Pealkirjas esitatud küsimus pärineb ühest päris hetkest, mil hakkasin mõtlema oma surmale. Või õigemini sellele, mis on pärast. Pärast mind. Meil kõigil on ju neid inimesi, keda tegelikult enam meie seas ei ole. Või on? Meie mälestustes nad ju ometigi on? Aga mis siis, kui me mäletame neid inimesi teisiti kui nad päriselt olid? Milline oli ta hääl? Või kuidas lõhnas ta nahk? Mille peale ta naerma hakkas? Mulle tundub, et mäletamine on vastutus, mis on samavõrd poliitiline kui isiklik ja intiimne. Seega otsin ma inimesi kes oleksid nõus mind mäletama. Kas see inimene võiksid olla Sina?

“Ja kes mind siis lõpuks mäletab?“ uurib mälukultuuri, identiteediloomet ja (jagatud) vastutust. Lavastusprotsess algab märksa varem kui etendused.

Mõned nädalad enne esietendust avaldab teater kuulutuse, et leida inimesi, kes tahaksid mäletada isikut nimega Barbara Lehtna ning oleksid huvitatud seega lavastusprotsessis etendajatena osalema. Valitud osalejad kutsutakse ükshaaval teatrisse tunni pikkusele kokkusaamisele Barbara Lehtnaga. Lavastatud kohtumise jooksul on võimalik osalistel Barbarale öelda, mida peaks ta tunni aja jooksul tegema, et nad teda vastutasuks elu lõpuni mäletaksid.