Rongisõit unenägude kõrbes

Kirill Havanski, üks Paide Teatri nõutumaid näitlejaid, tunnustatud muusik ja helilooja, autoomanik ja loomasõber lamab Paide Muusika- ja Teatrimaja stuudio kollasel diivanil. Natukese aja eest on lõppenud uuslavastuse "Udu" proov, on lõunapaus ja äsja söödud toit nurrub mõnusalt Kirilli kõhus.

Siiski – hommikul toimus Kirilli korteris veeuputus, lõhkenud veetoru ujutas põranda üle, kontakteeruda tuli nii korteriomaniku kui ka naabritega. Kui ma vestluse alguses küsisin, kuidas tal läheb, vaatas Kirill esmalt lakke ning vastas üsna kohmetult, väsinud ohkega: "väga kiirelt praegu – on palju ajakriitilisi asju, mille peab kohe ära tegema ja selline laiali tunne on...".

Laiali on vist praegusel ajal kõik, mitte ainult Kirill. Sellest hoolimata oleme temaga

ruumis nr 54 ning vaatame hetkeks tagasi teekonnale, mille tulemusel esietendus eelmise aasta 19. novembril audiolavastus "Räägi mind magama".

Geniaalset algust mul sulle pakkuda paraku ei ole, seega küsin alustuseks tagasihoidlikult, kuidas sa sellise ideeni jõudsid?

See idee tuli mulle hetkel, kui ühel õhtul oma kodus vaatasin voodis lesides YouTube'ist videot "Joe Pera Talks You To Sleep".  Seda vaadates tekkis mulle mõte, et tahaks seda kõike edasi teatri tasandile viia, edasi arendada, et ta oleks natukene teatraalsem. Iseenesest on magama jäämine olnud ka minu elus üks läbivaid probleeme (ilmselt pole ma siin ainus) ja seepärast see teema mind ka isiklikult köitis. Ning siis ühel teatrikoosolekul pakkusin ma selle mõtte möödaminnes välja ning sina ja Jan olite sellest veidralt vaimustuses ning ütlesite, et "davai-davai, teeme ära" ning järsku ma olingi seda tegemas. Aga see ei olnud mul nii läbimõeldud asi ning kui ta lõpuks valmis sai, siis olime protsessi jooksul liikunud natukene teises suunas kui see, milline oli algimpulss.

Lapsepõlves meeldis mulle väga see tunne, kui sa käisid mingit head filmi vaatamas ja jäid pärast seda veel sellesse maailma sisse, jäid sinna elama, seda ruumi tunnetama ja sinna õhustikku pidama. Minu jaoks on see siiani hea filmi tunnus. Ja kui ma olin väike, siis ma mängisin alati seda ka edasi, seda filmi, kujutasin ennast sinna olukorda ette jne. Aga mida vanemaks ma sain, seda vähem hakkasin ma seda tunnet tundma.

Põhimõtteliselt on see ka üks põhjus, miks ma teatrit teen – ma tahaksin tekitada inimestes selliseid ruumikogemusi, kogemust, kust ta võtab tekkinud õhustiku endaga kaasa. "Räägi mind magama" puhul huvitas mind aga see, et mida teha siis, kui see õhustik on juba kohal, kui inimesel on juba hea ja turvaline olla – näiteks tema kodus, kust ta on enda ees asu, kus saab kardinad ette tõmmata, tantsida, veereda ühest toanurgast teise ja ... . Ühesõnaga mingi selline mõte või tunne või küsimus oli samuti midagi, mis mind sellele teekonnale lükkas.

Sa ütlesid, et tahtsid Joe Pera loodud videot/kontseptsiooni muuta teatraalsemaks. Mis jäi temal puudu, mida sina juurde panna?

Tegelikult ei jäänudki eriti midagi puudu, kohati isegi tundus, et tema sai paremini pihta nendele ülesannetele, mis ma endale alguses seadsin. Siiski võib ehk öelda, et "Räägi mind magamas" on rohkem esiplaanil mingisugune igavikulisem või unenäolisem tasand. Kui Joe Pera video on küll kohati hästi poeetiline, vahetu, absurde ja lõbus-kurb, siis "Räägi mind magama" puhul oli suund natukene teistsugune, natuke enam filmilik, natuke ... Näiteks võiks öelda, et kui Joe Pera tegevus toimub spordihallis, siis "Räägi mind magama" leiab aset ühes suures kõrbes.

Kui sa saaksid tagasi kohta, kus sa need esimesed ülesanded endale püstitasid, siis mida sa teeksid täna teisiti?

Ma võtaks rohkem aega. Kuigi see formaat, et inimene saab karbi, kus sees on lavastus, sai paika üsna kiiresti, siis tagantjärele mõeldes ma ei teagi, kas see sellisel kujul oli vajalik. Saskia-Epp Lõhmuse, "Räägi mind magama" kunstiku panus oli tohutult lahe, aga ma olen mõelnud, et ehk oleks saanud teda (ja seda vormi) kuidagi veel paremini ära kasutada. Võibolla ei olekski see kõik lõpuks olnud helilavastus.

Praegu tagantjärele vaadates kujune see kõik meil selliseks rongisõiduks läbi unenägude ja selle kaootilisuse, mis unenägudes tekib. Näiteks üks oluline motiiv, mis "Räägi mind magamast" läbi jookseb, on mälu ja öö. Mäluga me oleme praegu Paide Teatris ka pikemalt tegelenud ning öö on minu jaoks huvitav selle poolest, mida ta meiega teeb, kuidas õhtu meid muudab. Sa küsisid alguses, et kuidas mul läheb, mida ma teen – praegu on neid asju tohutult palju ja neid kogu aeg koguneb ja koguneb ning kohe kui sa tunned, et oled ühest asjast lahti saanud, tulevad teised peale. Me oleme justkui igapäev pidevalt rakkes. "Räägi mind magama" on ühelt poolt selle kommentaar, osutus, tähelepanek, aga samas ka võimalus korraks aeg maha võtta või aeg endale tekitada ning lihtsalt olla oma kodus, tekitada enda ümber see filmilik-teatrilik õhustik ja elada mingisugusesse maailma sisse.

"Räägi mind magama" puhul on huvitav see, et lisaks audiolavastusele tuleb sellega kaasa ka teatav füüsiline preesens, tükike mateeriat. Kui oluline see sinu jaoks on? Ja kuidas sa audiolavastuse formaati üldse tajud?

Minu jaoks on see Eestis üsna avastamata asi. On Marion Jõepera podcast-seiklusmäng "Surrogaatmetsad" ning ka Tartu Uus Teater on selles formaadis katsetanud,  aga ikkagi on sarnaseid lavastusi üsna vähe ja mul on tunne, et me ei ole seda potentsiaali veel täielikult ära kasutanud või lõpuni avastanud. Mõnes mõttes on "Räägi mind magama" mõtteline järg "Labürindile" [Paide Teatri audiolavastus, esietendus juunis 2020 – toim], aga kui "Labürint" toimus õues ja sul oli vaja ainult ühte helifaili, siis nüüd tuli esimest korda mängu ka objekt, mida sa said reaalselt katsuda, nuusutada, vaadata. Ja just selline materiaalne pool omandas minu jaoks ka mingi erilise tähenduse, see on justkui järjehoidja, aktiivne meeldetuletus sellest, et sa oled praegu teatris ja see, mis sinuga toimub, on teater.

Aga miks see kõik on sinu jaoks üldse teater?

Ma hindan teatris teatavat olekut, kus pealtnäha ei tehta mitte midagi, aga samas midagi ikkagi oodatakse, mingisugust lahendust olukorrale vms. See kõlab väga tšehhvolikult või becketlikult, aga minu jaoks ei pea olema ilmtingimata näitleja laval, oluline on just seesama õhustik, mis tekib. Ja selles mõttes, et mis see teater siis lõpuks ka on... ega ma ei tea. Ma ütleks sulle ausalt vastu, et see on teater, kuna me koos nimetame seda nii. Mina kui tegija ja publik kui vastuvõtja. Aga mul ei ole probleemi ka sellega, kui keegi ütleb, et see ei ole teater. Peaasi, et ta pakuks kogemust.

Kas sa oled seda ka ise õhtul enne magamajäämist kuulanud?

Olen.

Kas töötab?

Vot näe, mul on alati see looja kõrvalpilk, seega ma ei oska nii öelda. Üks selle lavastuse eesmärk oli see, et inimene jääks pärast seda kiiremini magama ja suudaks ennast korraks sellest virr-varrist välja lülitada. Mõned on mulle öelnud, et on magama jäänud isegi lavastuse kuulamise ajal – ja see pole kriitika, vaid pigem isegi kompliment. Aga mulle endale pole see nii mõjunud. Olen kuulanud, siis asjad kõrvale pannud, magama läinud ja vot ongi hästi.

Selles lavastuses on hästi tugevalt sees rongisõidu motiiv ja minu jaoks ongi terve lavastus üks rongisõit läbi unenägude ja mälestuste ja tundmuste. Ka rongis endas olemine on minu jaoks üldiselt justkui mingi vaheruum, kus aega ei ole, kus sa liigud mingist punktist A punkti B ja sul ei ole täit teadmist, millal see kõik lõpped. Oled justkui vaakumis. Voodis lebades toimub midagi sarnast, aga justkui vastupidi, sest voodis lebades ei ole selline tühjus tavaliselt nauditav, pigem sa lihtsalt loodad, et oleks aeg nüüd juba magama jääda. "Räägi mind magama" võiks olla siin abiks. Ja on ka. Vähemalt minule.