See hetk, kui sa oled seltskonnas, ja tunned, et sind sama hästi kui pole ja siis tuleb see hetk, kus sa saad teha ülihea nalja, täpse, terava. Ja sul on sisimas hirm, et sind naerdakse välja ja nüüd see hetk on möödas. 

Ja kohe tuleb uus hetk, kus sa saaksid teha veel parema nalja ja sa ei mõtle, sa ei viivita ja sa teedki selle nalja ära.

Ja see hetk pärast nalja, kui on täielik vaikus.

Ja siis hakkavad kõik pisarateni naerma ja nad naeravad ja naeravad ja naeravad ja naeravad ja see hetk, kui sa oled õnnelik, et lõpuks ometi oled sa siin, sa oled teistega koos.

Ja siis sa saad aru, et nad naeravad hoopis millegi muu üle, mida sa ei pannud tähele, mis juhtus just sel hetkel natuke eemal kellegi teisega.

Ja see hetk, kui sa siis vaatad kõiki neid naervaid inimesi.

Ja see hetk, kui sa saad aru, et üks inimene siiski naerab just sinu nalja üle.

Ja see hetk, kui te vaatate üksteist.

Ja see hetk, kui tekib täielik kontakt.

Ja sel hetkel tulid eestlane, soomlane ja sakslane seltskonda.

“Übermensch” on hetk, mil kardetakse lõplikult kaduda nähtamatusse ja ollakse täielikult nähtavad.

“Übermensch” on hetk, mil algab lõpmatu nähtamatu naer enda üle selles hetkes, selles ajas, selles ruumis.

“Übermensch” on hetk, mil ollakse sina ise ja mitte päris sina ise.

“Übermensch” on hetk, mil ollakse üksinda ja samal ajal kõik koos.