Neli maastikku

Me palume, et igaüks saadaks ühele kallile inimesele sõnumi. Sõnumi sisu on väga lihtne: palju õnne, Eesti!

Johannes: Tere. (paus)    

Me liigume loogeldes loojangu poole,

me mõõdame päevaga määratu tee,

me liigume loogeldes loojangu poole,

me süda on rahul, meid rõõmustab see,

et loojangu kannul käib noorendav hommik,

et hommikust algab uus päikese tee...

Need on Hando Runneli luuletuse „Me liigume“ esimesed read. Täna loojub päike kell 17.36. Paide Muusika- ja Teatrimaja suur saal on juba hämar, siin tehisjärve ääres on valgem. Eesti Vabariigi 102. sünnipäeva kontsert algas mõne minuti eest. Laval on noored muusikud ja nende õpetajad. Nende vastas publik. Ühel helehallil toolil istub linnapea, seal paremal istub pikk ja sihvakas naine Anna kihelkonna rahvariietes, kusagil neljandas reas istub tumesinises ülikonnas onu Ants ja muheleb omaette, kuuendas reas istub üks elupõline õpetaja, kes ikka veel aitab oma köögilaua taga neid, kellel reaktsioonivõrrandite tasakaalustamine hästi välja ei tule, kõige tagumises reas istub üks lahkelt naeratav pereema. Ja kusagil nende ja paljude teiste vahel istud sina. Me kõik oleme üksteisega seotud. Meid ühendavad nii geenid kui lood, mida vanavanemad meile lapsepõlves rääkisid ja mida meie räägime oma lastele ja lastelastele. Meid ühendab rõõm Pisa testi tulemuste üle ja hirm eesti metsa pärast. Meid ühendab igatsus nelja aastaaja järele ja vabariigi aastapäeva kontsert, mille kohta igaüks saab midagi arvata. Aga enne kõike muud ühendab meid vastutus Eesti tuleviku ees. Eesti on täpselt nii õnnelik, kui õnnelik on kõige õnnetum eestlane. Eesti on täpselt nii tugev, kui tugev on kõige väetima usk Eestisse.

Eesti on iga eestimaalase usk Eestisse.

Ma palun, et kõik, kellel on kaasas mobiiltelefonid, võtaksid need hetkeks välja. Kui telefon on garderoobis või juba välja lülitatud, pole hullu midagi, aga kui ta siiski kaasas juhtub olema, on meil üks palve. Me palume, et igaüks saadaks ühele kallile inimesele sõnumi. Sõnumi sisu on väga lihtne: palju õnne, Eesti!

(kaadrisse ilmuvad kolm ülejäänud näitlejat, saadavad sõnumid, panevad telefonid ära.)