Esimene tants. Viimast korda.

„Esimene tants. Viimast korda.“ on Henri Hüti, Paide Teatri ja Kanuti Gildi SAALi koostöös sündiv teos, mis toob lavale liikuma ning mälestusi avama grupi inimesi, kes kõik on vanemad kui 63 aastat. Lavastuse fookuses on tants, esimene ja viimane.

Kuidas aeg meid muudab. Kuidas keha ajas muutub. Kuidas see, mis 18-aastasele on lihtne, on 79-aastasele väljakutse. Kuidas tegelikult ei muutu midagi.

Kõike raamib tants. Täpselt nagu meie eludeski. Esimestest tantsudest lasteaias ja koolinoorte tantsupidudel, koolilõpuballide ja reivideni, pulmavalsi ja presidendi vastuvõtuni. Esmakordsuse tunnistamise unikaalsus on unustamatu ning millegi viimast korda tegemisel väga tähenduslik koht meie isiklikes ajalugudes. Viimane on otsus, sest mis saakski tulla pärast viimast?

Nüüd, pool sajandit hiljem, esitub esmakordusus viimast korda. See on tants. See on lavastus, mis pole noor ega vana. See on inimlik. See on lõbus. See on kaif. See on elu! See on uus algus.

Selles lavastuses tanstivad koos minevik ja olevik. Mälestused ja praegune hetk. Kehad, mis on kogenud aja möödumist ja rõõm, mis ei tunne aja kammitsaid. Nagu kirjutas kunagi Juhan Viiding: “päevad läevad tihti elu tundub kibe / aga tantsupõrand ikka püsib libe / sest me sinuga ei unustada saa / seda valget ööd mil õpetasid sa: / sa võta kallim 2 kilo steariini / 3 kilo talki 5 kilo parafiini / see pulber puista tantsupõrandale maha / seda asendab ka mesilasevaha”