Eesti jumalad

Paide Teatri noored mehed, Peeter Volkonski, näitlejannad Maarja Mitt Ja Ilo-Ann Saarepera toovad kaheteistkümnel suveõhtul kokku ligemale pool tuhat inimest, olgu nad Oru või Mäe talust, eestlased või lätlased, järvakad, kihnlased või maailmakodanikud, ammused tuttavad või need, kellega pole veel jõudnud tuttavaks saada. See kokku tulemine Vargamäe heinamaal on korraga lihtne ja ülev, täpselt nagu päikeseloojang, mis lõpetab päeva.

„Eesti jumalad“ on Paide Teatri lavastus, mis esietendus 25. juulil 2019 Vargamäel, Tammsaare muuseumi heinamaal. Lavastuse lõi meeskond, kuhu kuuluvad lavastaja Jan Teevet, dramaturg Johan Elm, kunstnik Kairi Mändla, näitlejad Ilo-Ann Saarepera, Maarja Mitt, Johannes Richard Sepping, Ursel Tilk, Joosep Uus ning Peeter Volkonski, helikunstnikud Kirill Havanski ja Kenn-Eerik Kannike ning trummar Rauno Vaher. Lisaks neile on laval noored Viimsi teatristuudiost EKSPERIMENT ning Paide Teatri stuudiost.

„EESTI JUMALAD“ võtab ainest kahest Anton Hansen Tammsaare teosest – 1907. aastal avaldatud jutustus-novell „Raha-auk“ ning 1939. aastal avaldatud ja Tammsaare viimaseks romaaniks jäänud „Põrgupõhja uus Vanapagan“. Viimane on Eesti teatriloos oluline materjal, peetakse selle ainel valminud Jaan Toominga 1976. aasta lavastust Vanemuises ju tollase teatriuuenduse kulminatsiooniks; „Raha-auk“ ei ole teatrile ning kindlasti ka lugejale võrreldavaltki tuntud, kirjandusteadlasedki nimetavad seda pigem „müstifitseerivaks katsetuseks“. Ometi on neil teostel – varasel ja hilisel Tammsaarel – ühisosa.

Lavastuse „Eesti jumalad“ käivitavaks jõuks on küsimus usust ja lootusest. Kas meil – inimestel, eestlastel, eestimaalastel – on lootust või on seis õigupoolest lootusetu? Või ehk on just lootusetus see soo, millest uduna tõuseb uus lootus? Lisaks Tammsaarele tõukub lavastus ka Eesti rahvapärimusest ning teemapüstitust toetavad Rebecca Solniti, Hasso Krulli, Aro Velmeti, Tammsaare enda ning paljude teiste mõtlejate artiklid ning esseed. Filosoof ja aktivist Rebecca Solnit, kirjutab oma raamatus „Lootus pimeduses“ („Hope in the Dark“, 2004):

„Lootus peidab ennast eeldustes, et me ei tea täpselt, mis juhtub järgmisena, ning et sellest teadmatusest võrsub ruum, milles on võimalik tegutseda. Kui sa tunned ära määramatuse, siis mõistad, et sul on võimalik tulemusi mõjutada – ükskõik kas üksi, mõne mõttekaaslasega või mitme miljoni kamraadiga. Lootus tähendab tundmatuse omaksvõtmist, see on alternatiiv nii optimistide kui pessimistide enesekindlusele. Optimistid on veendunud, et kõik läheb lõpuks hästi, meie osalemisest või mitteosalemisest sõltumata; pessimistid võtavad vastupidise seisukoha; mõlemad on vabandused mittetegutsemiseks. Lootus on usk, et see, mida me teeme, loeb, isegi kui see, kuidas ja millal see loeb, keda ja mida see mõjutab, ei ole asjad, mida oleks võimalik ette teada.“

„EESTI JUMALAD“ ei ole lavastus, mille eesmärk oleks hetkeolukorra pelk portreteerimine. „EESTI JUMALAD“ võtab oma ülesandeks tuua kaheteistkümnel juuli- ja augustikuu õhtul Vargamäe heinamaale kokku 450 Eesti inimest ning otsida ühes nendega Eestile eesmärki ja lootust.
Lavastustervik on seepärast publikuga tugevalt kontaktne, publikut kaasav. Etendajad kasutavad lavastuses erinevaid mänguvahendeid, oluline osa on laulul, rütmistatud kõnel, spoken wordil, koorkõnel, häälel ning selle kõrval füüsisel – inimkeha kui instrument.

SAAME KOKKU.

VÕTAME ENNAST KOKKU.

VÕTAME EESTI KOKKU.