Karl Martin Sinijärv 33 kõnet
Ma vaatan teile praegu otsa ja püüan millelegi mõelda. Kui ma pean kusagil üles astuma, siis enamasti üritad ikka inimestele otsa vaadata ja midagi tajuda või tabada, sest jah, alati on võimalik midagi kirja panna ja tulla ja see ette lugeda ja ära minna. Samas tekib niisugustel puhkudel mul alati küsimus, miks ma ei võiks teile lihtsalt emaili saata või oma jutu kusagil avaldada ja kõik saakski tehtud.
Tuled kohale ja tahad nagu mõnes mõttes otse rääkida, inimestega kõnelda ja vaadata, kuidas tuju ja tunne on.
Samal ajal see lähenemisviis ei paistnud päriselt toimivat, sest kui me siin aulike korraldajatega pisut ettevalmistavaid vestlusi pidasime, siis kusagilt jäi kõrva ka mõte, et need kõned ühel või teisel kujul ühel või teises vormis avaldatakse ja sellega on mitte üleliia head kogemust küll ja veel, kui keegi paneb lihtsalt tuimalt kirja sinu kõnekeelse teksti, mis võib-olla läbi kõrvade võetuna on kohapeal täitsa hää olnud, aga teise meediumi vahendusel ei toimi enam sugugi nii veenvana.
Teine raske asi siinsete kõnedega oli ... ma arvan, et ma olen kuskil viieteistkümnes esineja ja teist samapalju või mõned veel on järelejäänud päevadel tulekul. Kuidagimoodi tuli süda kõvaks teha ja üritada mitte näha ega kuulda ühtegi varasemat kõnet, sest muidu oleks väga raskeks läinud, hakkad kellegagi vaidlema või hoopis kaasa mõtlema ja siis teise poole inimesed on võib-olla kurvad, et näe, nendega sa ei saanudki kaasa rääkida ja mõelda. Nii et ma hoidsin kõik need varajasemad kõned endale hilisemaks lugemiseks.
Ja ma mõtlesin, et sama hästi võiks ju lihtsalt tulla, sest öeldi, et vorm, sisu ja pikkus on kõik vabad, tee mis tahad. Nagu kunagi ammu ütles Doris Kareva Vabaduse väljakul Tallinnas: "Näe, Vabaduse väljak, teen, mis tahan". Ja tõesti, oleksin võinud tulla, võtta mõne hea raamatu ja seda inimestele ette lugeda, ega selleski ei oleks otseselt midagi päris valet olnud.
Ahjaa, tervitada võib ka. Ma tervitan sinna pilve peale oma vanaema, kes 17. mail oleks saanud saja-aastaseks. Ja siis tuleb mul muidugi meelde oma teine vanaema, kes oli elupõline raamatukogutöötaja ja juhatas pikka aega Tartu Ülikooli raamatukogu. Emagi töötas kogu oma töise elu raamatukogus ja nüüd ma olen ise omadega raamatukokku välja jõudnud, nii et mis oleks olnud lihtsam, kui valida välja üks hea raamat ja tulla ning seda ette lugeda.
Teisest küljest on aga nii, et kirjanikelt eeldatakse rohkem raamatute kirjutamist, kuigi selleks, et nad neid kirjutada saaksid, peavad nad muidugi eelnevalt lugema. Osad kirjanikud ei tee seda, aga see on tekstist tunda, kas on enne mõni raamat loetud kui enda oma kirjutama hakati. Saab aru küll.
Ja siis ma jõudsin sellise kompromissvariandini, et ma raamatut ei kirjutanud, aga kirjutasin lihtsalt... ma ei tahaks selle kohta ka luuletus öelda, võtame sellise aegadetaguse sõna nagu melodeklamatsioon.
Ja veel oli niisugune väike nüanss, et ma ei tea neid kõnesid, mida on peetud ja veel vähem neid, mida siin pidama hakatakse, aga tihtipeale jääb avalikus arvamusruumis hinge kriipima kange kriitilisus ja mõnikord on mul tunne, et inimesed unustavad ära asjad, mis on hästi, asjad, milleks on võimalused ja asjad, mis saavad alles hästi olema hakata. Ning ma mõtlesingi, et ma kirjutan natukene võimalustest.
Meil on võimalusi
Meil on pagana palju jumala ilusaid võimalusi
Meil on võimalusi minna ja kallistada
Meil on võimalusi tulla ja kallistet saada
Meil on võimalusi minna ja tulla ja olla
Meil on võimalusi võtta väike vaikne hetk
Meil on võimalusi röökida ja öökida
Meil on võimalusi lärmata
Meil on võimalusi mõnikord null
Meil on võimalusi nii mis hull
Meil on võimalusi õhtul
Meil on võimalusi hommikul
Meil on laudteede rägastik me võimaluste rabas
Ja meil on usk et ime tuleb kohe teise ime sabas
Meil on võimalusi uskuda selle ime sisse
Meil on võimalusi uskuda ta saabumisse
Meil on võimalusi midagi tema heaks teha
Meil on võimalusi senitehtut etemaks teha
Meil on võimalusi minna ja võtta üks jook
Meil on võimalusi küpsetada üks kook
Meil on võimalusi möliseda, on võimalusi olla vait
Meil on võimalusi ehitada eestlaslik Noa ait
Meil on võimalusi laduda endale laev
Meil on võimalusi kaevata haud või hoopis kaev
Meil on võimalusi raiuda metsa
Meil on võimalusi raiuda äkka
Meil on võimalusi raiuda raamatusse
Meil on võimalusi raiuda kui rauda
Meil on võimalusi elada saja-aastases riigis
Meil on võimalusi võita või kaotada või vähemalt püsida viigis
Meil on võimalusi oma võimalused laiale lauale laotada
Meil on võimalusi vahel oma lõuakesi mitte liialt paotada
Meil on võimalusi kanda kas või kuuekümne aasta taguste bändide särke
Meil on võimalusi lugeda läbi sadade aastate tagusi kirjavärke
Meil on võimalusi luua tuleviku muusikat
Jah, on täiesti võimalus luua siin ja praegu terve tulevane maailm
Meil on võimalusi elamisväärseks teha ka olevane maailm
Meil on võimalusi kaubakeskustes hängida – klišee
Meil on võimalusi minevikuga mängida, ent kas me tahame
Meil on võimalusi napsata turu pealt viljandi burksi (maailma parim!)
Meil on võimalusi ahjutada värske hea linask või turskki
Meil on võimalusi surra ära või võtta ja elada
Meil on võimalusi võtta ja surra või ära elada
Meil on võimalusi võtta veel küll
Meil on võimalusi
Meis on võimalusi
Me oleme võimalused
Meist tulevad võimalused
Võimalused jätta kasutamata võimalused
Võimalused võimatusteks muuta
Et taas tärkaks ime
Meil on võimalusi kuna paduvihm täitis tänavad tulvaveega
Meil on võimalusi kuna linn istutas kesklinna kartuleid
Meil on võimalusi kuna keegi tuli esimest korda karikavõitjaks
Meil on võimalusi sest kalurid püüavad ümarmudilat
Meil on võimalusi sest vastased avaldasid meelt
Teeme ruumi võimalustele!
Teeme ruumi ustele ja teeme akendele
Teeme ruumi teisele ja iseendale
Teeme ruumi, siis me lendame
Sest
Meil on võimalusi
Ja siis tärkab ime
(Tekst sisaldab austavat kummardust Lawrence Ferlinghettile, kes jõudis ära oodata oma eestikeelse raamatu ilmumise (Peeter Sauteri tõlkes) ning kes tänavu 101-aastasena rahuliku südamega meie hulgast lahkus.)