Asukoht: Õpetajate tuba Tegelased: Artur, Mari

Stseen 1: Õpetajate tuba

Artur:
Õilis Mari, mis tormib su meeltesse
Ning ajab sind streigi teele kibedusse?

Mari:
Ah, Artur, vabadus on minu ihalus,
Puhkus, kus tolm ja mustus võtan jalutus.
Miks peaksin loobuma, kui see mul ees?

Artur:
Kas streigiga saad sa rohkem kui soovid,
Või tood sa kaose ja mässu tuppa sees?
Tuleksin sulle appi, kui mind vaid usaldad.

Mari:
Sul on su salasoov, ma tean hästi,
Kuid mina puhata ja koristada tahaks vähegi.
Oma streigi läbi ma selle saavutada saan.

Artur:
Mari, kas sa ei näe, et meie tee
Võiks olla koos, kui vaid mind usaldaks sa?
Minu poolehoiu läbi saaksid sa puhkust
Ja mina saaksin endale soovi täita.

Paus

Mari:
Oh, Artur, su sõnad on kui suhkruroost,
Kuid ma ei saa loobuda, see on minu post.
Minu tee on kindel, sa ei saa mind pöörata.

Artur:
Kuid mõtle, Mari, mis maksab see streik,
Kui kogu meie tuba täitub segadust?
Meie ühine tee võiks olla kauneim laht.

Välk sähvib läbi akna, kui Mari streigilehti laiali jagab.

Mari:
Minu otsus on tehtud, ja ma ei tagane.
Streigin, kuni saan, mis kuulub minule.

Artur:
Siis jäägu see nii, kuid tean ma üht:
Kavatsen ma siiski saavutada tippu.
Olgu see streik või segadus, ma ei loobu.

Õpetajate toa uks paiskub lahti ja kostub kellahelin, mis katkestab Arturi kõne.

Mari:
Näe, saatus sekkub, kuuleb meie juttu.
Olgu siis võitlus, kuni ühel meist õnnestub.

Paus

Artur:
Nii olgu siis, Mari, näeme, kes jääb.
Kuid tea, et mina ei tagane, ei väära.
Meie võitlus on algus ja lõpp saabub hiljem. Stseen 2: Õpetajate tuba

Laine, Ludmilla ja Mats on õpetajate toas. Laine soojendab lihaseid, Ludmilla sorteerib dokumente ning Mats otsib midagi oma puujalaga torkides.

Laine:
Oh, õed, kuis raske on mul oma leid,
Need Konrad Mäggi maalid, nii ilusad, peidetud,
Kuid ma võtan kappe siit ja sealt,
Et leida, mis minu südant toidab.

Ludmilla:
Ja mina, kes ma otsin Papua randa,
Kus mets ja meri kohtuvad,
Kui vaid saaksin metsa müüa siit,
Saaksin lahkuda ja leidma rahu.

Mats:
Teie unistused küll kõrged on,
Kuid mina siin, mu süda vaevatud,
Otsin lapsi, kes Michael Jacksoniks loodud,
Mu puujalg küll raskendab, ent sihti ma ei kaota.

Paus

Laine:
Kuid miks, Mats, sul see kinnisidee on,
Et leida keegi, kes ammu läinud?
Kas mitte pole see tühi otsing?

Mats:
Mu hing on täis igatsust, ja ma usun,
Et lapse hing, mis sarnane, võib leida
Kohast, kus kõige vähem otsitakse.
Kas sina pole ka oma südant järgnemas?

Ludmilla:
Ja mis siis, Mats, kui leiad sa, mis otsid?
Kas rahu tuleb su hinge või jääd sa
Igaveseks otsijaks, kes rahu ei leia?

Mats:
Ma leian rahu siis, kui leian
Lapse, kes kannab minu iidoli nime.
Ja kui puujalg mul jalgu jääb,
Siis võitlen edasi, ei loobu.

Paus

Laine:
Ja mina, kes ma maalide varjus käin,
Ei leia rahu, kui kappi taga varju
Ei leia seda, mida otsin.
Kas me kõik oleme oma unistuste orjad?

Ludmilla:
Ah, Laine, su sõnad on kui peegel,
Mis meie hinge paljastab ja näitab,
Kuidas unistused meid juhivad
Ja teevad meist nende orjad.

Paus

Mats:
Kuid ehk, õed, saame teineteist aidata,
Kui meie jõud ja mõtted ühendada.
Mina leian lapse, sina leiad maalid,
Ja Ludmilla saab minna oma kaugele maale.
Kas mitte pole see õige tee?

Laine ja Ludmilla:
Kui meie teed ja jõud on ühendatud,
Siis ehk me leiame, mis südant vaevab.

Asukoht: Õpetajate tuba, õhtuhämaruses

Arturi monoloog:

Oh, tuled kustuvad ja vaikuse loor
Kattes õpetajate toa hämardub.
Siin seisan üksinda, mu mõtted koor,
Kuidas saavutada see unistus.

Mu hing on täis igatsust ja iha,
Et tõusta kõrgemale, saada võimu.
Kuid teel on takistused, mis toovad viga,
Ja rivaalid, kes mu plaani lõhuvad.

Kell seinal peatub, kuulates vaikuse sees, mis täidab ruumi.

Kuid miks ma peaksin kartma nende plaane?
Ma olen kaval, flirdin ja pettan,
Kui vaja, võtan reetmise ja vaeva.
Mu puujalg on mu tugevus ja au.

Nurkadest hakkab kostuma kaja, mis kajab läbi tühja toa.

Oh, saatus, anna mulle jõudu,
Et astuda see tee, mis mind ees ootab.
Ma seisan silmitsi kõigi takistustega,
Ja lõpuks saavutada see, mis kuulub mulle.

Improvisatsioon - SHAKESPEARE Asukoht: Direktor Pauli kodu, aiavärava ees Tegelased: Mari, Laine, Ludmilla, Mats

Mari:
Näe, õed ja vennad, me seisame siin
Direktori väravas, tume kui öö.
Kuid keda otsime, kas direktorit või muud?

Laine:
Kapid ja maalid mind siia tõid,
Ent leian ma siit midagi veel.
Kas maali või saladust, see jääb saladuseks.

Ludmilla:
Oh, unistus kaugest maast mind kutsub,
Kuid me peame ühiselt leidma tõde.
Miks meid siia öösel tõi saatus?

Mats:
Michael Jacksoni vaim mind siin ootab,
Loodan leida lapse, kes on ta kehastus.
Mu puujalg juhatab meid, kuhu vaja.

Mari:
Artur, kes plaanib saada direktoriks,
Siis miks meid siia kutsus, öösel ja salaja?
Kas tõesti, et ta unistust täita ja meid petta?

Äkitselt kuuldub uksekell ja koer haugub, paisates vaikuse ja kahtluse varjud üle kogu seltskonna.

Laine:
Mis koer ja kell, kas see meid reedab?
Kas otsime tõde või jääme vahele?

Ludmilla:
Oh, saatus, juhata meid õigel teel,
Et leiaksime tõe ja täidaksime unistused.

Mats:
Kui leiame siin vastuseid, siis ehk
Me teame, miks meid siia kutsuti ja milleks.

Mari:
Siis astugem edasi, saatus meid juhib,
Ja leidkem, mis peitub direktori kodus.

Asukoht: Direktor Pauli kodu, esik Tegelased: Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Artur

Mari:
Näe, Artur, siin sa oled taas,
Mis toonud sind siia, öö varjus?

Artur:
Oh, sõbrad, otsin vastuseid ma teilt,
Direktori plaanid on minu mure.
Kuid teie siin, mis põhjusel te olete?

Laine:
Ma otsin kapist tõde ja valgust,
Kuid leidsin vaid maali, mis mind juhatab.

Ludmilla:
Oh, Artur, sa räägid võimust ja plaanist,
Kuid meie siinne teekond on midagi enamat.

Mats:
Mu jalg ja süda juhivad mind siin,
Kuid vastuseid ma veel ei leia selgelt.

Paus

Mari:
Kuid miks just öösel, miks saladus,
Miks direktori kodu täna meie tee?

Artur:
Sest minu hing on rahutu ja murelik,
Ma vajan juhatust ja teie tuge.
Direktor on võimult langenud, ma tean,
Kuid tõde leian ainult teie abiga.

Äkitselt avaneb uks ja sisse astub direktor Paul, ilmudes ootamatult.

Paul:
Oh, mu õpetajad, miks siin olete?
Mis toob teid minu koju öösel hilja?

Mari:
Direktor, me otsime tõde ja valgust,
Kas sina tead, mis plaanid sul on?

Paul:
Mu sõbrad, teie mured on suured ja sügavad,
Kuid mina olen siin, et juhatada teid.
Kõik saladused ja tõed avan ma teile,
Kuid esmalt kuulake, mida mul öelda on.

Paul viipab käega ja kõik istuvad maha, vaikuses.

Paul:
Artur, sinu plaanid ja unistused on mulle teada,
Kuid teadma pead, et võim toob kaasa kohustusi.
Ja teie, kes otsite maalid ja unistusi,
Peate mõistma, et tõde peitub ühises teekonnas.

MONTAAž Asukoht: Direktor Pauli kodu, erinevad toad ja õu Tegelased: Paul, Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats

Paul:
Tarkust, mida vajan, teist leian ma,
Kuid esmalt teid pean õpetama ka.

Esimene ruum, esik. Paul seisab Arturi ees.

Paul:
Artur, su soov on kõrge, direktori koht,
Kuid teekond sinna täis on valu ja vaeva.
Pea meeles, et võim nõuab südant,
Ja mitte ainult kavalust ja jõudu.

Paus

Artur:
Kuid, Paul, ma usun, et suudan ma
Kõik raskused ületada, kui vaid tean,
Kuidas võita ja mitte kaotada.

Teine ruum, köök. Mari ja Paul arutavad, Mari istub laua ääres.

Mari:
Oh, Paul, miks puhkus mulle nii kallis,
Et streiki ma pean, et rahu leida?
Kas teekond on tõesti nii raske ja valus?

Paul:
Mari, puhkus on kui taeva õnn,
Kuid streik ja võitlus teevad sind karmiks.
Leia tasakaal töö ja puhkuse vahel,
Ja tõeline rahu tuleb su juurde.

Kolmas ruum, keldrikorrus. Laine ja Mats vaatavad kappi, kus nad leiavad midagi.

Laine:
Oh, Paul, see maal, mis siin kapis peidus,
Kas tõesti on see Konrad Mäggi käsi?
Kuidas leida rahu ja tõde selle taga?

Paul:
Laine, maalid ja kunst on hinge peegel,
Kuid tõde ja rahu leiad vaid seest.
Uuri seda maali, kuid ära unusta,
Et tõeline kunst on sinu sees.

Mats seisab kõrval, puujalgadega, mõeldes oma eesmärkidele.

Mats:
Ja mina, kes ma otsin Michael Jacksonit,
Kas leian ta siin või on see asjatu?

Paul:
Mats, sinu otsingud on veidrad,
Kuid vastused leiad, kui vaatad sissepoole.
Laps, keda otsid, võib olla sinu hinges,
Ja.. mitte ainult välises.. välimuses.

Paul pöördub.

Improvisatsioon ja siis Žanrivahetus OTT: (Oi, oi, oi, kuidas aeg lendab!) Lugupeetud konsiilium, selguse huvides teeme kokkuvõtte juhtunust.

PIRET: Nii, nagu meie sellest aru saime.

MAARJA: Minu tegelane: jne jne jne

(Näitlejad annavad aru)

PIRET: Nende stseenide läbi on tehisintellekt väljendanud mida peab teie valitud žanris eriliseks. Kuid-

KRISTIAN: Kuid meie eesmärk on mõista tehisintellekti kohanemisvõimet. Seetõttu rakendame žanrimuutust ja liigume teise kõige populaarsema žanri või autori juurde.

SILVA: Kas ta suudab seda lugu edasi arendada nende tegelastega või teeb üllatavaid hüppeid?

CUE MART LISAB SIIA TEISE ŽANRI

**OTT: ** Austatud konsiilium, järgmine autor või žanr mille te valisite on Andrus Kivirähk, mis peaks tähendama lugu:

Kus fantaasia ja reaalsus sulanduvad Lugu, mis on täis absurdsust ja satiiri. Lugu, mis peegeldab Eesti ajalugu ja kultuuri. Lugu, mis pakub kriitilist, kuid humoorikat pilku ühiskonnale. Lugu, kus tegutsevad omapärased ja meeldejäävad tegelased.

(Publiku reaktsioon, näitlejad valmistuvad kiiresti)

Asukoht: Direktor Pauli maja, õu Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats

Artur:
No näed, nüüd on Paulist lahti, aga mis edasi?
Eliitkool, ütles ta, mis kuradi eliitkool?

Mari:
Artur, me ei saa siin niisama passida,
Peame midagi tegema, muidu jäämegi siia surema.
Püssiga ei lahenda kõike, isegi mitte direktorit.

Laine:
Paul ütles, et kool on eriline, aga kuidas?
Mis teeb sellest koolist midagi enamat kui lihtsalt kool?
Kas teeme uue kapi ja otsime maalid?

Ludmilla:
Minu Papua unistus on ikka sama,
Kuid nüüd, kui Paul on läinud, ei tea,
Kuidas edasi minna ja mida teha.

Mats:
Ehk me peaksime vaatama, mis koolis toimub,
Kui Paul ütles tõtt, siis on seal midagi peidus.
Või teeme uue Michael Jacksoni kapi?

Laine noogutab, uurides kapi ja maali suunas, mis nad leidsid.

Artur:
Hästi, lähme tagasi kooli ja vaatame,
Mis kuradi eliitkool see on, millest ta rääkis.
Aga olge valmis, sest võib-olla seal on veel saladusi.

Kõik hakkavad liikuma tagasi kooli poole, Mari veel püssiga, Laine ja Ludmilla käed taskus ning Mats oma puujalaga kolksudes.

Asukoht: Koolimaja, öine koridor Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats

Artur:
No vaadake seda pimedat koridori,
Kõik need aastad me õpetasime siin,
Mõtlesime, et tavaline külakool,
Aga näe, hoopis eliitkool. Kus on siis see eliit?

Mari:
Artur, ära hakka jälle lolli mängima.
See maja on sama vana ja lagunev.

Laine:
Paul ütles, et kool on eriline, aga kuidas?
Mis see eliit üldse tähendab?

Ludmilla:
Papua Uus-Guinea või mitte,
Kui see on tõesti eliitkool, siis peaks siin
Midagi erilist olema, eks?

Mats:
Ehk me peaksime vaatama, mis koolis toimub.
Paul ütles, et siin on midagi peidus.
Michael Jacksonit siit ei leia, aga äkki midagi muud?

Äkitselt avaneb üks klassiruumi uks ja sellest astub välja kratt, silmad põlevad kui laternad.

Kratt:
Tere, kallid õpetajad!
Kas teate, et see pole tavaline kool?
See on eriline koht, eliitkool.
Aga noh, Eestis on ju kõik eliit:
Eliitpoliitikud, eliitametnikud, eliitsigad.
Miks mitte siis ka eliitkool?

Artur:
Mis kuradi asi see nüüd on?
Kratt koolimajas?
Ma olen vist hulluks läinud.

Mari:
Kratt või mitte, mul on püss.
Räägi kohe, mis siin toimub!

Kratt:
Rahune maha, Mari.
Mul pole halbu kavatsusi.
Te olete ju direktorist lahti saanud,
Nüüd on teie kord juhtida.

Laine:
Mis see tähendab, kratt?
Mida me peame tegema?

Kratt:
See kool on tõesti eriline,
Peidus on saladused, mida te ei kujuta ette.
Aga nüüd, kui Paul on läinud,
On teie kord võtta ohjad enda kätte.
Kooli hing on nüüd teie kätes,
Ja sellega kaasnevad suured vastutused.

Artur:
Mis saladused need on?
Kooli hing, öeldakse.
Kas see on mingi uus reform?
Reformid tulevad ja lähevad,
Aga mis siis sellest muutub?

Kratt:
Eliitkool tähendab, et kõik peab olema parim.
Parimad õpetajad, parimad õpilased,
Ja muidugi parimad skandaalid.
Kõik on osa mängust, mille reegleid te veel ei tea.
Aga olge valmis, sest see on alles algus.

Kõik seisavad korraks kohkunult, mõistes, et ees ootab midagi suuremat kui nad ette kujutasid.

VOICE-OVER Asukoht: Koolimaja, direktoripauli kabinet Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, kratt

Voice-over: "Ja nii nad astusid direktori kabinetti, valmis silmitsi seisma oma esimese katsumusega, teadmata, et tõeline katsumus peitub bürokraatia keerdkäikudes."

Artur:
No näed, siia me jõudsimegi. Direktoripauli kabinet.
Mida see kuradi kratt meile õpetama hakkab?

Mari:
Artur, sa oled jälle liiga kärsitu.
Las kratt räägib. Äkki ongi midagi asjalikku.

Kratt:
Kuulge nüüd, õpetajad. See pole tavaline kool.
Te peate tõestama, et suudate seda kooli juhtida.
Esimene katsumus on täita need paberid ja vormid.
Bürokraatia ongi suurim koletis siin majas.

Voice-over: "Mari haaras paberipaki ja vaatas seda kahtlustavalt, tundes, et iga paber on justkui uus takistus."

Mari:
Mis kuradi paberid need on? Miks siin on nii palju allkirju vaja?

Laine:
Ma arvasin, et me hakkame mingeid tõsiseid asju tegema.
Miks me peame täitma paberimajandust?

Kratt:
Ega asjata ei öelda, et Eesti on e-riik.
Kõik käib läbi paberite ja digitaalallkirjade.
Te peate need õigesti täitma, muidu te ei pääse edasi.

Ludmilla:
See on nagu mingi nõukogude aja jäänuk.
Paberid ja templid, ja siis veel rohkem pabereid.
Aga mis meil muud üle jääb, eks me siis täidame.

Voice-over: "Ja nii nad täitsid neid paberihunnikuid, justkui talupojad kartulipõllul, teadmata, et see on vaid algus."

Mats:
Kurat, mu puujalg jääb siia laua taha kinni.
Kuidas ma pean siin istuma ja kirjutama?

Kratt:
See ongi osa katsumusest.
Kui suudate selle läbi teha, siis suudate kõike.
Bürokraatia on suurim koletis, millel on tuhat pead.

Artur:
No näed, nüüd me oleme kontorirotid.
Aga hea küll, me teeme seda.
Aga teadke, et see pole ainus katsumus, mis meid ees ootab.

Voice-over: "Ja nii nad võitlesid paberihunnikutega, tundes, et iga täidetud vorm viib neid lähemale tõele, mida nad otsisid."

Improvisatsioon - KIVIRÄHK

Asukoht: Koolimaja, õpilaste sööklas Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt

Artur:
No nii, me saime selle pagana Krati veristatud.
Aga mis järgmiseks? Kümme kütti?
Mis see veel tähendab?

Mari:
Artur, kas sa ei mäleta?
See on vanasõna: "Kes kümme kütti tapab, see on kõva mees."
Aga kuidas me peaksime kümme kütti siit koolist leidma?

Laine:
Äkki see on mingi metafoor?
Äkki me peame hoopis kümme ülesannet lahendama?

Kratt:
Ah, te olete ikka tõelised viinerid.
Ega see polegi nii lihtne.
Te peate leidma kümme tõelist kütti, kes on siin koolis peidus.
Aga ükski neist ei näe välja nagu tavaline kütipoiss.

Ludmilla:
Kas need küttid võivad olla hoopis õpetajad?
Või äkki õpilased? Või hoopis vaimud?

Mats:
Mul on tunne, et see on mingi suur nali.
Kratt, kas sa oled lihtsalt nalja tegemas?

Äkitselt kostab koridorist müra ja sisse astub kohaliku raadio ajakirjanik, kes meenutab Võsareporteri Mart Sanderit, mikrofon käes ja kaamera järel.

Võsareporteri Mart:
Tere, tere! Kas siin toimub midagi põnevat?
Kuulsin, et keegi veristas Kratti ja nüüd otsitakse kümmet kütti.
Täiesti tavaline päev Eesti koolis, kas pole?

Artur:
Mis kuradi Mart Sander? Mida sa siin teed?

Mart:
No mina olen siin, et tuua tõde päevavalgele.
Eesti rahvas tahab teada, mis nende eliitkoolis toimub.
Kes on need kümme kütti? Miks te veristasite Kratti?

Mari:
See on täiesti absurdne.
Me lihtsalt järgime juhiseid, mis puujala seest leidsime.
Aga kuidas see kõik kokku sobib?

Kratt hakkab närviliselt edasi-tagasi kõndima, tundes, et suur saladus võib peagi paljastuda.

Kratt:
Te olete kõik hullud.
Küttide leidmine pole lihtne ülesanne.
Te peate leidma kümme inimest, kes on valmis tegema midagi erakordset.
Aga ärge lootke, et see on lihtne.

Laine:
Miks sa meile seda varem ei öelnud?
Mis on järgmine vihje?

Kratt:
Järgmine vihje on peidus kooli keldris.
Seal on midagi, mis juhatab teid edasi.

Voice-over: "Ja nii asusid nad teele, teadmata, mis neid ees ootab, keldri süngusesse, kus iga samm võib olla nende viimane."

Asukoht: Koolimaja, keldrikorrus Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt

Artur:
No nii, siin me oleme, keldris.
Mis see järgmine katsumus siis on?

Mari:
See koht haiseb.
Miks peab kõik alati olema nii vastik?

Laine:
Vaadake neid vanu seinu.
Mingi kummaline aura on siin.
Kas see on tõesti eliitkool?

Ludmilla:
Kus on meie uued liitlased?
Kratt, sa ütlesid, et siin on midagi erilist.

Kratt:
Ärge olge nii kärsitud!
Vaadake, seal nurgas on vana kaev.
Just sealt leiate oma järgmised liitlased.

Mats astub kaevu poole ja kummardub selle kohale, kuulates kahtlustavalt.

Mats:
Mis kuradi liitlased need on?
Seal sees on ainult pimedus.

Kratt:
Vaadake hoolikalt, mu kallid õpetajad.
See kaev peidab endas vanu hingi.
Nemad võivad teid aidata, aga te peate neid kutsuma.

Artur:
Kuidas me neid kutsume?
Kas peame mingeid loitse lugema?

Kratt:
Ei, see on palju lihtsam.
Te peate laulma vanu eesti rahvalaule.
Kutsuge neid ja nad tulevad teid aitama.

Mari:
Laulma? Mida veel!
Aga olgu peale, proovima peab.

Laine:
Alustame siis lauluga.
Kõik koos: "Kollane kuub ja punane pätt,
Tule nüüd, kratt, ja meid siin aita!"

Kõik hakkavad laulma vana eesti rahvalaulu, mis kajab läbi keldri pimeduse.

Ludmilla:
Vaadake, midagi liigub kaevu põhjas!

Mats:
See on nagu mingi kummitus.
Kas me tõesti tahame neid kutsuda?

Kaevust hakkavad välja ronima kummalised figuurid, vanad hingede kujud, kes näevad välja nagu vanad talumehed ja naised.

Vanatalumees:
Tere, tere, noored sõbrad.
Me kuulsime teie laulu ja tulime appi.
Mis häda teid siia tõi?

Artur:
Me peame kümme kütti leidma,
Aga kuidas te meid aidata saate?

Vananaine:
Me teame kõiki saladusi siin koolis.
Kui te meid usaldate, juhatame teid edasi.

Kratt:
Nüüd on teil uued liitlased.
Kasutage nende teadmisi targalt.

Kõik seisavad hetkeks kohkunult, mõistes, et nende ees on tõelised müütilised liitlased, kes võivad neid aidata. MONOLOOG JA VAHEAEG Asukoht: Koolimaja, keldrikorrus Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt, Vanatalumees, Vananaine

Kratt seisab kõrval ja vaatab, kuidas õpetajad vanade hingede kujusid uurivad. Kratt hakkab rääkima.

Kratt:
Oh, te rumalad surelikud, kes arvate,
Et suudate mind veristada ja minust jagu saada.
Te ei tea, kellega te tegelikult tegu on.
Mina olen Kratt, surematu ja võimas,
Ja teie, lihtsad inimesed, arvate, et suudate mind peatada?

Mari astub ette ja vaatab Kratti vihaselt, püss endiselt käes, valmis tulistama.

Te võite täita kõik katsumused ja lahendada kõik mõistatused,
Aga te ei suuda mind alistada.
Ma olen siin, et teid proovile panna,
Ja näha, kui kaugele te olete valmis minema.
Kümme kütti? Ha! Või oli see kümme kükki?
Isegi mina ei tea täpselt, mida teilt oodatakse.

Artur tõstab oma mõõga ja astub sammu Kratti poole, aga Kratt vaid naerab ja jätkab oma monoloogi.

Mina olen Kratt, ja mina määran teie saatuse.
Te võite võidelda ja pingutada,
Aga lõpuks olen mina see, kes naerab.
Ja järgmine katsumus on veelgi raskem ja ohtlikum,
Nii et olge valmis, sest see on alles algus.

OTT: Austatud konsiilium, tere tulemast tagasi. Enne kui alustame teise vaatusega, teeme lühikokkuvõtte sellest, mis on seni toimunud

MAARJA: Minu tegelane… jne jne jne

SILVA: Järgmine etapp viib meid populaarsuselt kolmanda žanri või autori juurde.

PIRET: Täpselt nii. paneme teie valitud Shakespearei ja Kivirähki kõrvale ja sukeldume hoopis Zombie Õudukasse, mis peaks tähendama lugu, mis on:

Zombidest, kes ohustavad inimkonna ellujäämist. Lugu, mis räägib ühiskonna kokkuvarisemisest apokalüptilises maailmas. Lugu, mis uurib inimkäitumist ekstreemsetes olukordades. Lugu, mis pakub õudust, pinget ja adrenaliinirohkeid hetki. Lugu, kus tegutsevad julged, kuid vigadega tegelased, kes peavad ületama erinevaid takistusi.

** KRISTIAN: ** On aeg jätkata meie interdistsiplinaarset eksperimenti.

Stseen 1: Keldri saladused

Tegevuskoht: Koolimaja kelder
Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt

Voice-over:
Õpetajad leiavad end süngest kooli keldrist, kus pimedus ja vaikus panevad südamed kiiremini lööma. Õhk on täis hallituse lõhna ja igal sammul tundub, nagu keegi jälgiks neid varjudest.

---

Stseen algab keldri varjatud ruumides. Õpetajad seisavad hämaruses, nende näod pinges ja närvilised.

Artur: Vaatab ringi, hoides taskulampi käes. "Miks me siia tulime? Mis siin on, mida me otsime?"

Kratt: Ilmub äkitselt varjudest, naeratades salakavalalt. "Teie kolmas katsumus. Siin keldris peitub tõde. Leidke see ja tõestage, et olete valmis juhtima."

Mari: Otsib ruumi, hingates raskelt. "Mis tõde? Mis siin peitub?"

Õpetajad hakkavad ruume läbi kammima. Vaikus on kõikehõlmav, katkedes vaid nende sammude helidest.

---

Voice-over:
See keldri saladus oli midagi enamat kui lihtsalt ruum. See oli nende enda hirmude peegel.

---

Laine: Leidab vana raudkirstu ja avab selle ettevaatlikult. "Siin on midagi... need on... vanad dokumendid?"

Ludmilla: Vaatab üle Laine õla. "Need on liiga vanad, et neid lugeda. Aga see... see näeb välja nagu... kaart?"

Mats: Uurib kaarti lähemalt. "See juhatab meid... siit veel sügavamale. Me peame edasi minema."

Artur: "Olge valmis. Me ei tea, mis meid ees ootab."

Õpetajad hakkavad liikuma sügavamale keldrisse, kus varjud muutuvad tihedamaks ja õhk raskemaks.

---

Voice-over:
Iga sammuga astusid nad sügavamale teadmatusse, teadmata, et teadmine, mida nad otsisid, võib olla palju kõhedam kui nad ette kujutasid.

Stseen 2: Lähenedes lõplikule katsumusele

Tegevuskoht: Koolimaja keldri sügavaim nurgake, vana boileriruumi lähedal
Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt

Hämar ruum on täis vanu, roostes torusid ja masinate jäänuseid. Õhk on niiske ja rõske. Igast nurgast kostub tilkuva vee heli. Õpetajad seisavad ringis, valgustades taskulampidega ruumi pimedust.

Artur: Kõva häälega, et vaikust murda. "Me oleme siia jõudnud. Mis nüüd, Kratt?"

Kratt: Ilmub äkitselt varjust, tema silmad säravad kummaliselt. "Nüüd algab teie viimane katsumus. Kuid olge ettevaatlikud, sest see, mida te otsite, võib olla liiga ohtlik."

Mari: Pinges ja hirmunult. "Mis see tähendab? Mis meid ees ootab?"

Äkitselt kostub mürin ja seinad hakkavad vibreerima. Üks vanadest torudest lõhkeb ja ruum täitub auruga.

Laine: Madala häälega, kergelt paanikas. "Me peame siit välja saama!"

Ludmilla: Venekeelse aktsendiga. "Ei, me peame edasi minema. See on ainus viis."

Mats: Oma puujalaga raskelt liikudes. "Aga mis siis, kui see on lõks? Mis siis, kui me kõik sureme?"

Kratt naerab vaikselt, tema hääl kajab vastu kiviseintelt.

Kratt: "Ainult tugevad jäävad ellu. Ja ainult need, kes suudavad oma hirme ületada, leiavad tõe."

Ruumis kostub ootamatult krabinat ja nurgast ilmuvad esimesed zombid. Nad liiguvad aeglaselt, nende silmad säravad pimeduses.

Artur: Võtab taskulambist kinni ja hakkab vehkima zombide poole. "Me peame võitlema! Ärgem laske neil meid tabada!"

Mari: Hüüdab hirmunult. "Kas keegi teab, kuidas neist jagu saada?"

Laine: Löögib ühe zombi näkku ja karjub. "Tapa pea! Ainult nii saame neist jagu!"

Ludmilla leiab vana torujuppi ja hakkab sellega vehkima. Mats üritab oma puujalaga zombisid lüüa, kuid kaotab tasakaalu ja kukub.

Mats: Maas lebades, paanikas. "Aidake mind! Ma ei saa püsti!"

Artur: Tõstab Mats üles ja karjub teistele. "Koondume kokku! Me peame leidma väljapääsu!"

Kratt jälgib neid kaugemalt, tema naer seguneb zombide urina ja õpetajate karjetega.

Kratt: "See on alles algus. Kui te ellu jääte, olete väärt eliitkooli juhtima."

Õpetajad võitlevad meeleheitlikult, üritades zombisid tagasi tõrjuda ja leida väljapääsu keldrist. Iga hetk tundub lõputuna, iga võitlus elu ja surma peale. MONTAAŽ

Stseen 3: Ettevalmistus

Tegevuskoht: Koolimaja erinevad ruumid ja keldri korrused
Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt

Montaaž algab sellega, et õpetajad lukustavad keldriukse ja tõkestavad zombide teed, püüdes saada hetkeks hingetõmbeaega.

---

Artur ja Mari otsivad keldri pimedusest relvi. Nad leiavad vana tööriistakasti, milles on roostes haamer ja kruvikeerajad.

Mari: Isekalt ja murelikult. "Need tööriistad ei pea kaua vastu. Peame leidma midagi paremat."

Artur: Otsustavalt. "Me peame toime tulema sellega, mis meil on. Jätka otsimist."

---

Laine treenib jõusaalis, valmistudes füüsiliselt vastasseisuks. Ta lööb poksikotti vihaga, kujutledes zombisid.

Laine: Madala häälega, endaga rääkides. "Pean tugevamaks saama. Kui ma suudan kappe liigutada, suudan ka zombisid hävitada."

---

Ludmilla ja Mats leiavad vanas keemiaklassis kemikaale, millega valmistada improvisatsioonilisi lõhkeaineid. Nad töötavad kiiresti, kuid ettevaatlikult.

Ludmilla: Unistavalt, kuid otsustavalt. "See võib meid päästa. Kui me neid lõhkeaineid õigesti kasutame, võime neist lahti saada."

Mats: Kummaliselt oma puujalaga vehkides. "Aga mis siis, kui me ise õhku lendame? Me peame ettevaatlikud olema."

---

Kratt jälgib õpetajaid kõrvalt, tema salapärane naer kostub vaikselt läbi keldri kõheda õhustiku.

Kratt: "Te olete tublid, õpetajad. Kuid kas te olete tõesti valmis sellele lõplikule katsumusele vastu astuma?"

---

Õpetajad kogunevad lõpuks vana direktori kabinetti, kus nad planeerivad oma järgmise sammu. Nad joonistavad keldri kaardi ja arutavad oma strateegiat.

Artur: Kaarti uurides. "Peame olema valmis kõige hullemaks. Need zombid ei anna alla. Me peame leidma viisi, kuidas neid lõplikult hävitada."

Mari: Paberimajandust täites, isekalt. "Ja kuidas me seda teeme? Me oleme vaid õpetajad, mitte sõdalased."

Laine: Jõusaalist naastes, higist tilkumas. "Kui me töötame koos, suudame me kõike. Ma olen valmis vastu astuma."

Ludmilla: Unistavalt, kemikaale segades. "Me peame usaldama üksteist. See on meie ainus lootus."

Mats: Oma puujalaga raskelt liikudes. "Ja me peame kiirustama. Zombid ei oota. Ma tahan näha, kas Michael Jacksoni moodi lapsi ka siin on."

---

Montaaž lõpeb, kui õpetajad võtavad oma relvad ja valmistuvad lõplikuks vastasseisuks, silmis otsusekindlus ja südames hirm. Improvisatsioon - ZOMBIE Tegevuskoht: Koolimaja keldri sügavaim osa
Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt

---

Artur: Me peame edasi liikuma, enne kui veel zombisid ilmub.

Mari: Agressiivselt. Laine, mine tõesti duši alla. Ma ei suuda seda haisu enam taluda!

Laine: Karmilt. Meil pole aega selleks! Peame leidma viisi, kuidas siit eluga välja pääseda.

Ludmilla: Ma arvan, et leidsin midagi nende kemikaalide seast, mis võib meid aidata.

Mats: Mis see on? Mis joogi sa talle kallasid?

Ludmilla: See on segu, mis peaks peatama nende taassünni. Aga me peame leidma rohkem.

Kratt: Ilmub pimedusest. Väga hästi, õpetajad. Kuid kas te olete valmis järgmise katsumuse jaoks?

Artur: Mis see on, Kratt? Mis veel meid ootab?

Kratt: Te peate leidma ammu unustatud saladuse, mis hoiab zombisid kontrolli all. See on peidetud selle keldri kõige sügavamasse nurka.

Mari: Mis saladus see on? Mida me otsime?

Kratt: Legend räägib, et siin on ammu unustatud artefakt, mis võib zombisid kontrollida või hävitada. Teie ülesanne on see leida ja kasutada.

Laine: Meil pole palju aega. Zombid ei jää kauaks eemale.

Ludmilla: Me peame liikuma. Aga oleme ettevaatlikud. Kõik, mis meid ootab, võib olla palju hullem kui zombid.

Mats: Kas me tõesti suudame seda teha? Me oleme õpetajad, mitte kangelased.

Artur: Peame proovima. Meie ja kooli tulevik sõltub sellest. Liigume edasi.

Järsk mürin keldri sügavamalt tasandilt, kui zombide hord hakkab nende suunas liikuma.

Kratt: Teie aeg on otsa saamas. Tehke oma valik kiiresti!

Mari: Tuleb võidelda. Me ei saa siin lihtsalt seista ja oodata surma.

Ludmilla: Pidage meeles, mis meid siiani elus hoidis. Koos oleme tugevad.

Laine: Käime selle läbi, ükskõik mis ka ei juhtuks.

Artur: Läheme. Me ei tohi alla anda.

---

Hämar koridor, kõrvulukustav müra ja lähedalolevate zombide oiged täidavad õhku. Õpetajad valmistuvad oma lõplikuks vastasseisuks.

Stseen 4:

Tegevuskoht: Keldri kõige sügavam ja pimedam ruum, vana boileriruum
Tegelased: Artur, Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Kratt, Zombide hord

---

Artur: Me oleme jõudnud kohale. Siin see peab olema.

Mari: Mida me täpselt otsime? See ruum on õudne.

Kratt: Ilmub varjust. Siin peitub artefakt, mis võib kõike muuta. Leidke see enne, kui on liiga hilja.

Laine: Tundub rahutu. Aga kuidas me teame, mis see on?

Ludmilla: Me peame usaldama oma instinkte. Midagi siin ruumis tundub teistmoodi.

Äkitselt kuuldub zombide ulgumine, ja nad ilmuvad ruumi pimedusest, liikudes aeglaselt õpetajate suunas.

Mats: Nad on siin! Meil pole palju aega!

Artur: Jaguneme ja otsime. Me ei saa ilma selle artefaktita siit välja.

Mari: Mis siis, kui me seda ei leia? Mis siis, kui see on vaid legend?

Kratt: Naerab vaikselt. Teie usk on see, mis teid siia tõi. Kas te loobute nüüd?

Laine: Ei, me ei loobu! Me leiame selle ja päästame kooli!

---

Õpetajad otsivad meeleheitlikult, zombide horde tõrjudes. Zombide jahtumine läheneb ning pinge kasvab iga hetkega.

Ludmilla: Siin! Ma leidsin midagi! Näitab vana kirstu, mille sees on kummaline medaljon.

Mats: Kas see ongi see? Mida me sellega teeme?

Artur: Peame proovima. Tõstab medaljoni üles ja suunab selle zombide poole.

---

Medaljon hakkab helendama ja zombid peatuvad hetkeks, enne kui pöörduvad veelgi suurema raevuga õpetajate poole.

Mari: See ei toimi! Mida me teeme nüüd?

Kratt: See pole nii lihtne. Medaljon peab olema aktiveeritud õige loitsuga. Te teate, mida teha.

Laine: Kuidas me peaksime teadma loitsu? Me pole nõiad!

Ludmilla: Me peame proovida. Ükskõik mis see ka on.

---

Hämar ruum täitub veelgi suurema kaosega, kui zombid ründavad ja õpetajad püüavad meeleheitlikult loitsu leida. Igaüks neist peab oma hirmudega silmitsi seisma ja oma jõudu kasutama.

Artur: Karjub. Keskenduge! Me saame hakkama!

Mari: Võitleb pisaratega. Ma kardan! Aga me peame proovima!

Mats: Oma puujalga kasutades zombisid tõrjudes. Ma tean üht rahvalaulu, mis võib aidata. Ühinege minuga!

---

Õpetajad alustavad iidset rahvalaulu, mis nende südamed ja hääled ühendab. Medaljon hakkab veelgi eredamalt helendama ja zombid peatavad oma rünnakud, tardudes paigale.

Kratt: Väga hästi, õpetajad. Kuid teie suurim katsumus on ikka veel alles ees.

Stseen 5: Lahendus

Tegevuskoht: Koolimaja keldri väljapääsu lähedal
Tegelased: Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Artur

---

Mats: Astub ette, toetudes oma puujalale, mis kriiksub. Kõik need katsumused, kõik need zombid... Kas see kõik on tõesti vajalik, Kratt? Kas sa tõesti usud, et see on ainus viis tõestada meie väärtust?

Äkiline mürin ja zombide liikumine muutub agressiivsemaks, justkui nad tunnetaksid õpetajate nõrkust. Ruum hakkab värisema ja üks sein puruneb, paljastades peidetud kammi, kust tulevad veelgi rohkem zombisid.

Me oleme väsinud. Me kõik oleme. Kas sa naudid seda vaatemängu? Kas see on lõbus? Mida sa tegelikult tahad? Ma tunnen, kuidas mu puujalg kriiksub iga sammu peal ja see on justkui sümbol meie olukorrast.

Äkiline välk ja torm muudavad ruumi atmosfääri. Üks zombidest lööb Matsile, aga ta kasutab oma puujalga, et zombit tagasi tõrjuda. Põrand praguneb ja nende jalge alla ilmub uus läbipääs.

Aga ma ei kavatse alla anda. Me ei kavatse alla anda. Igaüks meist on kaotanud midagi, igaüks meist on ohverdanud midagi. Ja nüüd on aeg, et me võtaksime selle tagasi. Kratt, kuula mind: me ei karda sind enam. Me ei karda zombisid ega seda õudust, mis meid ümbritseb.

Ruum hakkab taas kokku varisema, pannes õpetajad kiiresti tegutsema, et leida väljapääs. Impro - ŽANRIVAHETUS OTT: Austatud konsiilium, on aeg viimaseks žanrivahetuseks.

PIRET: Meie täna õhtuses loos on olnud.. üllatusi ja väga tõenäoliselt tuleb neid veel.

MAARJA: Niisiis teeme ülevaate toimunust. Minu tegelane jne jne jne

CUE MART LISAB SIIA NELJANDA ŽANRI

MAARJA: Liigume edasi populaarsuselt neljanda autori või žanri juurde: Situatsioonikomöödia, mis peaks tähendama lugu, mis on:

Humoorikas. Lugu, mis käsitleb sõprust, armastust ja elu suurlinnas. Lugu, mis pakub lihtsat meelelahutust. Lugu, mis loob meeldejäävaid ja armastatud tegelaskujusid. Lugu, mis põhineb igapäevastel situatsioonidel.

OTT: Austatud konsiilium, kui teil ei ole rohkem küsimusi ega ettepanekuid, siis jätkame!

Stseen

Tegevuskoht: Koolimaja õpetajate tuba
Tegelased: Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Artur, Kratt, Zombied (naabrid), Ootamatu Külaline

---

Mari: Viskab pliiatsi lauale. Ma ei jaksa enam. Miks me üldse peame neid hindeid panema?

Laine: Madala häälega. Võib-olla see on Krati viimane lõks. Et meid lõpuks täiesti läbi kurnata.

Ludmilla: Aga kui me saame need hinded pandud, siis oleme vabad, eks? Unistav pilk silmis.

Artur: Pehmendab häält. Võib-olla peaksime proovima koostööd teha. See on ju viimane ülesanne.

Mats: Kummaliselt puujalaga koputades. Kuidas hindeid üldse pannakse? Ma olen lapsevanem, mitte õpetaja.

Kratt: Ilmub äkitselt naeratades. Teie aeg hakkab otsa saama, õpetajad. Hinded tuleb täna välja panna.

Mari: Kriitiliselt. Me teeme, mis me saame. Aga me ei karda sind enam, Kratt.

---

Äkitselt kõlab uksekell ja sisse astuvad zombied, riietatud nagu tüüpilised naabrid sitcomis.

Naaber-Zombie 1: Lai naeratus näol. Tere, sõbrad! Kas me tulime valel ajal?

Mari: Sarkastiliselt. Jah, just õigel ajal, nagu alati.

Naaber-Zombie 2: Me lihtsalt tulime laenama suhkrut. Ja võib-olla natuke aju.

---

Artur: Naerdes. Nojah, meil pole kumbagi. Minge tagasi oma korterisse.

Laine: Madala häälega. Meil on siin tähtis töö teha. Hinded ei pane end ise välja, teate.

Ludmilla: Unistavalt. Miks te üldse siia tulite? Kas pole teil midagi paremat teha?

Naaber-Zombie 3: Naeratades. Me kuulsime, et teil on lõbus. Ja lisaks, su ema käskis meid siia tuua.

---

Uksekell heliseb taas ja ootamatu külaline astub sisse, kandes hiiglaslikku pizza.

Ootamatu Külaline: Naeratades. Kes tellis hiiglasliku pizza?

Mats: Kummaliselt puujalaga koputades. Ma ei tea, aga kui see aitab meid kiiremini hindamisega, siis olen ma selle poolt.

Kratt: Naerab vaikselt. Tundub, et teie viimane katsumus ongi hindamine. Hinded tuleb panna ja pidu saab alata.

Mari: Viskab zombile pliiatsi silma. Me ei anna alla!

---

Laine: Naljatades. Kes võidab hinne-ja-pizza maratoni?

Artur: Lühidalt. Me kõik, kui suudame need hinded õigeks ajaks välja panna.

Ludmilla: Naeratades. Ja siis läheme kõik Papa Uus-Guineasse?

Mats: Entusiastlikult. Tundub plaanina. Alustame!

---

Ruum täitub naeru ja kaosega, kui õpetajad ja zombied töötavad koos hindamise kallal, pizza süües ja nalja tehes. VIIMANE STSEEN

Stseen: epiloog

Tegevuskoht: Koolimaja õpetajate tuba
Tegelased: Mari, Laine, Ludmilla, Mats, Artur, Kratt, Naaber-Zombied

---

Mari: Naeratades. Kes oleks arvanud, et me lõpetame zombidega hindeid pannes?

Laine: Madala häälega. Ja et see on kõige lõbusam hindamise sessioon, mida ma kunagi kogenud olen.

Ludmilla: Unistavalt. See oli tõesti seiklus. Kratt, zombid, ja muidugi see hiiglaslik pizza.

Mats: Kummaliselt puujalaga koputades. Ja ärme unusta, kuidas ma oma puujalaga zombisid tõrjusin. Ma olen täiesti uus mees!

Artur: Naerdes. Me kõik oleme sellest midagi õppinud. Kes oleks arvanud, et kooli juhtimine võib olla nii keeruline ja naljakas?

Kratt: Naerdes. Ma ei osanud arvata, et õpetajad võivad olla nii vaprad ja kohanemisvõimelised. Te olete tõesti eliitkooli väärilised.

---

Naaber-Zombie 1: Naeratades. Aga tõesti, mis see kogu seikluse moraal on?

Mari: Mõtiskledes. Võib-olla see, et isegi kõige raskemates olukordades tuleb säilitada huumorimeel.

Laine: Lühidalt. Ja et meeskonnatöö on kõige tähtsam.

Ludmilla: Naeratades. Ja et unistused võivad täituda, kui sa nende nimel pingutad.

Mats: Entusiastlikult. Ja et mõnikord võib zombide seas leida lapse, kes tantsib nagu Michael Jackson.

Kõik (välja arvatud Mats): Üllatunult ja segaduses. Mida?

Mats: Naerdes ja käsi laiutades. Ma lihtsalt ütlen, et me kõik otsime midagi erilist.

Artur: Lõbusalt. Ja et mõnikord on kõige tähtsam lihtsalt olla kohal ja teha oma parim.

Kratt: Rahulolevalt. Te olete tõesti muutunud. Teie teekond on lõppenud, aga teie seiklused jätkuvad alati.

---

Naaber-Zombie 2: Kavalalt. Aga mis järgmine? Veel üks pizza?

Kõik koos: Naerdes. Kindlasti!

---

Mari: Lõpetuseks. Me tulime siia lihtsalt õpetajatena, aga nüüd oleme tõelised kangelased. Ja kõige parem osa? Me tegime seda koos.

Artur: Kergelt. Ja ehk järgmisel korral, kui Kratt ülesande annab, oleme valmis... või siis mitte.

---

Kõik naeravad ja naudivad hetke, tõdedes, et sõprus ja huumor võivad võita ka kõige raskemad katsumused.

**OTT: ** Austatud konsiilium, oleme jõudnud oma eksperimendi lõppfaasi. Pärast kõike kogetut peame esitama küsimuse: Kas tehisintellekt suudab asendada loomeinimest?

PIRET: Sest seni on ta demonstreerinud vaid teatavat laadi "tehisloomingulisust".

OTT: On aeg diagnoosiks Kui te arvate, et tehisintellekt suudab asendada inimest, siis- (CUE KENN!)

(Valgus fade out)