Jan Teevet 33 kõnet

Hea Paide, hea Eesti ja ennekõike teie, kes te ilma trotsides täna siia olete kogunenud.

Kus me oleme?

Sest enne veel, kui saab rääkida sellest, kuhu ja kuidas edasi, tuleb määrata ära see koht – aeg ja ruum –, kus me praegu oleme ja see, kuidas me siia jõudsime.

Me seisame Paide keskväljakul. Eestimaa geograafilises südames. Ja just geograafilises, sest olgugi, et pikka aega kuulutas Paide linna hüüdlause nimelt seda, et Paide on Eestimaa süda, siis täna – maikuus 2021 – pole mingit kahtlust: Eesti süda on kolinud Tallinnasse. Tallinnast algavad maanteed, Tallinnasse maanduvad lennukid, Tallinn ühendatakse Rail Balticu läbi Euroopaga, Tallinnas võetakse vastu otsuseid, Tallinnas tehakse ja jagatakse raha.

Ainult üht Tallinn ei tee. Ta ei pumpa verd võrdselt kogu ülejäänud Eestisse, vaid tõmbab iga aastaga elu aina enda poole.

Viimane inimarengu aruanne kinnitab sama: „Eesti suurlinnastub – inimesed, majandus ja teenused koonduvad Tallinnasse ja selle ümber ning ülejäänud Eesti kahaneb. 2000. aastal sotsiaalteadlaste poolt osundatud „Kaks Eestit“ on saanud reaalsuseks.“

Nii et täna, 5. mail 2021, seisan ma ühe teise Eesti väikelinna keskväljakul, raekoja, kiriku ja õige pea tühjaks jääva kaubanduskeskuse pühas kolmainsuses, keset ringteed ja räägin teiega, kes te olete täna siia tulnud ja teiega, kes te vaatate homme selle kõne salvestust ja teiega, kes te avastate selle kõne ehk kunagi hoopis hiljem.

Kui Eestimaa süda on kolinud Tallinnasse, siis mis on Paide?

Väike linn – nagu juba öeldud – raekoja, kiriku ja kaubanduskeskustega, parkimisplatside, lasteaedade, koolide ja kaltsukatega, tehaste ja staadionitega, kergliiklusteede, kohvikute ja kinoga, kus käib palju rahvast, kui näidatakse mõnd uut kodumaist filmi, kus peaosa mängivad needsamad inimesed, kes mängivad selles seriaalis, mille vaatamiseks laupäeva õhtul kogu viieliikmelise perega kolmekohalisele diivanile mahtuda püütakse; puitmajadega möödunud sajandi algusest ja paneelmajadega, mille rõdudel kasvavad värvilised petuuniad; aedadega, mida hoolsad omanikud terve suve väsimatult niidavad ja tänavatega, milles on augud, mida jõudumööda parandatakse, aga nii kui üks saab parandatud, on kohe kolm uut platsis.

Ja nimestega, kes käivad päevast päeva tööl ja inimestega, kes ei käi tööl, sest neil ei ole tööd või sellepärast, et nad on oma panuse ühiskonnale juba andnud ja inimestega, kes ei käi tööl, sest – kurat seda teab. Ja inimestega, kes usuvad paremasse homsesse ja inimestega, kes enam ei usu ja inimestega, kes ei tea, mida uskuda.

Seesama kirjeldus võiks käia peaaegu mis tahes Eesti väikelinna kohta. Kuressaare ja Valga, Põltsamaa ja Põlva, Türi ja Jõgeva, Rapla, Võru ja Otepää. Aga mis siis, kui lisada sellesse võrrandisse teater? Paljud linnad langevad nüüd nimekirjast välja, aga mitte kõik. Kui aga veel täpsustada ja öelda, et selles väikeses linnas on teater alles üsna uus nähe, et teater on seal töötanud ainult kaks ja pool aastat? Siis jääb sõelale ainult üks.

Oli aasta 2016. Ma õppisin Lavakunstikooli 3. kursusel, kui ühel päeval pöördus minu poole tollane Paide linnapea Siret Pihelgas ja ütles, et Paidele on vaja teatrit. Me saime temaga kokku ja mina ütlesin talle, et Paidesse ei ole teatrit vaja. Tema ütles, et on. Mina ütlesin, et see on jabur mõte ja et Paide on väike linn, kus teatri asemel võiks asfaldiauke täita, kaldteid ehitada ja lasteaedade seinu värvida. Tema jäi endale kindlaks ja ütles, et on tarvis teatrit. Mina siis soovitasin, et miks mitte pakkuda kodu mõnele tuntud vabatrupile, keda rahvas juba nii-ehk-naa armastab, aga tema ütles ei. Paidesse on vaja uut teatrit. On tarvis noori. Mina küsisin, et mis te neist noortest, meist, tahate ja tema vastas, et nad tahavad, et oleks teisiti.

Selle teadmise või teadmatusega me kolm aastat tagasi siia tulime.

Kaks esimest aastat kulus selleks, et seda linna – Paidet – tundma õppida. Meist keegi ei ole siit pärit, meist keegi polnud siin varem vaat et käinudki. Me katsetasime, tõmbasime liivale jooni ja kustutasime neid, otsisime vastust küsimusele, missugust teatrit Paides teha saab. Ja vastus on lihtne: igasugust. Aga kõik see kaks aastat näris hinge ja mõtet mure, et me pole jõudnud õige küsimuseni. Et küsimus ei ole mitte teatris, vaid linnas. Paides. Ühes teise Eesti väikelinnas.

Selle aasta alguses sõnastasime küsimuse ümber. Täna ei küsi me enam, missugust teatrit on võimalik teha, vaid missugust teatrit on Paidele vaja. Missugust teatrit on vaja ühele väikesele linnale? Õigupoolest oleme liikunud veel kaugemale ja nii küsin ma täna teilt, kes te siia olete kogunenud, küsin Siretilt ja küsin endalt: Kui üks väikene linn otsustab 21. sajandil, et neil on tarvis teatrit, siis mida sellel linnal tegelikult tarvis on?

Tänane kõne ei anna sellele küsimusele kindlat vastust. Põhjus on üsna lihtne: me liigume iga päevaga selle vastuse poole ja kui ühel hetkel tundubki, et kohe-kohe on kõik selge, siis järgmisel hetkel on vastus – just nagu silmapiir – jälle eest ära liikunud. Ent kindlast vastusest olulisem on jagada teiega küsimusi, mõtteid, milleni oleme jõudnud ja kutsuda teid kõiki – nii siin Paides, kui mujal – olgu Türil või Tallinnas –, kaasa mõtlema.

Kui ma võtan kätte hommikuse ajalehe, siis mida ma näen? Esimeselt leheküljelt vaatab mulle vastu koroonakriis. Ma keeran lehe. Teisel leheküljel kõneldakse veel koroonakriisist, aga selle kõrval ka mõnest uuest või juba üsna kulunud poliitilisest kriisist. Kolmandal leheküljel seisab suurte mustade tähtedega kliimakriis, neljandal teatakse lähenevast majanduskriisist, viiendal meenutatakse pagulaskriisi ja kuuendal kirjutatakse ehk peagi Eesti haridust tabavast kriisist, kui meie vananev õpetajaskond ei leia järelkasvu. Kriis. Nalja pärast keeran lahti ka spordikülje ja – oh üllatust – sealgi seisan silmitsi kriisiga, mis on tabanud Eesti suusatamist.

Nende kriiside kohal kõrgub aga veel üks, mida ei suuda kirjeldada kogenuimgi statistik ega ükski värviline diagramm. Kriis, mida ei aita lahendada ükski vaktsiin ega seaduseelnõu, mille lõppu ei ennusta ei valge ega must raamat, saati siis ükski valgusfoor. See on kujutlusvõime kriis.

Sada aastat tagasi Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel kandideerinud Warren Hardingi kampaania võtmesõna oli normalcy (normaalsus). Ta lubas Esimese maailmasõja ja kohe sellele järgnenud Hispaania gripi õudustest kurnatud inimestele tagasipöördumist sõjaeelsesse kuldaega. Lubadus toimis. Harding võitis valimised pea 25protsendilise edumaaga vastaskandidaadi ees. Ent 1920ndad ja Hardingi võit ei toonud kaasa tagasipöördumist endisesse normaalsusesse. 1920ndad tõid endaga kaasa hoopis pöörase džässi ja elujaatava ning julgelt riske võtva kümnendi.

Me kõik ootame koroonakriisi lõppu ja paljud meist loodavad, et elu läheb edasi täpselt niisamuti nagu ta 2020. aasta märtsikuus pooleli jäi. Aga ei lähe. Osav autojuht võib (reegleid rikkudes) ka keset kiirteed U-kurvi võtta ja tuldud teed tagasi sõita, aga ühiskond mitte. Ühiskonnal on ainult üks suund. Edasi.

Nagu paljud sõnad, tuleb ka sõna „kriis“ kreeka keelest. Kreeka nimisõna κρίσις (krisis) on omakorda tuletatud tegusõnast κρίνω (krinō), millele vastavad eesti otsustama, valikut langetama. Kreeka keeles tähistab kriis niisiis pöördepunkti, hetke, mil tuleb langetada valik. Ka hiinakeelne sõna kriisi kohta koosneb kahest mõistest: oht ja murdepunkt. Sündmuste edasine käik (ja seega meie tulevik) sõltub meie võimest olukorda õigesti hinnata ja julgusest teha valikuid.

Paide Teatril ei ole kuulsusrikast ajalugu. Paide Teatri olemasolu ei põhjenda mineviku meistrite häälekõmin. Paide Teatri olemasolu ainus õigustus on küsimus teatri ja kogukonna tulevikust.

Iga uue prooviprotsessi alguses kordan üht mõtet, mille autorit ma ei tea. Me oleme nagu meremehed, kelle laev hakkab keset ookeani vett sisse laskma. Meil pole kaasas ühtegi palki või lauajuppi ja nii peame me võtma masti ja katma sellega augu laevakeres. Aegamööda ehitame me ümber kogu laeva ja kui me ükskord sadamasse jõuame, ei tunne keegi ära seda alust, millega ükskord ammu teele läksime. Aga ometi koosneb me laev ikka ainult neist samadest palkidest ja köitest, naeltest ja purjedest, millest algul.

Paide Teater küsib projektiga Paide 3000, kuidas luua linnast, kus kõik on justkui olemas, linn, mis oleks olemas iga oma elaniku jaoks. Linn, mis ei unustaks kedagi. Sest käesoleva sajandi väljakutsetega võime me hakkama saada ainult siis, kui oleme koos. Kui tegutseme koos. Kui mõtleme koos.

Üks maailma hinnatumaid kuraatoreid Hans Ulrich Obrist ütleb, et tulevikule vastu astumiseks peavad meist saama idealistid. Ma nõustun temaga, kirjutan ta mõttele alla ja pakun samas välja ka oma definitsiooni sõnale idealist. Kui praegu ütleb Eesti Keele Seletav Sõnaraamat, et idealist on ebapraktiline inimene, kes idealiseerib tegelikkust, siis minu meelest peaks see sõna tähistama inimest, kes oskab näha takistustes võimalusi.

Paide ega ühegi teise Eesti väikelinna väiksus ei ole takistus, vaid võimalus tihedalt läbipõimunud kogukonna loomiseks. Väiksus ei ole mitte takistus, vaid võimalus oma naabreid tundma ja usaldama õppida. Väiksus ei ole mitte takistus, vaid võimalus tulla kokku linnaväljakule ja kuulata ära kõigi mured ja soovid ning otsustada ühiselt, kuidas edasi minna. Väiksus ei ole mitte takistus, vaid võimalus muutuda paindlikuks. Ja tulevik nõuab meilt nimelt paindlikkust. Me peame muutuma, sest maailm muutub. Väiksus ei ole mitte takistus, vaid võimalus kutsuda kokku kõik inimesed, kes elavad minuga samal tänaval ja otsustada koos, et olgu pealegi meie majade vahel aiad ja hekid, oleme me siiski üks kogukond ja see, milline on meie kodutänav, sõltub ennekõike meist ja mitte sellest, millal leitakse linnaeelarvest raha meie tänavasillutise parandamiseks. Väiksus ei ole mitte takistus, vaid võimalus. Võimalus hoolida ja tunda, et minust hoolitakse.

Jah, see on utoopia. Täpselt niisamuti nagu kogu projekt Paide 3000 ja õigupoolest Paide Teatergi on üks utoopia. Aga utoopia on mõte, millest järk-järgult vormub reaalsus. Mitte üks-ühele sama. Aga utoopiast kantud.

Utoopiast kantud reaalsuse vastand ei olegi ehk düstoopia, vaid hoopis ükskõiksus. Ja alates kuuendast klassist, mil mu tollane kirjandusõpetaja palus meil kirjutada kirjandi teemal „Ükskõiksus on kuritegu“, ei saa ma sellest kuidagi teisiti mõelda. Ükskõiksus on kuritegu. Väiksus on võimalus, aga samal ajal ka kohustus võita ükskõiksust. Me peame tegutsema, sest keegi teine meie eest meie kodu, tänavat, linna, maakonda, riiki ja maailma ei muuda.

Utoopia loomisel on kunstil ja kunstnikel vaja võtta vastutus. Liiga kaua on kunsti koht olnud ühiskonna äärealal, liiga kaua on kunstnik olnud kõrvalseisja ja kommenteerija, liiga kauaks on kunstnikud jäänud oma stuudiote, galeriide ja teatrisaalide turvalisusse. Täna, mil demokraatia on kaotamas oma kokku toovat ja dialoogi loovat jõudu, mil erinevad poliitilised jõud koondavad oma pooldajaid rindejoonele, et pidada lõppematuid sõnasõdu, mis võivad kergesti muutuda päris sõdadeks, on kunstil võimalus, aga see tähendab ka kohustust, luua vahealasid, kus saavad kokku tulla need, kes mujal üksteise erimeelsustest kaugemale ei näe, kus saavad hääle need, kes on seni tundnud, et neil seda ei ole, kus ühine teadmatus loob aluse ühisele tulevikule.

Sealjuures on oluline, et kunstist ei saaks propagandistlik plakat, vaid küsimus. Sest just küsimused, millele meist kellelgi vastust ei ole, on need, mis võivad meid ühendada. Siinkohal pöördun ma kõigi kunstnike poole. Oma sõprade poole ja nende poole, keda ma ei tunne. Mu sõnum on lihtne: Võib-olla ei saa me kunagi teada, mis on tõde ja kas teda üldse on. Aga mitte mingil juhul ei tohi me lõpetada otsimist, lõpetada küsimist.

Head inimesed!

Paide Teater tahab luua utoopia. Aga Paide Teater ei ole ainult üks väike 7-liikmeline seltskond, suletud ring, vaid osa millestki suuremast. Paide Teater on märk ühe väikese linna julgusest. Märk sellest, et üks väike linn julgeb suurelt mõelda. Ja Paide Teater on jabur, jah, täpselt sama jabur, nagu siis, kui ma sellest mõttest ligi viis aastat tagasi esimest korda kuulsin. Jabur nagu utoopiad ikka kipuvad olema. Aga iga kohtumise, iga lavastuse, iga aktsiooni, iga kõnega 33st saab sellest utoopiast reaalsus.

Ma seisan täna siin, teie ees, ja mul on hea tunne.

Linnast, mida ma veel kolm aastat tagasi ei tundnud, on saanud mu südameasi. Inimestest, keda ma ehk ikka veel ei tunne, on saanud kaasteelised. Ja ma tean kindlalt, et isegi kui Eestimaa süda on kolinud Tallinnasse, siis Paide ja iga teine Eesti väikelinn, küla ja alev on Eestimaa südametunnistus.