Tiit Hennoste: kõne on alati dialoog

Vestlus lugupeetud keele- ja kirjandusteadlase Tiit Hennostega leidis aset 21.03.2020. Vestluses osalesid Paide Teatri meeskonna liikmed.

Mis on tänapäeval sõnu jõud? Kui palju on praegu üldse võimalik sõnaga ära teha?

Olukord on paradoksaalne. Ühest küljest on sõnade väärtus kummalisel kombel devalveerunud. Ajalehti lugedes kohtame sageli sõnu:  hüper, super, mega. Tavaline sõna ei kõlba enam kusagile. Teisest küljest on olukord täpselt vastupidine. Internet ja eriti sotsiaalmeedia on tõestanud, et sõna suudab inimese hävitada. Muidugi, inimesi on sajandeid erinevatest kogukondadest välja visatud. Aga varem pidi selleks ikka palju rohkem vaeva nägema, et kedagi välja heita. Praegu piisab ühest sõnast, ühest lausest, et inimene tühistada ja hävitada. Nii suurt sõna jõudu ei ole minu arvates kunagi olnud.

Aga see on valdavalt kirjaliku, mitte suulise sõna jõud. Need on sotsiaalmeedia kõlakambrites võimendatud sõnad. Varem ei kirjutanud inimesed pärast gümnaasiumi lõppu peale allkirja suurt midagi. Nüüd aga kirjutavad kogu aeg, hommikust õhtuni. Varem kestis kahe inimese vaheline kirjalik dialoog võibolla kaks nädalat. Saatsin onule Ameerikasse kirja, siis jõudis see nädala pärast sinna ja kahe nädala pärast mulle tagasi. Ja ega ta ei kirjutanud sinna ainult "jah", ta kirjutas ikka pikemalt. Praegu aga on kirjalikud dialoogid teadupärast hoopis teistsugused.

30 aastat tagasi, laulva revolutsiooni ajal, oli tõepoolest suulisel sõnal meeletu jõud. Kui me mõtleme kõikidele nendele öölaulupidudele ja kõikvõimalikele kõnedele, mis seal peeti, siis kõige rohkem ehk ongi meelde jäänud Heinz Valgu kuulus "ükskord me võidame niikuinii". Nii sai Valgust, kes oli tegelikult karikaturist, järsku suur kõnemees, kelle kõnel on siiamaani mõju. Ja kergesti tuleb meelde ka Lennart Meri, kes hakkas viskama kauneid kilde sitast, mis on meie tuleviku väetis ja eesti nokiast, mida siiamaani taga otsitakse.

Kui  ma võrdlen Eestit või ka laiemalt Euroopat Ameerika Ühendriikidega, siis seal on see avaliku kõne võim oluliselt rohkem säilinud. Alates sellest, et Ameerika president peab olema kõneleja. Kui Barak Obama räägib, on see tase.

Ma olen kunagi Ameerikas senaatori kõnet kuulnud. See oli Balti uuringute konverentsil, ja senaator oli välis-Leedu päritolu. Ma ei olnud midagi sellist enne kogenud. Kõigepealt pandi meid istuma. Me ei tohtinud tükk aega liigutada, sest senaator jäi, nagu tähtsad inimesed ikka, oma pool tundi hiljaks. Istusime ja ootasime. Igavuse peletamiseks anti meile pihku hamburger. Kui senaator lõpuks tuli, marssis kõigepealt sisse kaks kappi, kes rahulikult kahele poole ekraani seisma jäid. Seejärel tuli senaator nende vahelt läbi, pööras ümber ja hakkas rääkima. Peast. Mitte ühtegi paberit. Ja tema ettevalmistus oli suurepärane: ta ei puterdanud, kõik sujus. Tema selja taga oli ekraan, kuhu täpselt õigel hetkel ilmus illustreeriv graafik või slaid. See ei olnud mingisugune mulisemine. See ei valgunud laiali, ei olnud demagoogiline ega täis arusaamatuid termineid. See oli perfektselt ette valmistatud kõne.  Ja selle keskmeks oli kõne, mitte etendus. Kuigi kõne on alati mingil määral etendus, ei tohi see muutuda  primaarseks. Esmane on ikkagi sõnum. Ma ei ole enne ega pärast mitte kunagi midagi sellist näinud. See näitab taset, see näitab ettevalmistuse jõudu.

Kui ma nüüd hakkan seda võrdlema mõne Eesti kõnemehega, siis, kurb küll, aga vastukaaluks leian vast ainult Mart Helme, kes on väga hea kõnemees. Ta suudab inimesi vaimustada ja kaasa tõmmata. Üldjoontes peab aga kahjuks ütlema, et ega meil ei ole siin midagi ilusat ja head välja tuua.

Mis on kõne? On see pöördumine rahva poole, on see oma visiooni esitlemine, on see etendus, performance? Milline on ühe kõne vorm?

Kõnesid on alati olnud mitmesuguseid. On poliitilised kõned, on kohtukõned, matusekõned, peokõned, on veenmiskõned ja nii edasi. Üldiselt on poliitilise kõne eesmärk veenda inimest midagi tegema. Et ta näiteks hääletaks minu poolt või käituks nii, nagu just nii, nagu mul vaja on. Kui ma ennist ütlesin, et poliitikute kõned ei ole minu meelest suuremad asjad, siis ma usun – ma ei ole küll kohtus käinud teab mis ajast –, et kohtus peetakse väga häid kõnesid. Kui need inimesed kirjutavad, siis ma näen, et nende tase on absoluutne. Kui endine peaprokurör Lavly Perling tuleb poliitikasse ja läheb telestuudiosse, siis ma näen, et ta on oma kõneoskusega poliitikutest tükk maad üle. Aga kohtukõne on ka hoopis teistmoodi: seal tuleb mõjutada vaid mõnda inimest. Lõpuks on kohtunik see, kes peab otsustama, kas kohtualune on süüdi või süütu.

Kui ma läheksin matusele, kus ma ei ole samuti kaua aega käinud, siis ma kardan, et seal on kõik nii nagu vanastigi. Et endiselt valitsevad koledad kõned: üldsõnalised, pisaraid välja kiskuvad ja täis luuletusi. Seal ei aita ilmselt ei ussi ega püssirohi.

Samamoodi teaduses, kus ei peeta küll kõnesid, vaid ettekandeid, ent põhimõtteliselt on see sama asi. Ning taaskord: kui ma lähen suurele konverentsile, siis ma näen, et ameeriklased on teistest peajagu üle. Neil ei ole tihti midagi öelda, aga see-eest ütlevad nad seda väga hästi. Ja nad on alati väga hästi oma teksti ette valmistanud. Eurooplased koperdavad ja loperdavad, ei saa hakkama.

Aga mis on kõne? Mis on hea kõne? Esmalt tasub vahet teha. Üks asi on kõnevõistlus, seal hinnatakse kunsti ja reeglite valdamist. Teine asi on elu, seal hinnatakse seda, kas kõne täidab oma eesmärgi.

Kõne on alati dialoog, dialoog adressaadiga. Kõne ei ole lihtsalt rääkimine kellegi juuresolekul või patroneeriv õpetamine ülevalt alla. Kõnelemist õpetades on mul lähtekohaks „püha“ kolmik: esiteks teema, teiseks tees ja kolmandaks eesmärk.  Ja ei saa ainult ühe asjaga läbi. Ei saa ka kahega läbi, kõik kolm peavad olemas olema.

Teema on see, millest räägitakse. Inimene, kes rääkima läheb, peab teemat valdama. Enesekindlus on kõige suurem mõju allikas. Kui näeme, et inimene on enesekindel, siis see mõjub, isegi kui ta räägib lollusi. Aga enesekindlus tuleb teadmistest. Ja teadmised ei ole eriti selline asi, millega saaks ära petta. See pettus tuleb väga kergesti välja, kui inimene takerdub või miskipärast järsku närvi  läheb. Ja kui teema pole selgelt läbi mõeldud, siis valgub kõne lihtsalt laiali.

Tees on see, mida kõneleja väidab. See on vastus probleemile, omapoolne lahendus. Heal kõned on üks ja ainult üks tees. Muidu on tulemuseks samuti laiali valguv jututamine.

Eesmärk on see, mida peab kuulaja, kõne adressaat pärast kõnet tegema. Kas ta peab minu vaated omaks võtma? Kas keegi peab minu poolt hääletama? Üldiselt kehtib põhimõte, et eesmärki kõnes välja ei öelda. Võib, aga see tekitab pigem trotsi.

Publik ei ole tühi kott, ta ei ole tühjade kastide hunnik, kuhu laduda banaane. Publikul on omad mõtted, omad arusaamad. Ja kõige olulisem on alustada ühisest. Tuleb mõelda võimalikult paljudele inimestele, nende teadmistele ja arusaamadele ja sellest pihta hakata. Selle unustamine pole ainult kõne probleem: ajalehtedest leiame seda eriti palju. Alustatakse konfliktist ja pärast imestatakse, miks ühisosa ei leita. Kui konfliktist alustada, ei saagi pärast kokku saada. Põhimõtteliselt ei saa. 

Ja teine tähtis asi on lõpp. Lõpp jääb meelde. Juhan Smuul on öelnud „Kihnu Jõnni“ tegemisel ilusa lause: „Lõpu viisin üles nagu koera saba.“ Lõpus peab jääma hea meeleolu. Inimesele peab jääma tunne, et ta tahab kõneleja öeldust edasi rääkida. Minu jaoks on kõne ja igasugune tekst hea siis, kui ma leian hea lõpu. Muu on käte osavus: kuidas sätin argumente, kuidas toon näiteid jne. Siiski, kõnes, heas kõnes on kaks asja. Esiteks mõni nali, näiteks 2 nalja poole tunni kohta. Ja teiseks, vähemalt üks lause, mis inimeste pähe tiksuma jääb. See ei pea tulema lõpus. See võib olla ka kuskil keskel, markeeritud ilusa retoorilise pausiga, aga selle juurde peab lõpus tagasi tulema. Need on need laused, mida kõik mäletavad. Nad ei pruugi mäletada täpseid sõnu, aga nad mäletavad mõtet: „ära küsi, mida Ameerika saab teha sinu jaoks, küsi, mida sina saad teha Ameerika heaks“, „mul on üks unistus“ jne. Need laused hakkavad pärast seda elama oma elu. Ja kui selline lause on olemas, siis on esinemine korda läinud, isegi kui kõne ise ei olegi suurem asi.

Minu jaoks oli näiteks Toomas Hendrik Ilves halb kõnepidaja, kuigi inglise keeles debateerides oli ta jällegi hea. Aga tema kõnedest on jäänud palju lauseid, kõik need JOKK-id ja peldikuseinad ja muud sellised asjad. Tal oli anne leida just selliseid häid lauseid ja see annab palju andeks.

Ja muidugi keel. Kõne on suuline tekst. Ja suulisel keelel on omad nõudmised. Kolm asja: küsimused ja vastused, kordused ja lühikesed laused. Kõik muu on andeks antav, aga kui neid ei ole, siis läheb kõne keele poolest viltu. Suulises tekstis ongi lühikesed ja lihtsad laused, sest inimese töömälu võtab vastu 4-5 sõna korraga. Ja veel hullem, kuulajal ei ole lauset korraga ees nagu kirjas ja ta ei saa teksti kõne ajal tagasi kerida. Ta kuuleb ainult kaduvat häälikut ja sõna. Aga kõneleja kipub selle tihti ära unustama. Tal on tekst ees ja tema teab, mis oli enne ja mis tuleb pärast. Samuti tähendab suuline suhtlus väga tihti küsimusi-vastuseid. Obama armastas seda stiili. Kui ma tahan kõnes dialoogi luua, siis ma esitan küsimuse. Kuulaja saab mõelda, kuidas sellele vastata ja seejärel ma vastan. Või ma jätangi vastuse andmata ning vihjan, et nüüd mõelge ise, kuidas sellega siis on.

Ja sama tähtis on see, et kõnelda tuleb peast. Sõjaeelse vabariigi ajal loeti kõnesid paberilt. Nõukogude ajal ka. Kõik oli paberil, kõik pidi olema kinnitatud. Aga sellisel juhul kaob kontakt publikuga. Ja kui kontakti ei ole, siis ei ole see enam dialoog, see ei ole vestlus. Siis on see lihtsalt monoloog ja kuulaja kehitab selle peale lihtsalt õlgu.

Kui see kõik on ühtepidi taandatav mingitele nii konkreetsetele põhitõdedele, kui maailmas on antud välja hea kõnepidamise õpikuid, hea kõne koostamise õpikuid, ja seda mitte lühikest aega, vaid neid on antud välja Cicero ajast, kes räägib heast kõnemehest, siis mis häda sellega on, et meil ei ole häid kõnemehi?

Ma arvan, et osa küsimusest taandub natuke ülbele arvamusele, et kõne tuleb iseenesest. Me kõik oskame rääkida ju. Tegelikult on vaja palju teha ja õppida. Kõne on praktiline asi ja seda saab õppida ainult praktikas. Ainult nii, et räägin ja kõnelen, analüüsin ja räägin, kõnelen ja analüüsin. On muidugi inimesi, kes on loomupäraselt andekamad, aga see ei ole oskus, mida ei saa ära õppida.

Ja teine oluline aspekt on suhtumine. Kui ma mõtlen, millised on halvad kõned, siis üks asi on laialivalgumine, aga teine on ülbus ja patroneerimine, süüdistamine. Seal ei peeta dialoogi, vaid astutakse kõrgele ja vaadatakse ülevalt alla. Ja mõnikord ka sülitatakse kuulaja peale.

Kuigi võib näida, et suuri kõnesid on Eesti avalikkuses ehk paar korda aastas, siis tegelikult peetakse väiksematse seltskondades ning kinniste uste taga peaaegu igapäevaselt mõni kõne. Kuidas on seis Eesti kõnekultuuriga, on see mandumas ja kõne väärtus kadumas või kõneletakse Eestis piisavalt?

Ma arvan, et tegelikult on vähe kõnelemise võimalusi. Pean siin silmas nimelt pikkade kõnede võimalusi, mitte pisikesi sutsakaid.

Kohtutes peetakse igapäevaselt kõnesid. Iga nädal avatakse kõikvõimalikke näituseid, on sünnipäevad, on juubelid. Aga minu jaoks on siin oluline vahe kõne pikkuse ja publiku osas. Terve hulk neist ei ole minu arvatest päris kõned, vaid pigem ettekanded. Näiteks tutvustab asutuse juht uut plaani. Sel puhul ei peeta enam silmas seda, et ma peaksin kedagi veenma selle plaani õigsuses ning see on juba hoopis teistmoodi maailm. Need kõned on tavaliselt ka väga lühikesed, sellised sisse- ja väljajuhatused, kolm minutit. Ja Riigikogus on kõne minipikkused lausa ette antud. Seega ma ei ole kindel, et meil on jätkuvalt palju kõne pidamise võimalusi. Mõned on. Aga vähe.