Mäluraamat on atlas, mille lehekülgedel kaardistatakse ühtaegu juba käidud radu, neid, mis on avastatud ja maha märgitud möödunud hooaja lavastuste loomise käigus, ent tehakse ka põikeid tundmatusse, avastamata sügavustesse, et uurida, millised dramaturgilased struktuurid ja võtted võiksid muutuda reisidokumentideks, mis lubaksid meil lugejail, kirjutajail ületada igimuutuvaid piire mäletamise ja unustamise maastikel.

Paide Teatri 2021/2022 hooaja raamat koondab endas lavastuste "Paide Sümfoonia", "Lahinguväli", "Teine asi", "Udu", "Esimene tants. Viimast korda." ning "Ja kes mind siis lõpuks mäletab?" metatekstuaalseid struktuure, temaatilisi kihistusi ning protsessides selginenud tõdemusi. Mäluraamat toob kokku ühe teatri aastase loomingulise töö tulemused ning laseb erinevate lavastuste käigus avastatud elementidel üksteisega reageerida.

Mälu on olnud Paide Teatri neljanda hooaja keskne teema. Nii uuris ühes kogukonnaga loodud Paide sümfoonia seda, kuidas sünnib kujutlus ühest linnast ning kui erinevalt on võimalik kogeda ruumi ja aega, kuidas need kogemused üksteist mõjutavad või vastupidi elavad üksteisest sõltumatult ja pea täielikus teadmatuses. Kuidas avaldub linna mälu keskkonnas, milles me igapäevaselt elame?

"Lahinguvälja" alustas küsimust sõjast, mis muutus lõputu taandamise käigus tõdemuseks: kõik lahingud võideldakse selle nimel, et kirjutada liivale oma nimi, mis siis, et kohe võib tulla tõusulaine ja selle jälle olematuks muuta. Nii selleskui kevadel esietendunud UDUs, sai keskseks vormiks küsimus. Millised küsimused avavad uksed meie mäluseifidesse, päästavad valla mitte ainult lood, mida me ikka seltskonnas rääkida armastame, vaid ka need aistingud, mida sõnastada ei saagi.

Siim Tõniste ja Üüve-Lydia Toompere "Teine asi" lõi sõna otseses mõttes ajutise muuseumi, mis oli pühendatud objektidele, mis ei leiaks ehk iial kohta ERMis, kuid mis toimivad omalaadsete amulettidena, mille katsumisel teleporteeritakse meid mõnda väga kindlasse kadunud hetke.

Henri Hüti ja Jan Teeveti "Esimene tants. Viimast korda." tõstis fookusesse kehamälu. Mis mälestusi meie kehad meis edasi kannavad? Mil moel on esimesed kogemused meie kehasse talletatud ja kuidas luua viimane mälestus? Kuidas tuletada kehale meelde see, mille ta on juba unustanud?

Barbara Lehtna Ja kes mind siis lõpuks mäletab? oli sulaselge eksperiment, inimkatse. Kuidas õnnestub ühel inimesel, etendajal, kunstnikul, salvestada ennast tunni aja jooksul kellegi teise mälukettale? On see üldse vajalik? Eetiline? Miks me üldse tahame, et meid mäletataks?

Üheltpoolt kaardistab Mäluraamat niisiis Paide Teatris ühe hooaja jooksul läibikäidud teemasid, teisalt jäädvustab teos teatritööd, protsesse, teatritegemise üksikasju, meetodeid jms. Seega on kogumiku fookuses ka mälu-temaatikaga töötamine teatris, erinevate tahkude avamine ning loomeuurimuse töökulg.

Eesti teatriskeenele on sagedasti ette heidetud, et praktikud ei analüüsi ega mõtesta oma teoseid, tegevust piisavalt.

Paide Teatri Mäluraamat soovib seda lünka täita ning tuua publikuni ühe teatri aastase loomingulise uurimuse, kõik selle, mis ühtaegu eelneb ja ümbritseb neid maailmu, millesse publik õhtul siseneb. Samas on oluline märkida, et Mäluraamatu avamise eelduseks ei ole nimetatud lavastuste nägemine. See ei ole kavaleht, vaid ainuisene dramaturgiline tervik, mida ei ümbritse aksid ega valgusta prožektorid, vaid kaaned ja lamp lugeja laual.

Mäluraamat ei ole teaduslik ega isegi mitte pseudoteaduslik käsiraamat. See on katse koondada mälu. Mälu selle hektilisuses. Žanri määramine on võimatu. Ajavormid vahelduvad peadpööritava kiirusega. Post scriptum lavastaja märkmikust seisab kõrvuti õunakoogiretseptiga, nende ees on lõik intervjuust ühe inimesega, kes mäletab peaaegu kõike, siis avaneb kellegi mälestus, siis pilt Juri Gagarini langevarjust... Ja kui lugeja võtab raamatu järgmisel päeval teisest kohast avada, muutub kõik.