Kristina Kallas 33 kõnet

Eesti on väike, geograafiliste tõketeta maa, millel elab väikesearvuline rahvas. Kangekaelne, töökas, innovaatilise mõtlemisega, kes on suurema osa oma olemise ajast olnud ka väga julge. Tänu julgusele oleme me ka vaba rahvas. Vabam kui ehk kunagi varem ajaloos on Eesti rahvas olnud.

Vabadus on teinud meid jõukamaks. Maailma võrdluses on meil palju raha, palju autosid, palju ilusaid koolimaju, keskväljakuid ja ministeeriumi hooneid. Kuid mulle ei tee muret see, et meil ei ole veel neljarealisi kiirteid Tallinna ja Tartu või Narva vahet sõitmiseks või veel suuremal hulgal uhkeid kultuuriehitisi.

Mind teeb murelikuks see, et me ei ole enam niivõrd õnnelikud selles vabaduses. Me oleme omavahel tülli pööranud ja meid valdab pidev ärevustunne. Me ei ole oma riigi toimimisega rahul, üha rohkem inimesi tunneb, et ollakse ilma jäetud.

Põhjus on selles, et me ei tea, millist tulevikku me tahame.

Tunnetan, et see olukord on põhjus, miks Paide Teatri inimesed on selle kõneteatri algatanud. Paide Teater ei ole mind aga kutsunud siia rääkima sellest, mis kõik on valesti, sest puudustele oskavad näpuga osutuda paljud. Mind on kutsutud siia rääkima sellest, kuhu ja kuidas edasi?

Ma mõtlesin nädalaid, millisest tuleviku osast ma peaks rääkima. Kliima soojenemise pidurdamise võitlusest ja rohepöördest on räägitud palju ja see on osa tuleviku muutmisest.

Minust aga pulbitseb välja soov rääkida sellest, kuidas me Eestit seestpoolt näeme ja milliseid otsuseid me peaksime tulevikku silmas pidades tegema?

Eelkõige on meil vaja Eesti riigi kohta mõtlemise nihet. Mõtlemise nihkumist süva-Eesti suunas. Mõtlemist Eestist kui 45 000 km suurusest maalapist, kus kõikjal elavad inimesed ja kus riigi ülesanne on tagada, et nad ka tulevikus seal elada saaksid. Sellisest Eestist, kus inimese tervena elatud aastad, võimalus saada kvaliteetset haridus ja üldine sissetulekute tase ei sõltu enam postiindeksist.

Talsingi ei saa olla kogu Eesti tulevik, see on vaid sild, mis ühendab meid muu maailmaga. Kuid meie enda kodu süda asub välisuksest kaugemal, maja sügavuses: Paides, Räpinas, Abja-Paluojal, Antslas, Märjamaal, Toilas ja Avinurmes.

Lepime kokku, et meie riigi ülesanne on tagada see, et iga inimene saab elada seal, kus ta tahab ja see ei tee teda vaesemaks ega ilmajäetumaks, ta ei pea hea arstiabi või kvaliteetse hariduse saamiseks kolima Tallinnasse või vaesusest välja ronimiseks jagama pere pooleks Soomega.

Ühtlasema ja õiglasema arenguga Eesti ehitamise puhul ei piisa enam kõlavatest sõnadest ega kantseliitlikku terminoloogiat täis arengukavadest.

Minu lapsepõlvekandi Ida-Virumaa arengu teemal võetakse viimasel ajal eriti murelikul toonil sõna. Mure on valatud dokumentidesse. On koostatud neli erinevat arengukava. Kuid keskmine brutopalk on seal endiselt Eesti kõige madalam ja saadava hariduse kvaliteet jääb kohati alla mitte ainult teistele Eesti koolidele, vaid ka ülemaailmse PISA testi pingereas meist kõvasti allpool olevate riikide keskmisele.

Mõtlemise nihe peab toimuma seal, kus tehakse otsuseid maksumaksja raha jagamise kohta.

Eesti riik ei ole loodud selleks, et see oleks kuluefektiivne nagu ettevõte. Ometigi on pikki aastaid riiki nõnda juhitud ja nüüdki on see regionaalpoliitilise mõtlemise aluspõhimõte.

Näiteks riigireform seisneb meil Tallinnas olevate riigiasutuste ühte uude moodsasse majja koondamises. Ärge saage minust valesti aru, laristada ei tohi ja tulevaste põlvede arvelt elamine loob ebaõiglust juurde, lihtsalt nihutab selle tulevikku.

Ka bürokraatia vohab meil ammu juba üle igasuguse taluvuse piiride. Eesti riik maksab palju ja osa sellest ülekulust on põhjustanud ülereguleerimine ja rohke raha kulutamine menetlemisele.

Meil töötab regionaalarengu eest vastutavates asutustes üle riigi ligi 400 inimest ja ma ei arvutanud siia sisse kohalike omavalitsuste töötajaid. Nelisada inimest lähevad igal hommikul tööle, et pidada koosolekuid, kohtumisi ja seminare, kirjutada arengukavasid, jagada toetusi, koostada määruseid ja kinnitada aruandeid. Kõik siiralt regionaalse arengu huvides.

Kuid tasakaalus regionaalarengut ei ole, sest riigi toimimise alusmõtlemises ei ole toimunud muutust. Investeeringuid saab ikkagi vaid siis, kui esitatud taotluse näidikud on kõige kuluefektiivsemad. Kus on kõige enam kasutajaid rattateedel või trammiliinidel ja kus iga kulutatud eurosent on võimalikult odav per capita ehk siis inimese kohta.

Kultuuri ja hariduse projektid ja investeeringud lähevad sinna, kus on kõige suurem hulk teatrikülastajaid ja kus on kõige rohkem lapsi koolis. Kõik need näidikud on suurimad Tallinnas ja nii ongi juhtunud, et kriisist väljumiseks planeeritud Euroopa Liidu taasterahastu kõik suuremad investeeringud on planeeritud Tallinnasse.

Euroopa maksumaksja tahab, et iga tema kulutatud sent looks võimalikult suure tõuke arengule, kuid miks oleme meie siin kokku leppinud, et võimalikult suur tõuge on mõõdetav vaid võimalikult odava hinna järgi inimese kohta?

Nii otsustame koolide sulgemise üle odavama hinna põhimõttest. Kui Exceli tabelis kulud nulli ei lähe või kui lapse peale on hariduskulu Virtsus kallim kui Viimsis, siis järeldame, et Virtsus ei ole võimalik saada head haridust. Kõik haridusstrateegiad ja muutuva õpikäsitluse lähenemised on teisejärgulised, kui lõpuks otsustatakse kooli saatus pearaha Exceli järgi.

Virtsu koolist ei tee head kooli mitte see, kas selle tulud ületavad kulusid, vaid see, kas piirkonnas elavad lapsed, ükskõik kas neid on 60 või 1600, saavad hea akadeemilise hariduse, kasvavad õnnelike ja hingeliselt tasakaalus inimestena. Nõustun oma mõttekaaslase koolipapa Hendrik Aguriga, et kooli ülesanne on eelkõige kasvatada õnnelikke inimesi, endaga ja ühiskonnas toimimisega hakkama saavaid inimesi.

Seega lepime kokku, et enne, kui me tormame väljaspool Tallinna asuvaid koole sulgema, küsime endalt, kas need lapsed on seal koolis õnnelikud ja kas nad saavad seal neile vajaliku võimalikult hea hariduse. Küsime ka seda, et mis juhtub süva-Eestiga, kui me Virtsu kooli kinni paneme?

Mina olen üles kasvanud ühes Eesti alevis, mis aastate eest sai kõige depressiivsema väikelinna tiitli. Minu lennus oli 16 last. Kõige ehedam maakool, kus ei ole paralleelklasse ega õppesuundi. Kuid sellest 16 lapsest on nüüdseks kaks doktorikraadiga ja puudub igasugune objektiivne alus väita, et Kiviõli 1. keskkool ei ole seal käivatele lastele parimat haridust andev kool.

Ma ei ole koolivõrgu korrastamise vastu, riigigümnaasiumite vastu, kuid ma olen selle vastu, et meie hariduspoliitilisi otsuseid juhib ainuisikuliselt härra Excel kulutabel. Ma arvan, et kõik riigijuhid noogutavad minuga kaasa. Kuid sõnadele peab järgnema tegu. Süsteem vajab muutmist.

Mis oleks, kui lepiks kokku kehtivale vastupidises reeglis, et investeeringutaotlust peab kõige rohkem põhjendama mitte Paide, näidates, kuidas omatuluga lõpuks Excelis välja tullakse, vaid Tallinn? Tallinn peab tõestama, miks ta Eesti kõige rikkama piirkonnana ei saa omatuluga hakkama? Regionaalpoliitiliselt on meil esimene Eesti, mis on süva-Eesti, ja on teine Eesti ehk Tallinn. Teeme oma riigi mõtlemises muutuse ja hakkame rakendama süva-Eesti poliitikat.

Veel üks mõte, mis eeldab mõtlemise muutumist. Meil on erakordne võimalus ehitada maailmas päriselt iga inimese jaoks personaalne riik. Selline riik, mis lähtub inimesest, mitte süsteemist ja võtab aluseks põhimõtte, et ta tuleb appi inimesele siis, kui inimene seda vajab ja seal, kus inimene seda vajab. Eesti riigi mõte on olla personaalselt kohal ja inimese jaoks olemas.

Me ei peaks mõtlema sellest, kuidas on mugav valitseda, kuidas on süsteemil mugav korraldada sotsiaaltoetuste jagamist, vaid sellest, kuidas pöörata riik näoga inimese poole, et temal oleks siin mugav elada ja tegutseda. Eesti on väike, meil ei tohi olla anonüümseid kodanikke ja ettevõtteid. Me peame suutma iga nimest eesnimepidi kõnetada, teada, millist tuge ta vajab ja kas üldse vajab ja pakkuda kõigile isiklikku lähenemist.

Praegu ei ole riik personaalne ja ta on kaugel. Aina kaugemale inimesest läheb, kahjuks. Kui Valgas ei saa enam juhilube vahetada või sõidueksamit teha, siis riigieelarve vaatest on kõikide teenuste koondamine Tartusse kuluefektiivne, aga valgalase rahakotti tekib suurem auk ja riik läheb temale kallimaks. Ta peab teenuse saamiseks lisaks maksudele veel juurde maksma oma taskust transpordi ja ajakulu. Tartlane ja tallinlane ei pea.

See suurendab taas piirkondlikku ebavõrdsust, et niigi madalama sissetulekuga inimesed peavad kulutama lisaks raha, et teha juhilube või näiteks sõidutada last huviringidesse ja tagasi.

Mingi osa teenuste koondumine on vajalik, et tagada kvaliteet, näiteks eriarstide puhul. Kuid iga otsus, mida Eesti riik teeb, peaks andma vastuse küsimustele: kas inimene saab vajalikku personaalset abi ja kas ta saab seda seal, kus ta tahab elada?

Eesti jaoks on kõige olulisem vara inimesed. Peale meie haritud ja töökate inimeste ning puhta looduse on meil vähe muud vara, kuid paraku oleme me nii inimese kui ka looduse riigiehitamise tuhinas silmast lasknud.

Personaalne riik toob inimese meie riigijuhtimise mõtlemisse tagasi. Koalitsioonilepingud ja strateegiad räägivad palju struktuursetest muutustest, digi- ja rohepööretest ja süsteemi reformidest, kuid juba ammu ei räägi nad inimesest: eestlasest, eestimaalasest. Just ainsuse vormis, sest mitmusesse pannes on tegemist jälle anonüümse massiga.

Kui me suudame otsuseid teha, mõelda eestlasest ja mitte teenuste klientidest või toetuse saajatest, maainimestest või linnainimestest, siis me saavutame muutuse ka oma otsustes.

Väikesearvulise rahvaga riigi tark plaan ei ole kestlik kahanemine ja kuluefektiivne peenhäälestamine, vaid tugeva personaalse riigi harali ehitamine üle kogu Eestimaa, et elu oleks ja kestaks igas metsatukas ning kalurikülas Põlvast Noarootsini ja Audrust Vasknarvani.

Jõukama, kestlikuma ja õnnelikuma Eesti saavutamiseks tuleb kõige rohkem aga investeerida oma inimestesse. See tähendab eelkõige investeerimist haridusse. Õpetaja palk ei ole kulu, erinevalt näiteks koolimaja küttearvest. See on investeering.

Kui me tahame jõuda Soomele järgi, siis me peame mõistma, et rikkuse on põhjanaabritele toonud haritud inimene, kellesse on investeeritud ja kes tunneb end õnnelikuna. Hea majanduspoliitika aluseks on tark hariduspoliitika. Ja tark hariduspoliitika ei ole huvihariduse kärpimine.

Tuleviku Eesti edusamme ei saa me mõõta üksnes SKT abil, vaid ühiskonna rikkust hindame meie inimeste haridustaseme ja õnnelikkuse järgi. Üsna nii nagu soomlased teevad.

103-aastane Eesti oli 2020. aastal õnnelikkuse indeksi järgi alles 40. kohal 156 riigi hulgas. See on madalam koht kui Leedul, rääkimata Soomest, kes troonis õnnelike inimestega riikide edetabelit.

Õnnelike inimestega riikidel on kõrge SKT, kuid lisaks elavad seal inimesed pika ja terve elu. Neil on olemas sotsiaalne turvavõrk, mis püüab nad kinni, kui midagi halba peaks juhtuma. Nendes riikides on inimesed heas tujus, lahked, nad tegelevad palju heategevusega ning tunnevad, et neil on olemas vabadus teha oma elu valikud ise.

Just viimane punkt on olnud Eesti üks suuremad murekohti selles indeksis. Kui eestlane tunneb, et riigis tehtud otsuste tulemusel ei ole tal vabadust teha oma elu valikuid ise, siis ta ongi õnnetu.

Mis oleks, kui me mõõdaksime oma edukust tulevikus ka õnnelike inimestega riikide edetabeli põhjal? Seda kõrvuti SKT, konkurentsivõime, innovatsiooni, meediavabaduse ja korruptsiooniga võitlemise pingeridadega, kus meil läheb üsna hästi.

Seega, kuhu edasi?

Paide ja Narva ja Kuressaare suunas.

Kuidas edasi?

Muutes põhimõtteid, eesmärke ja mängureegleid.

Jõudu meile, eestimaalastele, ja Eestile!