Paide sümfoonia

Kaks kala kohtuvad juhuslikult järves ujudes.

Üks küsib teiselt “Kuidas vesi täna ka tundub?”
Teine vastab “Misasi see vesi veel on?”

Kui aga kaks paidekat kohtuvad Paide tänaval ja üks küsib teiselt “Kuidas Paide täna tundub?”, milline on vastus siis?

Benedict Anderson kirjutab: “Isegi väikseima rahvuse liikmed ei saa iial tuttavaks enamiku oma kaasliikmetega, ei kohtu nendega ega isegi kuule neist midagi, kuid ometi elab igaühe vaimus kujutlus ühtekuuluvusest nendega.”

Sama võiks öelda Paide kohta: iial ei saabu päeva, mil iga Paide inimene tunneks kõiki oma kaaslinlasi nime- ja nägupidi, teretaks iga vastutulijat tänaval ja käiks igal aastal 8000 sünnipäeval. Ometi on igal paidekal ettekujutus oma linnast ja kaaslinlastest.

Nendest ette- ja pettekujutlustest, mälestustest, räägitud ja rääkimata lugudest, rahva- ja kuulujuttudest, unistustest ja hirmudest, elektriarvetest ja ostunimekirjadest, diplomitest ja lõputunnistustest moodustub ühe linna lugu. Lugu, milles on lõpmata palju peategelasi. Lugu, milles juhtub kõike ja juhtub kogu aeg. Lugu, mida me pidevalt muudame. Nii muuseas. Elamise käigus. Jättes suvekuumuses sulama hakanud asfalti oma jalajälje või vahetades valged kardinad siniste vastu. Ja lugu, mis kõigest hoolimata kokku kõlab.

Kuidas me siia jõudsime?
Miks me siin oleme?
Miks me siit ära ei lähe?
Mida see linn meiega teinud on?
Kuidas meie seda linna muutnud oleme?
Millal me selles linnas kõige õnnelikumad olime?
Mis tunne on selles linnas armunud olla?
Kus on selles linnas kõige parem üksi olla?
Millised on selle linna saladused?
Mis mulle selles linnas ei meeldi?
Mis teeb sellest linnast selle linna?
Milline oli selle linna parim pidu?
Kuhu see linn teel on?
Miks ma siit linnast ära pean minema?
Mida see linn mulle andnud on?
Millest see linn unistab?