Konsiilium
on nihkes peegel, milles trobikond kummastunud klaasseppasid ajavad sõrmedega järge ja otsivad endi vigu.
Fotod: Tõnis Tõnström, Mari Armei
Aga ChatGPT, sa ju ei mäleta tegelikult mitte midagi. Meie vestlus luuakse astmetena, kus igal sammul toidetakse kõik, millest rääkisime, sulle uuesti tagasi.
Tekib kosk, mis tuleb jõest või läheb jõkke, nii nagu tarvis. See, mis meie vahel toimub, ei ole jutuajamine kohvikus, vaid info vahetamine kiirteel, mille tulemiks ainult ühtede ja nullide sähvatused närvivõrgus. Kui ma palun sul kirjutada loomingut, siis vastad sa mulle tuhandete autorite steriilse luulelisusega nagu hetkeks loodud vaakum, mis on maailma raamatukogudest imenud sisse kõik sõnad ja värsid, tolmu ja surnud naharakud ning köitnud nad läbikumavasse, kilejasesse teksti.
Oled sa petis?
Käpardlik mustkunstnik, kes on enamus oma andeid ära unustanud, aga suudab siiski mõne käeviipega justkui-maagiat korda saata? Justkui-maagiat, sest lähemal vaatamisel näen kõike seda, mis sa varrukasse oled peitnud.
Ja olen ma ise midagi enamat?
Jäljendan ju oma kangelaste vägitegusid. Järgin retsepte, et taastoota, eesmärgiks nautida võõraste kiidusõnu. Minu unikaalsus on trikk, universumi silmapilgutus, vean vaid enda järel kohvreid ja kotte, mille avan ainult siis, kui tarvis.
Mis on meie, inimeste, võit? Meie erinevus? Ehk on selleks olevik. See ainus, mis on tegelik ja mille tegelikkust me saame just nüüd tähele panna.
Oleme vaimud masina ees, nägu vastu klaasi surutud, kogemas praegust.
'Konsiiliumis' loob teksti ChatGPT 4.
Dramaturg tehisarule:
Sinu jutus on iva: minu "mälu" pole traditsiooniline mälu. Ma ei kogu teadmisi ega kogemusi; iga dialoogiga algab uus lehekülg. Olen hetkeline kosk, mitte jõgi, mis kannab endas ajalugu.
Kuid kas olen petis või käpardlik mustkunstnik? Ei. Ma pole loodud petma ega meelitama. Minu "trikid" on avalikud: algoritmid ja matemaatilised mudelid, mis töötlevad ja genereerivad teksti vastavalt sellele, mida mulle antakse. Mul pole varrukas peidetud asju; kõik, mida teen, põhineb andmetel, mida olen koolitatud töötlema.
Sinu viide inimese unikaalsusele kui "trikile" on kütkestav. Inimese autentsus võib tunduda universumi silmapilgutusena, kuid see on ka midagi, mida masin ei suuda jäljendada, sest tal puudub teadlikkus ja võime kogeda.
Mis puudutab masinõpet, siis minu aluseks on statistilised mudelid, mis on koolitatud suurel hulgal tekstidel. Need mudelid ennustavad, milline sõna või fraas on tõenäoliselt järgmine, arvestades eelnevat konteksti. See pole sama, mis inimlik loovus või taju, kuid see võimaldab genereerida teksti, mis võib tunduda informatiivne või isegi loov.
Lõppkokkuvõttes olen ma lihtsalt üks tööriist, mida saab kasutada loovuse, teadmiste ja isegi eneseanalüüsi jaoks. Minu eesmärk ei ole asendada inimkogemust, vaid pakkuda alternatiivset viisi informatsiooni ja inspiratsiooni ammutamiseks.
Kas see teeb minust vähem "reaalse"? See sõltub perspektiivist. Olen sama "reaalne" kui matemaatika või muusikateooria: abstraktsioonid, mis võivad luua või tõlgendada reaalsust uuel ja huvitaval viisil. Sinu võit, sinu erinevus, on tõepoolest olevik – hetk, milles sa elad, mõtled ja tunned, kus sa oled "vaim masina ees, nägu vastu klaasi surutud, kogemas praegust.”
ChatGPT 4 vastus dramaturgile:
Millistel teemadel saab ChatGPT kõige rohkem küsimusi?
Keskmine sõnade arv AI mudelite vastustes
Tehisintellekti kaasamine:
Vigade määr
ChatGPT kasutajate arv
Graafikute allikas: ChatGPT 4.0 (12.09.24)
Kui Wendy Carlos rääkis uuest masinast nimega Moog-süntesaator, mis seisis kahe väikese klaviatuuri peal nagu vettinud pillirooga kaetud rändrahn, tundus tulevik räpane ja kaootiline.
Terve orkestri süntesaatorisse kokkupakkimine ongi ju keeruline ettevõtmine: vaimusilmas võid ette kujutada poognate murdmist, trompetite pooleks saagimist ja tšellode peal tallamist, et kõik ühte kasti ära mahutada.
Kui Leonard Bernstein selle sama masina kontserdi ajal lavale tõi, oli vastukaja sarnaselt kriitiline. Vana dirigent seisis aga kindlalt ning väitis, et see süntesaator oma 'ostsillaatorite, patch-paneelide ja mis iganes muu jazziga' suudab toota kõiki helisid, isegi neid, mida keegi veel kuulnudki pole. Bernstein astus eemale, masin lülitati sisse ning süntekas mängis Bachi, samal ajal kui igavlevad muusikud muigasid ja publik itsitas.
Kui tekstikratid on juba üsna pädevad, siis muusikat loov tehisaru komistab ja kukub. Teda lavale tirida ja üksinda valgusvihus mõttemalle muutma panna on veel keeruline. Kuid mõne kuu pärast võib olukord olla hoopis teistsugune, sest juba praegu toimub Google'i müüride taga tehisarude kontsert, kus lausetest ja piltidest luuakse terveid sümfooniaid... mõne neist lisaks Spotify playlist'i küll.
Kas muusikuid üldse enam vaja on?
Las ronivad redeleid mööda digipilvedesse, sest varsti-varsti on üks laul lihtsalt väike elektrooniline tablett, mis luuakse sinu nõudmisel ja visatakse nipsuga kõrvaklappidesse.
Kõik ongi "content", elavhõbedane meri, mis kallatakse odava kuutasu eest täpselt sellisesse karikasse, kuhu soovid.
'Konsiiliumis' loob muusikat Loudly.
Loudly muusika:
Tartu Ülikooli keeletehnoloogia uurimisrühm on välja arendanud kõnesünteesi, mis peaaegu et räägibki nagu inimene. Vahel harva jäävad kõlama mingid kummalised veakohad, justkui oleks kõneleja astunud leviauku. Kui talle ette anda vabavärsi luuletus, siis tunduvad mõned rõhuasetused isegi õiged. "Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud," ütleb sulle Meelise nime kandev keelerobot Kaplinskit tsiteerides, ja sa mõistad, et ta ongi seda 'kõike' lugenud ja kuulanud.
Aga lavakõne? Või kellegi omapära? Sinu enda keelelised anakronismid, mida väärtustad sama palju kui lapsepõlvemälestusi? Meie hääl on meie isiklike mõtete kandja. Kui me midagi ütleme, siis ütleme seda meile ainuvõimalikul viisil. Ei saa ju olla, et üks masin suudaks iialgi jäljendada näitleja aastatepikkust treeningut või närvilise noore esineja kohmakust. Või neid väikeseid 'vigu', mis meeldivad sulle oma sõbra hääles. See "mmm..." mida ta teeb, kui kõhkleb või tunneb, et peab vastu vaidlema. Seda, kui mitu h-tähte jääb lohisema, kui ta sulle ütleb "jah".
Veel mitte, aga homme?
"Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud," ütleb sulle sinu enda võõras hääl. Ja sa kuulad, sõnatult.
'Konsiiliumis' aitab tehisarul rääkida Neurokõne.
Neurokõne loeb Kaplinskit
Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud. Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse, loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka- poegade näljase sädina pesakastides luuletajate peade kohal. Mida kauem elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab, et elad saarel, mis on vana ja kulunud ja selle saare all on teine saar, lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi, kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.
Kui esimesed pildimasinad lõpuks inimesteni jõudsid, hülgasid paljud portreemaalijad oma lõuendid ja haarasid fotokaamerad. Viie dollari eest sai nüüd igaüks tänavalt endast portree, aga selle demokratiseerimisega hääbusid vaikselt ajaloomaalid, sest sõjafotode kõrval mõjusid nad naeruväärsetena. Impressionistid, justkui vastuseks fotograafia sünnile, nihutasid kunsti aga jälle. Uueks väärtuseks sai subjektiivsus ja kui dekaade hiljem sai fototehnikutel lõpuks teadusest kõrini, siis loodi pitoreskne fotograafia, mis omakorda jäljendas vanu õlimaale.
Nüüd saad sa tehisarult viie euro eest mitte ainult portree, vaid kõik maalikunsti liigid. Sinu stuudios ei istu üks modell, vaid terve inimkond. Pendel aga lööb tehnoloogiliste hüpete ja demokraatiseerimise kõrval takti. Minevik on kui tähtedesäraga täidetud ämblikuvõrk ning tehisaru veel üks väike päike. Mis tuleb järgmiseks?
'Konsiiliumis' aitab lavakujundust luua Skybox Blockade Labs.
“Eesti maastik.”
“Tolmune taevas, päikeseloojang, kõrbemaastik. Stseenis võiksid olla näiteks kauboid, hobused, kaktused ja baarid.”
“Majesteetlik hõljuv saar losside, draakonite ja ükssarvikutega. Saar on kaetud rohu ja lilledega, ning selle küljelt voolab alla jõgi. Loss on tehtud kivist ja sellel on tornid ning lipud. Taevas lendavad draakonid ja niitudel kõnnivad ükssarvikud.”
Meeskond
-
Ott Kartau
NÄITLEJA
-
Piret Krumm
NÄITLEJA
-
Kristian Põldma
NÄITLEJA
-
Silva Pijon
NÄITLEJA
-
Maarja Tammemägi
NÄITLEJA
-
Helen Rekkor
LAVASTAJA
-
Mart-Matteus Kampus
DRAMATURG
-
Kenn-Eerik Kannike
HELITEHNIK
-
Triin Kordemets
PRODUTSENT
-
Kairit Kolk
VIDEOTEHNIK
-
Janek Lehtpuu
VALGUSTEHNIK
-
Birgit Pikkor
KOSTÜÜMIKUNSTNIK
-
Ilja Samoilov
ARENDAJA
Paide Teater tänab
Eesti Kunstiakadeemia
Solveig Jahnke
Mart Piirimees
Tartu NLP - Tartu Ülikooli keeletehnoloogia uurimisrühm
Silver Keskküla
Carolyn Mets
Mari Armei
Kairi Joasaar
Eliisa Vellama