Tarmo Soomere 33 kõnet

Written By Paide Teater

Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada¹. Selle muistse kangelase sõnumi jättis meile poolteist sajandit tagasi Friedrich Reinhold Kreutzwald (1803–1882).

Kalevipoja suhu pandud sõnad paiknevad huvitavas kontekstis. Nimelt hetkes, mil see suur mees on just oma seltskonnaga – erinevalt Admiral Bellingshausenist – maailma lõppu viivalt teelt tagasi keeranud. Täpsemalt: targaks saades koju tagasi keeranud. Nagu oleks pikka aega enne John Tolkieni tõdenud, et "puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal."

Eestlane olevat hariduse ja tarkuse usku, kipume sageli endi kohta arvama. Nii vähemalt tundub. Benjamin Disraeli² ütleks küll, et "see, mida me kutsume üldiseks arvamuseks, on tavaliselt üldised tunded."

Rene Descartes (1596–1650) märgiks, nagu juba pea neli sajandit tagasi, veidi sarkastiliselt, aga tänaseni täpselt: "Kõige õiglasemalt siin maailmas on jaotatud terve mõistus: mitte keegi ei kurda, et temast oleks mööda mindud."

Haridus ja tarkus on kaks erinevat asja. Haridust saab mõõta – alatest klassis või ekraani taga istutud tagumiktundidest ja kontrolltööde tulemustest ja lõpetades klassitunnistuste, diplomite, kraadide ja mikrokraadidega ning PISA testidega.

Tarkust niisama lihtsalt mõõta ei saa. Parafraseerides Herakleitost Mart Raukaselt laenatud sõnastuses:³ palju teadmisi ja rohkelt haridust ja kultuuri ei muuda veel kedagi targemaks.

Teadmuspõhise juhtimisteaduse rajaja Peter Drucker on kirjutanud, et mida ei saa mõõta, ei saa ka paremaks teha. See väide kindlasti ei kohaldu sellistele olulistele aspektidele nagu väärtused, põhimõtted või riigimehelikkus. Siiski on hea osata mõõta ka hästi keerukaid asju.

Kui midagi otse mõõta või näha ei saa, olgu see tarkus, rumalus või näiteks Higgsi boson, siis sageli saame neile neile näo anda teisiti, mõõtes seda, mida on võimalik mõõta. Katsudes näiteks hinnata nende mõju kolmandatele asjadele, nähtustele või inimestele.

Nõnda mõeldes saab mõõta tarkuse olemasolu või mõju, aga märksa paremini selle puudumist, selle kaudu, kui hästi läheb targalt majandatud firmal, targalt juhitud vallal või tarkuse kasutamisele rajatud riigil.

Seda teemat edasi näppides selgub kiiresti, et mõlemat, nii haridust kui ka tarkust on meie maale jagatud maailma mõistes ebatavaliselt palju. Oleme maailma tipus kahes mõõdetava tarkuse otsas: nii koolilaste PISA testide tulemustes kui ka Eestis teaduse mõjukuse ja nähtavuse mõttes.

Esimene on hästi teada ja palju reklaamitud tulemus. Teine on tuntud peamiselt spetsialistidele. Maailmas on ligikaudu kümme miljonit erinevat teadusartiklite autorit. Aastal 2017 oli Eesti biokeskuse teadlaste töö ajakirja Science 15 kõige vingema artikli seas. See oleks nagu olla esitosinas kõigi maailma spordialade ja sportlaste peale kokku.

See pole üldse ainus ega ainult sähvatus. Kolleeg akadeemik Jüri Allik on lähemalt asja uurinud. Võtame aluseks maailma parema poole, 50 protsendi edukaimate riikide teadlaste mõjukuse. Mõõdetud selle järgi, kui palju konkreetse teadlase või rühma tulemusi teised kasutavad. Selles skaalas oleme jõudnud rohkem kui 50 protsenti üle keskmise. Absoluutskaalas paikneme juba suurte teadusriikide vahel, täpsemalt nende esitosinas.

Kui minna isiklikuks, siis on pilt veel parem. Aastal 2018 oli 7 meie teadlast maailma kõige mõjukama 3600 seas ja aastal 2019 üheksa (pluss üks külalisteadlane) maailma mõjukaima 6000 seas. Meie suurust arvestades oleks sellesse seltskonda asja vaid ühel, parimal juhul kahel kolleegil.

Püramiidi tipul on ka lai alus. Juba mõnda aega on enam kui 50 meie teadlast maailmas oma valdkonna 1% enimtsiteeritute seas ehk kõige teravamas tipus. Mis on jämedalt kaks korda rohkem kui oleks n-ö Harju keskmine. Nii et kui ise oleme harjunud end kujutlema kohmetu kassipojana, siis teised näevad meid tiigrina. Väike, aga äärmiselt tubli.

Sellel pildil on selge nii majanduslik kui ka inimeste enesetundega seotud dimensioon. Viimaste aastakümnete pingutused on Eesti viinud maailma 1/6 rikkaimate riikide serva peale. Keskmine eestimaalane elab praegu nii hästi, nagu pole Eestis kunagi varem elatud.

Eestlase õrna südant lõikab muidugi nagu kreissaega see, et naabritel läheb veel paremini. Kuigi päris suur tõrvatilk on siin rippumas. Majandusarengu mõõtühikutes, sisemajanduse kogutoodangu alusel mõõtes, läheneme hirmus aeglaselt Skandinaavia naabritele. Tšehhi on veel kaugel ees ja lähinaaber Leedu, kellest oleme end pikka aega paremaks pidanud, hingab juba kuklasse. See, et Itaalia tuleb meile selg ees vastu, on pigem nende ajutine õnnetus ja ei tee me tuju palju paremaks.

Pealtnäha pole mingit põhjust, miks meil ei peaks veel paremini minema. Maailma majandusfoorumi analüüsid ütlevad, et näiteks Eesti kõrghariduse ja institutsioonide kvaliteet on märksa paremad (maailmas ca 20. kohal) võrreldes meie rikkusega (sisemajanduse kogutoodangu alusel inimese kohta neljanda kümne alguses).

Täpsem vaatlus toob aga välja meie nõrgad kohad. Eesti nõrkuseks on eelneva jutu taustal üllatuslikult tublide ja tarkade inimeste vähesus ja oskamatus neid hoida. Teadlaste ja inseneride olemasolu alusel oleme vaadeldud 140 riigi seas teises sajas ja erineva võimekusega taibude osas lausa viimase kümne piiril. Suutlikkus meelitada siia ja hoida siin kinni talente maandus veel kolme–nelja aasta eest esisaja lõppu ehk maailma tagumisse kolmandikku.

See vaatlus mitte ei vihja, vaid ütleb otse midagi olulist otse näkku. Mitte seda, kas oleme vaesed või rikkad. Sest oleme ju väga rikkad. Nii selle poolest, mis on maa sees, maa peal ja inimeste peades. Ütleb, et me ei oska seda rikkust tarvitada.

Majandusinimeste vaates sõnastatuna kõlab see kantseliitlik-pehmolikult, aga siiski alarmeerivalt: tootlikkus töötaja kohta töötlevas tööstuses on meil küll tsipake parem kui Lätis-Leedus, aga kaks-kolm korda väiksem kui Itaalias, Hispaanias või põhjanaabrite juures ning lausa viis-kuus korda kehvem kui Šveitsis.

Sageli vabandame end välja sellega, et oleme väikesed ja seega tuleks meid mõõta suhtarvudes; sellega, mida oskame või teeme ühe inimese kohta. Maailma majandusfoorumi vaatlus on halastamatu.

Isegi suhtarvudes ei ole meil põhjust hõisata. Kui sisemajanduse kogutoodangut võrrelda ostujõuga ja vaadelda seda töötaja ja töötunni kohta, paikneme ikka kusagil pildi all servas vasakus või paremas nurgas. Kaugel maas Hollandist või Taanist; kuskil Ungari ja Tšiili vahel. Meie sisemajanduse kogutoodang on küll jõudsalt lähenenud Euroopa Liidu keskmisele, aga pigem selle tõttu, et Itaalial on sandisti läinud ja Skandinaavia maad stagneerunud.

Kui nüüd veidi utreerida, siis Eesti ühiskonna ja riigi toimimises ilmneb selge ja korduv muster. Mitte väga iseäralik ega ka maailmas ainulaadne, aga piisavalt pidurdav. Nimelt: teame küll, mis on valesti, aga ei suuda end kokku võtta ja olukorda muuta. Kitsamas mõttes: ei oska oma eeliseid ära kasutada. Veel kitsamalt: tarkust on lausa hunnikus, aga seda rakendada ei oska.

Suuresti on selle taga Eesti väiksus, nagu on näidanud riigiteadlane kolleeg akadeemik Tiina Randma-Liiv. Muutuste realiseerimine tähendab sageli, et kedagi tuleb kritiseerida ja keegi saab haiget. Nii nagu terviseameti juhtkond eelmise aasta pandeemiasügisel.

Väikeses riigis on inimesi vähe, nendevahelised seosed suhteliselt tugevad ja selle tõttu kaasteeliste kritiseerimine palju raskem kui suurriikides. Probleemi olemuse on hästi tabanud Bill Gates: Ole kena nohikute vastu. Võib juhtuda, et kunagi on keegi nendest sinu tööandja.

Üks keskseid teadmiste kandjaid on teadus ja teadlased. Eesti teaduse kvaliteedist, nähtavusest ja mõjukusest laias maailmas oli just juttu.

Kolleeg akadeemik Mart Ustav aga lajatas eelmisel sügisel, küll mõneti utreeritult ja ehk natuke ebaõiglaselt, aga lausa serviti – nagu siil Kalevipoega õpetas –, täpselt ja valusalt: "Võime täiesti kindlalt öelda, et Eesti teadusest ei ole Eesti riigile ega majandusele mingisugust kasu selleks, et inimesed hakkaks paremini elama⁴.

Thomas Babington Macaulay⁵ oli kindel, et "hea valitsus ei ole mitte see, kes tahab inimesi õnnelikuks teha, vaid see, kes teab, kuidas seda saavutada." Muidugi ei peitu õnn majandusedus. Küll aga lõhub sageli õnnetunnet see, kui naabril majanduslikult paremini läheb.

Erki Raasukese juhitud majandusarengu töörühm⁶ leidis juba ligi viis aastat tagasi, et Eestis juba paikneva tarkuse parem rakendamine majanduses annaks kõvasti hoogu juurde meie elu paremaks muutmisele. Arvudes: lisaks vähemalt poolteist protsendipunkti sisemajanduse kogutoodangu kasvule. Kolmandat moodi sõnastades: majanduskasv oleks jämedalt poole kiirem.

See pole mingi uus ja tundmatu järeldus. Pigem on see mõistlik peegeldus vastusele, mis tuleb anda lihtsale küsimusele: Miks on meie tootlikkus nii madal? Vastus ju lihtne: Teeme liiga lihtsaid töid!

Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon OECD teab, et kaasajal pole enam tähtis see, milliseid tooteid riik valmistab, vaid see, missuguseid tegevusi riik tootmisahelas teeb. Seegi pole raketiteadus. Juba kaasaegse ajalooteaduse looja Henry Thomas Buckle⁷ teadis poolteist sajandit tagasi, et ennevanasti olid rikkaimad maad need, mille loodus oli külluslikum, tänapäeval (st tema ajal) aga need, mille inimesed on tegusamad.

Nüüd tuleks küll öelda: mille inimesed on targemad. Sest maailm muutub ja selle kaudu muutub ka see, kuidas kujuneb teadus ja tarkus majanduse, ühiskonna ja meie kõigi elujärje veduriks.

Veidi utreerides istus mitte väga kauges minevikus teadlase naabertoas leiutaja ja üle koridori insener. Kolmekesi tehti valmis vinge toode teisel pool tänavat paikneva tehase jaoks. Kõik kolm maksti kinni müügitulust. Mis tähendas, et keegi ei saanud palka, kui üks neist oli saamatu.

Praegu on asjad teisiti. Teadlane teeb oma tööd näiteks ülikoolis ja pritsib oma tulemused teadusartiklitena laia maailma. Teised õngitsevad nõnda tekkinud ääretu teadmiste ookeani mõnes kaugemas sopis häid ideid. Kui mõni õnge otsa jääb, siis insenerid ja visionäärid teevad sellest vinge toote või start-upi ja müüvad maha. Teadus makstakse kinni maksutulust.

Lihtne on siit järeldada, et ühiskonnal on nüüd moraalne õigus ja poliitikutel lausa kohustus kaasa rääkida selles, kui palju ja millist teadust ja sellega kaasnevat tarkust finantseeritakse. Need, kes siinkohal plaksutada tahaksid, kiirustavad. Sest selle lihtsa pildi taga on palju sügavam sisu. Mereteadlasena tean, et sageli kehtib tõdemus: vaga vesi, sügav põhi. Muregi siin palju sügavam. Sest teadus ja ühiskonna kasu on nüüd lahutatud nii tootmisahelas (ehk ruumis) kui ka ajas.

Selliselt toimivas tarkuse kasutamise mehhanismis hakkavad tööle teised, aga sama universaalsed seadused.

Ühest küljest on õigus Mihkel Mutil: kõikjal vedelev info muudab inimese laisaks ja rahulolevaks. Teisest küljest näitab elu ise, et üldiselt haarab turu ja lõikab suurima kasu mitte see, kes on üldiselt targem, vaid see, kellel on tarkus varem kasutada. See, kes toob populaarse toote turule teistest varem. See, kes teab olulisi asju enne teisi.

Teadmiste internetiookeanist õngitsetud, rakenduslepinguga ülikoolist ostetud või publikatsioonidest otsitud leitud teave on üldjuhul teistelegi teada. Mis tähendab, et selle alusel võitva toote turule toomine on pigem õnnemäng ehk päris väikeste võidušanssidega loterii.

Põhimõtteliselt on lahendus lihtne: parim uus teadmine peab sündima ettevõtte sees. Teisisõnu, ettevõte on üldiselt seda edukam, mida rohkem ja paremaid taibusid töötab firma sees.

Selles osas ei ole Eesti kuigi heas seisus. Erasektoris töötavate teadlaste ja inseneride arv kukkus näiteks aastatel 2011–2014 märgatavalt. Osalt võis see olla statistika korraldamise probleem, aga praegugi pole näha massilist teadlaste liikumist erasektorisse või riigipidamisse.

Mis on sellel pildil valesti ja kuhupoole peaksime liikuma, selgub lihtsast võrdlusest. Eestis tuleb teadussaavutustest ehk põhimõtteliselt uuest informatsioonist lõviosa, vähemalt viis kuuendikku, avaliku sektori teadusasutustest. See ei ole meie konkurentsieelis. Pigem tragöödia, mis kinnitab Mart Ustavi öeldut.

Neis riikides, mille elujärge kadestame, on asjad teisiti. Euroopas on avaliku ja erasektori panus teadustulemustesse jämedalt 50:50 ja Ameerika Ühendriikides tuleb hinnanguliselt üle 2/3 teadussaavutustest erasektori teadusasutustest.

Nii palju, kui üldse teaduse kvaliteeti mõõta saab, näitavad arvud, et erasektori teadus on isegi kvaliteetsem. Meditsiini Nobeli auhinna üks eelmise aasta laureaatidest oli erasektorist. Pole siis ime, et Ameerika Ühendriikide tehnoloogia ja tööstus sõna otseses mõttes maailma valitseb.

Kalevipoja tarkuse-deklaratsiooni juurde käib lahutamatult see, mida talle loo lõpusalmides kägu kukkus: "Omal maal õitseb õnni, Kodus kasvab kasu parem!" Eesti on selles vaates kummaline maa. Meil on rikkust. Palju rikkust. Maa sees, maa peal ja veel rohkem inimestes. Oleme saanud suureks vaimult. Nii teaduses kui ka kultuuris, muusikas, teatris ja paljudes muudes valdkondades. Aga ekspordime pelleteid ja veel hiljuti põlevkivist tehtud elektrit.

Peaksime eksportima seda tarkust, mida meil on sõna otseses mõttes lademes. Tarkust, millest sündis Skype ja mille oleme sepistanud digiriigiks. Tarkust, mis suudab kallihinnalise liitiumi ja väga erilise grafiidi nutitelefonide ja elektriautode akudes asendada keedusoolast tehtud naatriumiga ja meie turbast valmistatud elektroodidega.

Tarkust, mis suudab pea olematute vahenditega püsti panna vaktsiinid ja haiguse eest kaitsvad ninaspreid. Tarkust, millel on veel kümnetel viisidel potentsiaal maailma vallutada. Sellest tarkusest rääkides vaikime sageli kui partisanid ülekuulamisel või piirdume ilmetute pressiteadetega.

Lihtne on öelda, aga väga raske saavutada, et tarkus jõuaks akadeemilisest maailmast majandusse ja saaks ühiskonna veduriks – mis oleks tarkuse loogiline roll nüüdisajal. Mitmed märgid näitavad, et vajalikud protsessid on hakanud ilmet võtma.

Üks võtmeid on ülikoolide käes. Teatavasti on ülikoolidel kolm missiooni. Üks on õpetamine, mille kaudu süstitakse ühiskonda uusi teadmisi. Teine on teadustöö, mille kaudu tagatakse, et õpetus oleks mitte ainult kooskõlas loodusseadustega, vaid ka võimalikest parim ja tulevikku vaatav.

Kolmas missiooni on ühiskonna teenimine. See ei ole rakendustööde tegemine raha eest või selle teadmise müümine ühiskonnale, mille ühiskond on juba kinni maksnud. See on sekkumine igapäevaellu. Iga kord, kus viga näed laita, seal tule ja aita. See on nägemine, kus on midagi valesti, kus on probleem; appi tulemine. Pole vahet, kas pealinnas, regioonis või kaugel saarel.

Nagu märkis Aldur Vunk hiljuti Tartu ülikooli Pärnu kolledži juubelil: juba musketäride ajal teati, et see, kellel on rohkem tarkust, on kindel sõja võitja.

Tarkuse kättesaamine oma inimeste käest on üks ülesanne. Tarkuse mujalt toomine on selle paarimees. Teadustöö mõte selles kontekstis on õpetada meie oma inimesi efektiivselt tooma sisse kogu maailma tarkust. Mida targemad oleme, seda tugevamad oleme. Kui selle protsessi taga on laiapõhjaline tippteadus, suudame luua ka uut vajalikku teadmist.

Teadussaavutuste sidumine tööstusega on juba käima läinud. Väga mitmel moel nügitakse neid kahte seltskonda omavahel suhtlema, koos mõtlema ja jõudusid ühendama. Riigi tasemel on käivitamisel innovatsioonisüsteem.

Sõna "innovatsioon" tahab selgitamist. See ei ole parasiitsõna. Kuigi selle taha häirivalt sageli peidetakse saamatust. Sellel on selge tähendus, mille elegantselt sõnastas Peter Drucker. Nüüdisajal on rikkuse allikas tarkus ja teadmised. Kui neid rakendatakse tuntud ülesannete lahendamiseks, lähevad protsessid efektiivsemaks, tootmine odavamaks ja kiiremaks.

Innovatsioon sünnib aga siis, kui uusi teadmisi rakendatakse uutele väljakutsetele. Eesti keeles: siis, kui oivalise teaduse alusel tehakse uued vinged tooted või lahendatakse mõni senini võimatuna tundunud ülesanne. Näiteks puidu väärindamine nii, et keskkond jääb puhtaks ja mets kasvab mühinal.

See mõttekäik toob ilmsiks, et üks universaalne seadus on juurde tekkimas. Nimelt: riigid, regioonid ja terved kontinendid on nüüdisajal vaid nii tugevad, kui tõhusalt oskavad nad saada oma targimate poegade-tütarde käest kätte parima olemasoleva teadmise. Mitte ainult tööstuse või majanduse arendamise ja innovatsiooni tarvis, vaid ka poliitiliste otsuste ühe komponendina. 

Pole vahet, mis tasemel. Kas see on parima olemasoleva teadmise sõnastamine riigi juhtide vajadusteks või mingi valla, linna või regiooni jaoks oluliste otsuste tegemisel. Olgu see tselluloositehas, tuumajaam, uus väike sadam või tuulepark.

See on suund, kuhu liigub kogu Euroopa: et kõigi poliitiliste otsuste tegemisel oleks laual teiste argumentide kõrval konkreetse otsusega seonduva valdkonna parim teadmine.

Samas on see suund, kus edasiliikumine pole niisama lihtne, kuigi äärmiselt vajalik. Eriti rahvusvahelises suhtlemises. Mihkel Muti sõnadega⁸: "Väike peab endast niimoodi märku andma, et see teistele väga närvidele ei käiks, kuid siiski tähelepanu köidaks. Natuke käib see närvidele niikuinii, sest väikeste olemasolu on suurte jaoks iseenesest tüütu."

Takistused sellel teel on klassikalised selles mõttes, et neid on sõnastanud ridamisi mõttehiiglased, kelle õlgadel seisame, et kaugemale näha. Takistused ei ole tingitud loodusseadustest. Pigem paiknevad need me endi sees. Suurelt jaolt suhtumises ja valesse kohta serviti löömises.

Nagu tarkuse ja kullakoormate võrdluse eel Soome tark Kalevipoega õpetas: "Kuidas võid sa, kulla venda, / Tarkusteeda toimetada, / Kui sa rahvad raske käega, / Nõuandjad nurmedelta / Eesta ära hävitanud?" Mis on kaudselt parafraas märksa iidsemale teadmisele, enam kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi Hoosea raamatus sõnastatud fraasile⁹: "Minu rahvas hukkub teadmiste puudumise tõttu."

Kõik tahame ju olla targad ja hea nõu võib vahel tunduda kummalise või võimatuna. Bernard Le Bovier de Fontenelle sõnadega: Pole kerge veenda inimesi silmade asemel mõistust kasutama.Või siis lihtsalt ei meeldi nõuandja või nõu ise. Nagu on kirjutanud Erica Jong¹¹: "Nõuannet küsime siis, kui juba teame vastust, kuid ei taha sellest kuuldagi." Samuti "kergem on põhimõtete eest sõdida kui nende järgi elada" (Alfred Adleri¹¹ sõnastuses).

Eesti suur võimalus nüüdisaja ühiskonna toimimise selles aspektis on hästi tuntud asjaolu: et me oleme üks väike riik, kus peaaegu kõik tunnevad kõiki. Hea nõu leidmise ja kasutamise mõttes on väiksusel tohutud eelised. Parim teadmine on enamasti vaid paari telefonikõne kaugusel. Selle kättesaamiseks ei pea ehitama kalleid, keerukaid ja kohmakaid struktuure. Sageli piisab kiirest nõupidamisest nendega, kes teavad. Tarkadega, mitte kavalatega.

Alati ei ole võimalik maksimaalse kasu peale mängida. Märksa sagedamini on väikesel riigil vaja kahju minimeerida. Nii on see näiteks keskkonnakaitses ja kliima küsimustes, aga ka paljudes ühiskonna elu aspektides. Siis on kulla kaaluga eksperdid. Suure füüsiku Werner Heisenbergi definitsiooni järgi: Ekspert on inimene, kes teab kõige hullemaid vigu, mida tema alal on võimalik teha, ja seda, kuidas neid vältida.

Meil ei pea selleks olema kuhjas või silotornide reas meeletult palju informatsiooni. Nüüdisajal on see kergesti kättesaadav. Lennart Meri sõnadega: "Õigete otsuste langetamisel ei ole määrav informatsiooni hulk vaid selle kvaliteet." Kõik märgid näitavad, et meil on olemas nii üks kui ka teine. Ennekõike inimesed, kes oskavad öelda, millised internetist leitud faktid on õiged.

Seetõttu võiksime ehk mõelda Eesti Nokiale hoopis ebatavalisest vaatevinklist. Mitte veel ühe vidina või vinge äpi loonud maast. Vaid maast, kus kõigis valdkondades ja kõigil otsustusprotsesside tasemel kaasatakse parim olemasolev teadmine. Riigist, kus on täielikult ajaloo prügikasti maandunud Bernard Becketti maksiim: Ühiskond, mis kardab teadmist, on ühiskond, mis kardab iseennast.

Riigist, mille valitsemise ja juhtimise lahutamatuks komponendiks on uusim teadmine ja selleks nõu küsimine. Riigist, mille oluliseks ekspordiartikliks on teadmine, kuidas luua ja korraldada sellist tüüpi valitsemise ja juhtimise mehhanisme. Riigist, kus riigimehelikkuse mõõduks on USA kirjaniku Maya Angelou (1928–2014) sõnad¹²: "Kui tead paremini, siis tee paremini."

Teed selles suunas ei pea alustama ei suurelt ega suurte sõnadega täidetud visioonidokumentidest. Pigem järgides Hando Runneli 40 aastat tagasi kirjutatud sõnu: Jõgedeks saavad kord väiksedki ojad, / sirguvad meesteks ka memmepojad. / Kes lootuse kaotab, kaotab kõik, / kes võiduni mängib, jääb võitmatuks. Pidades meeles Thomas Jeffersoni kuulsaid sõnu: "Püüdke alati oma kohust täita ja inimkond mõistab teid õigeks isegi selles, milles te saite kaotuse osaliseks."

Paide Teater
Previous

Doris Kareva 33 kõnet
Next

Lili Milani 33 kõnet