Maamõõtjad

Jan Teeveti, Kirill Havanski ja Johannes Richard Seppingu esimene lavastus Paide laval.

Sada viiskümmend tuhat aastat tagasi võttis keegi, kelle nägu me ei tunne ja nime ei mäleta, suuna aafrika savannist eesti metsa poole. See teekond, mille läbimine nõuab täna 14 tunni pikkust lennureisi, võttis siis aega ainult natuke vähem kui sada nelikümmend tuhat aastat. Maastik muutus: rohumaa asendus kõrbega, kõrb soolase merega, meri kaljumägedega, mäed metsadega, metsad soodega ja sood jääväljadega. Aga inimene muudkui läks. Edasi. Sest tagasi minna ei saa.

Täpselt niisamuti, nagu esimene maamõõtja ei teadnud, kuhu jalad ta kannavad, ei tea meie täna, kuhu me teel oleme. Vahel tundub, et astume ainult suurema segaduse poole.

Mis eristab seda esimest teekäijat minust, kes ma hommikul tööle jooksen? Mis eristab seda teist teekäijat sinust, kes sa kõnnid kaubanduskeskuse lõpututes koridorides? Mis eristab seda kolmandat teekäijat temast, kes ta käib koeraga jalutamas? Mis eristab neid kunagisi teekäijaid neist, kes põgenevad praegu Lähis-Idast? Ja mis palju olulisem: mis meid ühendab?

Mis ühendab põlist paidelast sellega, keda oleme harjunud nimetama pärismaalaseks? Kas meie sees on veel mälestus tollest esimesest teelisest? Kas nende sees, kes kunagi paigale jäid, on teadmine sellest, kuhu teised välja on jõudnud? Mõne maamõõtja sammudest sai Pariis, mõne omadest Paide, aga mõni jäi paigale ja tema sammudest selgis Zimbabwe. Heli- ja ruumikunstnike ning Lavakunstikooli 28. lennu näitlejate koostöös küsitakse, mis paneb inimese liikuma ja kas paigale jäämine üleüldse võimalik on.