Ülle Madise 33 kõnet

Homo homini lupus est! – inimene on inimesele hunt

Errare humanum est! – eksida on inimlik

"No käitu inimese moodi!"

"Inimlikkust jääb puudu!"

Nende sõnadega ei kutsu vanem last võõrale hambaid kõrri lööma ega lohuta kodanik ametnikku: näe, sinu vea tõttu läks ettevõtja pankrotti, juhtub, pole hullu!

Inimlikkuse mõistega on vist samamoodi nagu kvaliteedi mõistega. Kui öeldakse, et miski on kvaliteetne, siis mõeldakse, et see on hea. Ometi võib kvaliteet olla nii hea kui ka halb ja enamasti on keskpärane.

Tänapäeva harilikus kõnepruugis tähistab inimlikkus lahkust, mõistmist, hoolimist, kokkuvõttes õilsat inimtüüpi. Julmus, kadedus ja ahnus oleksid aga ebainimlikud, juhuslikud haruharvad puudused, mis küljes üksikuil.

Kui nõnda mõelda, poleks teab mis tähtsat rolli ei riigivalitsejate hoolikal kontrollimisel ja pidurdamisel, võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel, inimõiguste tagaajamisel ega põhiseaduselgi − milleks, kui inimene on suisa sünnipäraselt tark, tasane ja ennastohverdavalt lahke.

Rolli poleks kodusel kasvatusel − sünnipärast vooruslikkust saaks sel juhul vaid rikkuda − ega haridusel. Kogu klassikaline kirjandus taanduks aga ulmeliseks mõttelennuks, kui üldse elust ja inimesest enesest, siis võõraste elust väga ammu ja kuskil mujal.

Kas tõesti on inimese olemus ja hing kahe tuhande aastaga läbinisti ja muutumatult uueks kasvanud? Inimene pole enam salamisigi konkurendile hunt, ei ole inimene oma tungide, hirmude, nõrkuste, kavaluse ja kahjurõõmuga?

"Kärbeste jumal", "Švejk", "Kuningas Lear", "Rehepapp" ja kõik need teised teosed on inimesest võika karikatuuri maalinud? "Punaste õhtute purpur" ei tule kuskilt, "Läänerindel muutuseta", "Puhastus" ega "Lendas üle käopesa" kah mitte? Filosoofid on aga inimest ja olemist mõtestades juba sajandeid tühja tuult tallanud?

Või mis antiikaeg, alles see Teine maailmasõda lõppes! Veelgi lähemal on muud sõjad, piinamised, õiguste rikkumised, kaasinimeste allasurumine ja alavääristamine, mida tihti saadab rahva enamuse aplaus.

Vist on ikka nii, et inimlikkusest kõneldes ei räägita mitte sellest, mis inimesele loomuomane, vaid rohkem sellest, milline inimene võiks olla, ent tegelikult pole.

Nõnda nagu kvaliteedi rahvakeelset tähendust "hea" pole põhjust vastupidi keerata (millisel juhul oleks kvaliteetne kaup kehv kaup), ei ole õige väita sedagi, et inimlikkuse vaikimisi vaste on ilmtingimata jõhkrus.

Ei, inimene on inimene oma vooruste ja puudustega.

Usun sedagi, et enamasti tahab inimene olla hea. Tunded ja mõistus loovad selleks vajalikud eeldused, pere ja ühiskond oma reeglitega õpetavad üksteist mõistvat-toetavat kooselamist, haridus ja kunst kõige laiemas tähenduses teritavad head halvast eristavaid tundlaid veelgi.

Ajaloost tasub õppida, sest kõik, mis oli, võib jälle tulla. Inimene ja ühiskond võivad metsistuda õige lihtsalt. Ärgem unustagem, et avalik arvamus on kujundatav, isegi moonutatav; ja enamuse tahe ei pruugi end sugugi alati tarkuse ja headuse vormis ilmutada.

Avalikkuse hetkeemotsioon võib nüüdisaja demokraatias määrata kõikide õigusi ja vabadusi puudutavad otsused kaalumata ja kohe.

Just siis tuleb meenutada inimõiguste jagamatuse, võõrandamatuse, universaalsuse ja võrdse kehtivuse praktilist tähendust. Ei või ükski meist oma hingele võtta pattu teisi väärtuse järjekorda sättida ja kedagi mitteinimeseks tembeldada.

Niisamuti nagu ei või teiselt nõuda ta enese elust loobumist ega ole sundust võõrastele ohvriks anda oma rahva väärtusruum.  

Just sellepärast on tarvis humanistlikku põhiseadust, inimõigusi kaitsvaid lepinguid ja sõltumatuid kohtuid, tarvis on hinge eest hoolt kanda. Iga päev tuleb treenida endas ettenägelikkust, arutu õhina taltsutamist, kaastundlikkust, teistsuguse mõistmist, vastutustunnet ja lõpuks võimet rahumeeles eriarvamusele jääda, kui tarvis.

Oleme hiljutigi kogenud julgeoleku-, majandus- ja tervisekriisi mõju pealtnäha heas korras õigusriigile. Reeglitepõhine asjaajamine ja põhiõiguste vankumatu kaitse lendasid pika jututa üle parda. Milleks need, kui uppumine paistab!

Õnneks ei tulnud seekord lääneilmas päris sõda "Nii nad tapsidki meie Ferdinandi", ent suur vapustus küll. "Mingi tüüp sööb Hiinas nahkhiirt ja kõik ongi katki" (kuulake veel kord Chalice'i "2M" iga sõna!).

Just selles siiruviirulises inimlikkuses peitub vastus sellele, miks peab sundravi olema äärmine, kõvasti kontrollitud erand; miks tuleb silma peal hoida psühhiaatrilisel ravil ja vangide kohtlemisel, miks eeldab inimeste jälitamine ja pealtkuulamine kaalukat põhjust ja ranget järelevalvet. Panoptikumis elamine teeb vaimu haigeks.  

Meelerahu kaotamata tuleb arvestada sellega, et inimene on lõpmatult põnev, sisukas, igas hinges on peidus head ja halba. Pühakuid, kui üldse, kohtab harva. Teinekord saatan sikutab keelest ja tige sõna haavab ligimest hingepõhjani. Enese üleoleku demonstratsioongi on ju magus kiusatus: balle korraldatakse ikka nendele, keda sinna ei kutsuta.

Inimolendile lihtsalt ei piisa üksnes mugavusest, turvalisusest, mõistlikust elukorraldusest, riskita lõbustustest. Vähemasti aeg-ajalt tekib üldine igatsus pöördeliste sündmuste ja eneseohverduse järele, tahaks suurt ideed, ühtekuuluvust, olla tingimusteta lojaalne, tahaks trummipõrina saatel lippude all marssida! Nii seletas George Orwell Teise maailmasõja eelset vaimustust. Ka rahust ja heaolust võib tüdida, ebavõrdsusest villand saada.

Tulevikule mõeldes tasub tõsiselt võtta ajaloolasest suursaadiku Margus Laidre arutelu viha põhjustest. Enn Soosaare eetilise esseistika preemia võitnud essees "Kaks minutit vihkamist" seletas ta, miks ebavõrdsuse tunne üldist võrdsust väitva sisenduse taustal eriti vihale ajab. Vahel ei piisa rahuloluks sellest, et endal läheb hästi. Salamisi tahaks, et teisel läheks halvasti.

Muide, kõik, mida võimuvõitluses loetakse veaks, teeb inimese heaks.

Teate ju küll võimuhaaramise seadusi: ära halasta, ära abista. Kus viga näed laita, mine ja laida! Silmakirjalikkus, reetmine ja külm kalkulatsioon aga mõistetakse õigeks. Teisiti ju võimu ei saa ja teised teevad ka, öeldakse.

Jah, just seepärast on ettenägelik poliitilise kultuuri latti püüda üles nügida, mitte kergel meelel alla lasta. Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks.

Kas mõistlikkus, vastutustunne ja enesepiiramine on inimesele sünnipäraselt omane?

Kui oleks, võiks kasv edukuse mõõduna ja looduse kuritarvitamine kasvu nimel lõpu saada; töö ja vara jaotuda hoopis teisiti, majandus toimida kuidagi uutmoodi. Pean silmas ilma vägivallata pööret mõistagi, totaalset tegutsema panevate jõudude muutust ilma üleüldise vara äravõtmise ja muu kolhoosidesse ajamise aegu juba kogetuta. Nojah. Äkki saab. Äkki on peale kasvavad põlvkonnad hoopis teistmoodi, ühtäkki inimloomus palju paremaks saanud ja ajalugu läheneb õndsale finišile.

Kas osavõtlikkus ja eneseületamine on meil kõikidel pingutuseta kaasas?

Kui oleks, ei peaks vist seletama, et riigiasja ajades, näiteks inimesele antava sotsiaalabi üle otsustades või kohtuotsust tehes on vaja keskenduda õiglasele ja õiguspärasele tulemusele, mitte pelgalt menetlusele. Kui paljud on valmis kaasinimesi isetult teenima, südant töösse panema?

On nagu on. Pole põhjust ülbeks minna ega ülearu halada. Ebatäiuslikkus teeb elu elamisväärseks ja inimese võrratult võluvaks. Püüd paremaks saada olgu tasutud pingutuse kiuste juhtunud vigade talumisega, kahetsus andestamisega. Särav siiras elurõõm kaunistab igaüht ja on üks hinnatavamaid voorusi.

Igatahes paistab kodusel kasvatusel, haridusel, kirjandusel, üldse kunstil, laias tähenduses kultuuril, keelel ja muidugi ühiskonna ja riigielu põhiõigusi austaval korraldusel olevat oma oluline koht tsiviliseerituse hoidmisel.

Põhiseaduslikkuse järelevalvegi pole muud kui igaühe väärikust, õigusi ja vabadusi kaitsva korra kaitse. Pelgalt rahva enamuse meeleheaks või valitseja jõu näitamiseks võivad sündida koletud teod, mis hetkel näivad vaieldamatult õiged, aga mida hiljem, silmi pimestanud vaimustuse kustudes ära kahetseda ega heastada ei suudagi.

Grusiinidel on vahva vanasõna: lambad kardavad hunti, kuni karjus nad ise pintslisse pistab.