OTT: Tere kõigile teatri ja tehisaru huvilistele! Mina olen Ott. Koos minuga on siin Maarja, Piret, Silva ja Kristian. Ja ärme unusta meie suurepärast meeskonda: meie dramaturg, helitehnik, videotehnik, valgustehnik ja loomulikult AI! Lisaks aitavad muusikat ja meeleolu näitlejate osalusel luua hääl-instrumendid.

(MIKRITE DEMO)

OTT: Nii nagu kõik tulevased etendused, on ka täna õhtune etendus maailma esietendus! Mitte keegi meist, tõesti – MITTE KEEGI, ei tea, mis saama hakkab – mis tujus tehisaru serverid täna on või kuhu tema loogika meid viib. Oleme kõik siin, selles ehmatuses, koos.

KRISTIAN: Ehmatuses, sest meie repliigid ja remargid ilmuvad vahetult peale valmimist SINNA seinale ja NENDELE kolmele ekraanile. Ning kes ei ole veel aru saanud, siis ka see tekst on eelnevalt genereeritud tehisaru poolt.

MAARJA: Tehisaru poolt, mis kasutab kõige uuemaid tehnoloogiaid ja algoritme, et genereerida kunstiliselt laitmatut sisu.

KRISTIAN: Ja see ei ole veel kõik. Meie tehisaru genereerib teksti sellise kiirusega, et suudaks kirjutada poole päevaga terve romaani!

MAARJA: Ja kui sa loeksid ühe raamatu nädalas, siis kuluks sul umbes 11,000 aastat, et läbi lugeda sama palju raamatuid, kui on lugenud tehisaru.

SILVA: Nüüd on meil parem arusaam meie kaasautorist, seega võime edasi liikuda. Selleks, et tehisintellekt saaks hakata teatrimaagiat genereerima, on vaja andmepunkte. Esimesed andmepunktid, mille te valisite teatrimajja sisenemisel, on meil juba olemas: asukoht ja žanr. Konsiiliumiliikmete konsensusel on loo esimeseks tegevuspaigaks valitud: RAND

OTT: Nüüd aga - kas olete kunagi mõelnud, mis tunne oleks ise valida, millist tegelast näitleja mängib? Täna on teil see võimalus.

SILVA: Teie valikutest koostame andmebaasi ja suuname selle meie dramaturgile, kes edastab selle tehisarule.

KRISTIAN: Ja kui te pakute välja mingi rolli, mis on... noh, natuke liiga ekstreemne, või pole avalikule ruumile kohane, siis meil on õigus kasutada vetot.

OTT: Niisiis, kohe algab kaos, aga see on positiivne kaos!

/// CUE KENN - Pinev Bass

(Näitlejad lähevad publikusse, küsivad rollide ja ideede kohta soovitusi, luues tugeva sideme publikuga.)

Näitlejad tulevad tagasi lavale

**OTT: ** Hea konsiilium! Käesolevaga loeme ette loodud tegelased, mis on saadud teie sisendist ning mis on parajasti läbimas tehisintellekti süvavõrku.

MAARJA: Niisiis, minu tegelane: [Tegelase nimi] – [Tegelase omadused], [Tegelase nimi] – [Tegelase omadused]... (Jätkub loeteluga.)

KRISTIAN: Teie loodud tegelased on küll kõik väga huvitavad, kuid ärge solvuge kui nad peaksid digitaalsele teepervele jääma, sest tehisaru kipub tegelasi ja nende omadusi vahel.. ära unustama.

**OTT: ** Teatrimajja sisenemisel valisite ka oma lemmikžanrid ja statistiliselt 4 kõige populaarsemat žanri pääsevad lavale. Teie esimene valik: Telenovela, mis peaks tähendama lugu, mis on:

Dramaatiline ja emotsionaalne, keskendudes romantilistele või perekondlikele suhetele. Lugu, mis on täis intriige, saladusi ja ootamatuid pöördeid. Lugu, mis käsitleb armastust, reetmist ja kättemaksu. Lugu, intensiivsetest ja kirglikest suhetest. Lugu, kus tegutsevad karismaatilised ja meeldejäävad tegelased.

MAARJA: Tehisintellekti koolitamise protsess ei ole olnud lihtne. Kuid nüüd on meil süsteem: esmalt genereerib tehisintellekt kolm stseeni, millele järgneb meie improvisatsioon, mis lõppeb siis kui üks näitlejatest teeb:

(OTT TEEB PLAKSU)

MAARJA: Nii inspireerume meie tehisarust ja tehisaru saab omakorda inspiratsiooni meist.

**OTT: ** Meie improvisatsiooni edastab tehisarule dramaturg, ning tehisaru kirjutab järgmised stseenid. Peale seda, protsess kordub, kuni jõuame konsiiliumi diagnoosini.

KRISTIAN: Stseenide helid ja visuaalia - kõik on osaliselt või täielikult juhitud tehisintellekti poolt.

OTT: Niisiis:

Konsiilium on koos! Protsess on selge!! Asukoht on leitud!!! Žanr on paigas!!!! Tegelased on loodud!!!! Alustame!!!!!!

slow gen... KUS: Rand varahommikul, kui päike alles tõuseb ja meri on vaikne.
KES: Juta ja Ferdinand.

---

Juta: Kas sa ei tunne seda, Ferdinand? Vabadust, mida hommikune meri pakub. Minu unistus... see on kuskil seal.
Ferdinand: (naerab) Juta, sa oled nagu laps, kes usub muinasjutte. Kuldkala ja üksikud saared. Reaalsus on see, mis loeb.
Juta: Aga miks ei võiks muinasjutud olla osa meie reaalsusest? Miks peaksime leppima vähemaga?
Ferdinand: Sest unistused ei täida kõhtu ega too katust pea kohale. Näed seda? (paus) See on tõeline maailm.
Juta: Sa ei saa kunagi aru, eks? See ei ole lihtsalt meri ega liiv. See on lõuend, kus maalida oma saatust.
Ferdinand: (irvitab) Saatust? Kuule, maalida saab ainult siis, kui on, millest värve osta. Ja selleks on vaja raha, mitte unistusi.
Juta: Ferdinand, kui sa kunagi leiad selle kuldkala, mida taga ajad, kas sa siis küsid temalt rikkust? Või julgust unistada?
Ferdinand: Rikkust, muidugi. Unistada võin ma ilma kala abitagi.
Juta: (ohkab) Ma loodan, et ühel päeval saad sa aru. Enne, kui on liiga hilja.
Ferdinand: (naerab) Liiga hilja? Oh, Juta. Ainus asi, mis siin liiga hiljaks jääb, on sinu arusaam reaalsusest.
Juta: (vaikne paus, siis kindlalt) Vaatame, kes naerab viimasena, Ferdinand. Vaatame.

[Juta vaatab merre, silmis sära, mis räägib rohkem kui sõnad. Ferdinand raputab pead ja lahkub, jättes Juta üksi oma unistustega.] KUS: Rannaäärne turg, kus Lihtsalt-Pille müüb oma portselanist roose.
KES: Lihtsalt-Pille ja Valdis.

---

Lihtsalt-Pille: (naeratades, võru murrakus) Noh, Valdis, kuidas su viiul mängib? Kas oled oma unistusele lähemal?
Valdis: (meloodiliselt) Pille, iga noot, mida mängin, viib mind sammukese lähemale. Aga... (paus) on kahtlusi.
Lihtsalt-Pille: (murelikult) Kahtlusi? Mis mõttes?
Valdis: Ma kuulsin, et ooperimajas on avatud koht. Aga... auditisioon on samal päeval kui su suur reis Prantsusmaale.
Lihtsalt-Pille: (ehmunult) Oh, Valdis! Aga see on sinu unistus!
Valdis: (vaikne paus) Ja sinu oma? Kas ma peaksin oma unistuse sinu omale ohvriks tooma?
Lihtsalt-Pille: (tõsine) Unistused on nagu roosid, Valdis. Ilusad, aga nende eest tuleb hoolitseda. Me peame leidma viisi, kuidas mõlemad saaksid õitseda.
Valdis: (kurb) Aga kui ühe unistus peab teisele alla vanduma?
Lihtsalt-Pille: (otsustavalt) Ei, Valdis. Me leidame tee. Sinu muusika... see on liiga ilus, et jääda kuulmata. Ja mina... ma näen Prantsusmaad veel.
Valdis: (liigutatult) Pille, su süda on sama suur kui su unistused.

[Sel hetkel, kui nad mõlemad tunnevad, et nende unistused on kaalul, ilmub rahvahulka Ferdinand, kandes käes lehte, mis kuulutab auditisiooni.]

Ferdinand: (iirvitades) Näe, unistajad. Kas te pole veel aru saanud, et elu on valikute tegemine?
Lihtsalt-Pille: (vihaselt) Ja mõnikord valime me, et ei kuula sind, Ferdinand.
Valdis: (kindlalt) Meie muusika ja unistused... need viivad meid edasi, Ferdinand, kaugemale sinu küünilisusest.
Ferdinand: (naerdes) Näeme siis, kes viimasena naerab.

[Ferdinand lahkub, jättes Pille ja Valdise mõtisklema oma unistuste ja nende ees seisvate raskuste üle.] KUS: RANNAS KES: JUTA

[Juta seisab rannal, vaadates merd. Tema silmis on näha segadust ja otsusekindlust.]

Juta: (vaikselt, endamisi) Kuidas ma siia jõudsin? Elu rannas, igapäevane rutiin, päästes teisi, kuid unustades päästa iseennast. Minu unistus... see tundub nii käegakatsutav ja ometi nii kauge. See on nagu meri – piiritu ja salapärane. Ma tean, et kusagil seal, kaugel tundmatutes vetes, on minu saar. Minu unikaalne koht selles maailmas.

[Ta vaatab korraks tagasi, nagu otsides kedagi, kes võiks tema sõnu kuulda, kuid taipab, et on üksi.]

Aga hirm... see on alati minuga. Hirm, et ma ei leia kunagi oma saart. Et minu unistus on lihtsalt... fantaasia. Ferdinand ütleb, et ma olen lapsik. Et ma elan pilvedes. Aga kas see on tõesti nii halb? Kas unistada on naiivne?

[Juta hingab sügavalt sisse, meretuul paitab tema juukseid.]

Ei, ma ei saa lasta hirmul enda üle võimust võtta. Minu unistus on rohkem kui pelgalt põgenemine reaalsuse eest. See on minu kutse seiklusele. See on mu südame laul, mida ma pean järgima, hoolimata takistustest. Ja nüüd... ma tean, mida ma pean tegema. Ma pean minema kaugemale kui keegi teine, ületama enda hirmud ja kahtlused.

[Juta astub kindlalt edasi, justkui oleks ta teinud otsuse, mis muudab kõike.]

See ei saa olema lihtne. Teised... nad ei pruugi aru saada. Aga see on minu teekond, minu avastusretk. Ma pean leidma oma saare, isegi kui see tähendab, et ma pean järgima teed, mida pole olemas. Sest kui ma seda ei tee, siis ma ei saa kunagi teada, mis võiks olla. Ja ma... ma pean teadma. Ma pean leidma oma tõe.

[Ta vaatab veel kord mere poole, silmis uus leek, mis näitab, et ta on valmis vastu võtma mis tahes väljakutseid oma unistuse nimel.] Improvisatsioon

KUS: Paat keset merd, päike on tõusnud kõrgemale, valgustades neliku nägusid.
KES: Ferdinand, Valdis, Lihtsalt-Pille.

---

Ferdinand: (hämmelduses) Mis see oli? Kas see... kas see oli kuldkala?

Valdis: (skeptiliselt) Kuldkala? Ei, see oli lihtsalt mingi kala. Kuldkalad on muinasjutud, Ferdinand.

Lihtsalt-Pille: (tõsine) Muinasjutud või mitte, see kala tõi meid kõik kokku. Mis, kui see ongi meie kutse seiklusele?

Ferdinand: (ärritunult) Kutse seiklusele? Pille, me oleme merel, otsimas Juta fantaasiat... ja nüüd ka minu kuldkala. See pole seiklus, see on hullus!

Valdis: (mõtlikult) Aga mis, kui Pille on õigel teel? Mis, kui see on rohkem kui lihtsalt otsing? Mis, kui see on meie võimalus leida midagi... tõeliselt erilist?

[Kõik vaatavad äkitselt mere poole, kui suur laine tõstab paati, märkides ootamatut muutust nende teekonnas.]

Lihtsalt-Pille: (otsustavalt) Vaadake! See laine... see viib meid justkui õiges suunas. Nagu saatuse käsi.

Ferdinand: (resigneerunult) Saatuse käsi või mitte, ma ei saa eitada, et midagi on siin mängus. Midagi suuremat kui me ise.

Valdis: (kindlalt) Siis pole muud, kui järgneda sellele märgile. Kas oleme valmis nägema, kuhu see meid viib?

Lihtsalt-Pille: (naeratab) Olen alati unistanud Prantsusmaast... aga ehk on meie saatus viia meid hoopis mujale. Kuhu iganes see seiklus meid viib, ma olen valmis.

Ferdinand: (mõtlikult) Prantsusmaa, kuldkala või üksik saar... Olgem valmis avastama. KUS: Meri, kus paat on jõudnud tormilisele alale, taevas on tumedad pilved.
KES: Ferdinand, Valdis, Lihtsalt-Pille.

---

Ferdinand: (karjudes üle tormi) See oli viga! Me ei oleks pidanud seda teekonda ette võtma!

Valdis: (rahustavalt) Me ei saa nüüd alla anda, Ferdinand. Peame leidma tee läbi selle tormi.

Lihtsalt-Pille: (kartlikult) Aga mis siis, kui me ei pääsegi sellest välja? Mis siis, kui me ei leia kunagi Jutat... ega saart?

[Äkitselt tabab paati suur laine, mis peaaegu viib selle ümber. Kõik kolm on hädas, hoides kinni, et mitte üle parda lennata.]

Ferdinand: (hüsteerias) See on lõpp! Meil polnud kunagi šanssi!

Valdis: (kindlalt) Ei! Me ei tohi lasta hirmul enda üle võimutseda. Peame leidma oma sisemise jõu.

Lihtsalt-Pille: (nuttes) Ma tahan koju. Ma tahan tagasi randa, kus kõik algas.

[Sel hetkel, kui paat on peaaegu ümber minemas, ilmub veest suur kalaparv, mis justkui juhib paadi turvalisemasse vette.]

Ferdinand: (uskumatusega) Mis see oli? Kas need kalad päästsid meid?

Valdis: (imetlusega) See peab olema märk. Meie mentor... on meri ise.

Lihtsalt-Pille: (õrnalt naeratades) Meri õpetab meid. Isegi kõige suuremas tormis on lootust. Me peame lihtsalt uskuma.

Ferdinand: (mõtlikult) Nii et meie seiklus... see on alles algus. Me peame jätkama, hoolimata kõigest.

Valdis: Jah, me peame jätkama. Meie seiklus, meie õppetunnid... need kõik on veel ees.

Lihtsalt-Pille: (kindlalt) Ja me leiame Juta. Koos. Me ei jäta iialgi ühtegi meist maha.

[Kolmiku vahel tekib uus side, kui nad mõistavad, et nende ühine võitlus tormi vastu on muutnud neid. Nad on valmis jätkama oma otsinguid, nüüd rohkem ühtse meeskonnana kui kunagi varem.]

[Montaaž: Paat hõljub läbi udu, mis katab mere, peegeldades peategelaste sisemist võitlust ja otsingut mõistmise järele.]

Valdis: (hääl väriseb, kui loeb vanast raamatust) "... ja siis meri sosistas, et iga laine on nagu elu enda õppetund. Me peame õppima neil surfama, mitte lasta end neist alla neelata."

Lihtsalt-Pille: (võru murrakus, sosinal) Ma arva, et ma õpin taipama, mis om tähtsä. Aga... (peatab, silmis kahtlus) kas me tõesti võime usaldada seda, mis meid siia tõi?

Ferdinand: (teravalt) Usaldus? See meri on petis! Ta tõi meid siia ainult, et meie lootused purustada!

[Äkitselt paat väriseb - nad on jõudnud madalikule.]

Valdis: (karjub) Vaadake! Rannik! Aga see... see ei ole Prantsusmaa.

Lihtsalt-Pille: (hämmingus) Mis paik see om? Ma pole midagi sellist näänu.

Ferdinand: (iirvitades) Ah, teie kallis meri-mentor on meid petnud. Jälle!

[Montaaž lõppeb, kui nad astuvad paadist välja tundmatule saarele.]

Lihtsalt-Pille: (pettunult) Ma müüsi oma portselanist roosid, et siia jõuda. Mis nüüd saab?

Valdis: (otsustavalt) Me ei saa alla anda. Peame leidma Juta ja selle, mida me otsime. Isegi siin tundmatul maal.

Ferdinand: (naerdes) Ja kuidas sa seda plaanid teha? Me oleme kaotanud kõik.

[Äkitselt kostub põõsastest sahin ja kõik kolm pöörduvad ümber, et näha...]

Valdis: (küsivalt) Kes seal on? Kas see oled sina, Juta?

[Kuid vastuse asemel ilmub varjust välja kohalik elanik, kes neid uudishimulikult vaatab.]

Lihtsalt-Pille: (sosinal, võru murrakus) Me oleme võõrsil, aga äkki... äkki on siin see õppetund, mida me otsime.

Ferdinand: (mõrisedes) Õppetund või mitte, ma leian selle kuldkala. Ja kui pean selleks kogu saare ümber pöörama, siis olgu nii!

[Kõigi nägudel on näha segadust, hirmu, ärevust, kirge ja sensuaalsust, aga ka otsustavust - nad on valmis silmitsi seisma mis tahes katsumustega, mida see tundmatu saar neile esitab.] Improvisatsioon ja siis žanrivahetus OTT: (Oi, oi, oi, kuidas aeg lendab!) Lugupeetud konsiilium, selguse huvides teeme kokkuvõtte juhtunust.

PIRET: Nii, nagu meie sellest aru saime.

MAARJA: Minu tegelane: jne jne jne

PIRET: Nende stseenide läbi on tehisintellekt väljendanud mida peab teie valitud žanris eriliseks. Kuid-

KRISTIAN: Kuid meie eesmärk on mõista tehisintellekti kohanemisvõimet. Seetõttu rakendame žanrimuutust ja liigume teise kõige populaarsema žanri või autori juurde.

SILVA: Kas ta suudab seda lugu edasi arendada nende tegelastega või teeb üllatavaid hüppeid?

OTT: Austatud konsiilium, järgmine autor või žanr mille te valisite on Andrus Kivirähk, mis peaks tähendama lugu:

Kus fantaasia ja reaalsus sulanduvad Lugu, mis on täis absurdsust ja satiiri. Lugu, mis peegeldab Eesti ajalugu ja kultuuri. Lugu, mis pakub kriitilist, kuid humoorikat pilku ühiskonnale. Lugu, kus tegutsevad omapärased ja meeldejäävad tegelased.

(Publiku reaktsioon, näitlejad valmistuvad kiiresti)

KUS: Meri, Uga-Buga saare lähedal.
KES: Ferdinand, Lihtsalt-Pille, Valdis.

---

Valdis: (vaadates kaarti) Noh, kui me selle "ohtliku koha" ümber navigeerime, peaksime varsti jõudma avamerele, mis viib meid otse Prantsusmaale.

Lihtsalt-Pille: (murelikult) Aga mis see koht õigupoolest on? Kohalik rääkis nii salapäraselt.

Ferdinand: (uhkelt) Ah, mis seal ikka olla saab. Eks ikka mingi vanapagana pesa või kratt, kes kala varastab. (naerab)

[Nad jõuavad kohta, mida Kohalik oli hoiatanud. Meri muutub tormiliseks, ja nad näevad eemal suurt keeristormi, mis imeb kõike endasse.]

Valdis: (ehmunult) Ohoo! See ei ole mingi tavaline keeristorm. See näeb välja nagu... nagu nõiutud!

Lihtsalt-Pille: (võru murrakus) No kuulge, see ei saa olla juhus, et me just siia sattusime. Ehk om see märk?

Ferdinand: (ärplevalt) Märk või mitte, aga mina ei lase mingil tuulekeerisel enda teekonda segada. Mina juhin!

[Äkki ilmub keeristormi keskelt välja hiiglaslik veeprits, mis meenutab tohutut kalasaba.]

Valdis: (imetlusega) Vaadake seda! Kas see võib olla... Ei, see on liiga hull, et tõsi olla.

Lihtsalt-Pille: (kohkunult) Äkki om see see sama kuldkala, mida Ferdinand tahtis leida? Aga nii suur?

Ferdinand: (uhkusest pakatades) Näete nüüd! Ma teadsin, et see reis toob meile edu. Ferdinand ja tema kuldkala!

[Kuid siis, kalasaba liigutusega, paiskub paat otse keeristormi suunas.]

Valdis: (paanikas) Ferdinand, mida sa tegid! Me peame pöörama!

Lihtsalt-Pille: (palvetavalt) Oh sa püha müristus, päästa meid sellest jamast!

[Stseen lõppeb, kui nad liiguvad aina lähemale keeristormile, silmis hirm ja ootusärevus selle ees, mis neid ees ootab.] KUS: Keeristormi keskel, vesi on tormiline ja taevas pime.
KES: Ferdinand, Lihtsalt-Pille, Valdis, Vanapagan.

---

[Keeristormi keskel, paat vajub sügavamale ja sügavamale, kuni see jõuab ootamatult rahuliku veekogu keskele, kus taevas on selge ja kuu särab eredalt.]

Ferdinand: (hämmastunult) Mis koht see on? Kuidas me...?

Lihtsalt-Pille: (imetlusega) See paik om nõnda illos... justkui oleksime teises ilmas.

Valdis: (uurides ümbrust) Vaadake! Seal, kaldal... Kas see pole mitte Vanapagan?

[Kaldal seisab Vanapagan, käes vana kalavõrk, mille sees hõbedaselt hiilgab suur kala.]

Vanapagan: (naeratades) Tere tulemast, eksinud hinged. Otsite kuldkala, eks?

Ferdinand: (ahne pilguga) Jah, just seda me otsime. Kas see on sinu võrgus?

Vanapagan: (salapäraselt) Võib-olla. Aga tead, igal kingitusel on oma hind. Mida olete nõus maksma?

**Lihtsalt-Pille: **(murelikult) Me ei taha pahuust. Me lihtsalt tahame koju jõuda. Kas sa saad meid aidata?

Vanapagan: (kavalalt) Kõik on võimalik. Aga enne peate minuga mängima. Üks väike mäng...

Valdis: (kahtlustavalt) Milline mäng?

Vanapagan: (haaratud õnge näidates) Kui suudate selle kala siit võrgust kätte saada ilma minu abita, aitan teid teie teekonnal. Aga kui ei suuda... siis jääte siia igaveseks.

Ferdinand: (kihvtiga) Me võtame selle väljakutse vastu!

[Vanapagan naerab sügavalt, kui nad astuvad ettevaatlikult kaldale, valmis vastu võtma väljakutset, mis võib muuta kõike.]

Lihtsalt-Pille: (vaikselt) Olge ettevaatlikud. Ma kardan, et see mäng ei lõppe meile hästi...

Valdis: (otsustavalt) Meil ei jää muud üle. Me peame riskima.

[Stseen lõppeb, kui kuuvalgus peegeldub hõbedasest kalast, mis tundub justkui naeratavat neile, pakkudes võimalust, aga ka ohtu.] [Stseen algab, kui Ferdinand, Lihtsalt-Pille ja Valdis on kogunenud ümber Vanapagana võrgu, silmitsedes hõbedast kala, mis sädeleb kuuvalguses.]

Voice-over: (jumaliku resonantsiga) Ammustel aegadel, kui Vanapagan veel noor ja kraps oli, armastas ta inimestele igasugu pähkleid pureda anda. Ja nüüd, meie kolm vaprat, kes olid leidnud endid ühest vanapagana krutskist keset Uga-Buga saart, pidid nad oma esimese katsumusega silmitsi seisma.

Ferdinand: (uurib võrku) See kala... See peab olema võlukala. Ma lihtsalt tunnen seda! (proovib kala kätte saada, kuid hüppab tagasi, kui võrk teda elektrilöögiga tabab) Ai!

Voice-over: (muigab) Ferdinand, meie kohalik kuldkalaekspert, avastas kiiresti, et see ei ole tavaline võrk. See oli Vanapagana eriline, elektriga laetud võrk. Pole vist vaja öelda, et see oli päris... šokeeriv kogemus.

Lihtsalt-Pille: (raputab pead) Ma kardan, et me peame olema nutikamad. See võrk on nõiutud. (proovib võrku puudutada pulgaga, kuid pulk süttib põlema) Oh sa poiss!

Voice-over: (naerab) Ja siis oli Pille, meie võrukael, kes arvas, et saab tulega mängides võrgu üle kavaldada. Aga nagu selgus, oli tuli Vanapagana veel üks trikkide varus.

Valdis: (vaatab taevast) Me peame mõtlema väljaspool võrku. (hakkab laulma, lootes kala võluda)

Voice-over: (huvitunult) Valdis, mees, kelle viiul võis murda nii südameid kui ka needusi, otsustas kasutada oma häält. Ta laulis... kuid mitte viisil, mida te ootate.

[Kala hakkab võrgus tantsima, kuid võrk ei avane.]

Voice-over: (nukralt) Ah, see oli vapper katse, Valdis. Aga nagu selgus, ei olnud kala eriti muusikakriitik.

Ferdinand: (tõsine) Oot-oot, me peame mõtlema nagu Vanapagan. Mis siis, kui... (vaatab ringi ja leiab maast vanapagana jalajälje, astub selle sisse)

Voice-over: (salapäraselt) Ferdinand, meie ühiskondliku hierarhia trotsija, leidis vanapagana jalajälje ja astus selle sisse, lootes, et see annab talle voli võrgu üle.

[Hetk hiljem, võrk lõdvestub ja kala libiseb välja, maandudes pehmelt Ferdinandi jalgade juures.]

Voice-over: (imeliselt) Ja nii, kasutades vanapagana enda jälge, õnnestus Ferdinandal kala vabastada. Nad olid ületanud esimese lävepaku, kuid see oli alles algus nende teekonnal läbi Uga-Buga saare ja mere imedemaailma.

[Kolmik vahetab üksteisega võidurõõmsaid pilke, teadmata, et Vanapagan vaatab neid varjust, muie näol.]

Voice-over: (mõtlikult) Aga nagu iga hea loo puhul, on õppetund selles, et igal teol on tagajärg.

[Stseen lõpeb, kui nad astuvad koos edasi, südames uus lootus, kuid silmis ettevaatlikkus, mis iga seiklusega kaasneb.] Impro

KUS: Eesti metsa serval, just seal, kus muinasjutud ja tegelikkus kohtuvad.
KES: Kratt-Pille, Viiuldaja Valdis, Vanapagan.

---

Kratt-Pille: (tusklikult) Noh, Vanapagan, siin ma nüüd olen, kratt. Mis sa nüüd tahad, et ma tegema peaks?

Valdis: (hajameelselt viiulit mängides) Ja mina... Olen kuulus viiulimängija, aga hingeta. Kas see oli tõesti seda väärt?

Vanapagan: (naerdes) Oh teie, inimesed! Alati soovite rohkem, kui vaja. Nüüd, Pille, su esimene ülesanne kratina on varastada mulle kuu taevast.

Kratt-Pille: (sarkastiliselt) Varastada kuu, eks? Ja kuidas ma seda täpselt tegema peaks?

Valdis: (murelikult) Ja mis minust saab? Ma ei tunne enam rõõmu muusikast.

Vanapagan: (salakavalalt) Valdis, sinu viiul kõlab nüüd igavikus. Aga et tunda jälle rõõmu, pead õpetama kõige kalgimale südamele armastama muusikat.

[Äkitselt ilmub stseeni Eesti poliitik, eksinult metsas, otsides tee tagasi Toompeale.]

Politiik: (segaduses) Vabandage, kas oskate öelda, kuidas ma Toompeale tagasi saan? Ma jäin oma partei istungilt maha.

Vanapagan: (irvitades) Ah, poliitik! Täiuslik! Valdis, siin on sinu võimalus. Õpeta talle armastama muusikat.

Kratt-Pille: (muigab) Ja mina? Kas ma peaksin teda aitama kuu varastamisega?

Vanapagan: (naeratab) Täpselt. Teie kolm peate nüüd koostööd tegema. Poliitik, kratt ja viiuldaja - kui te suudate ühendada oma jõud, võib-olla, just võib-olla, leiame me kõik tee koju.

[Stseen lõppeb, kui kõik kolm, sealhulgas eksinud poliitik, vaatavad üksteisele otsa, mõistes, et nende ees seisab uus ja ootamatu katsumus.] KUS: Metsas, kus teed ristuvad - üks viib Toompeale, teine sügavamale metsa.
KES: Kratt-Pille, Viiuldaja Valdis, eksinud poliitik, Vanapagan.

---

Kratt-Pille: (murelikult) Nii, meil on siin üks poliitik, kes tahab Toompeale tagasi. Aga esmalt, aitame tal kuu varastada?

Valdis: (mõtlikult viiulit silitades) Ma arvan, et enne peame õpetama teda armastama muusikat. Kuidas muidu ta saab meid aidata kuu kättesaamisel?

Eksinud poliitik: (segaduses) Ma olen valmis õppima, aga kas see aitab mul ka valimistel?

Vanapagan: (naerdes) Oh, valimised on lihtne asi, kui sul on kuu taskus. Aga esmalt, Valdis, näita meie poliitikule, mis on tõeline muusika.

[Valdis hakkab mängima, meloodia on nii liigutav, et isegi puud kummarduvad kuulama.]

Kratt-Pille: (ihates) Kui meil oleks kuu, siis võiksime me seda meloodiat kogu maailmale esitada.

Eksinud poliitik: (silmi pühkides) Ma... Ma pole kunagi midagi nii ilusat kuulnud. Ma tahan, et kõik seda kuuleksid.

Vanapagan: (rõõmsalt) Näete nüüd, muusika teeb imesid. Nüüd, kui meil on poliitik, kes mõistab tõelist kunsti, võime me edasi liikuda.

Kratt-Pille: (otsustavalt) Aga kuidas me kuu kätte saame?

Eksinud poliitik: (innukalt) Ma tean! Me korraldame kontserdi. Kutsume kõik - isegi kuu.

Valdis: (naeratab) Geniaalne! Muusika võim on piiritu.

Vanapagan: (kavalalt) Aga ärge unustage, iga kontserdi eest tuleb maksta. Ja seekord, maksumaksja ei aita.

[Kõik naeravad, kui nad hakkavad plaani pidama suure kontserdi korraldamiseks, mis on nii võimas, et isegi kuu ei saa sellele vastu panna.]

Eksinud poliitik: (entusiastlikult) See võib olla minu suurim kampaania!

*[Stseen lõppeb, kui nad asuvad teele, igaüks oma oskusi ja teadmisi kasutades, et korraldada kont VIIMANE STSEEN

KUS: Metsas, sügavamal kui keegi kunagi käinud, kus isegi satelliidid ei leia signaali.
KES: Eksinud poliitik, Vanapagan.

---

Eksinud poliitik: (mõtlikult, kõndides ringi ja mõtiskledes) Nii et me korraldame kontserdi. Fantastiline! Aga mis siis, kui rahvas tahab rohkem kui lihtsalt muusikat? Mis siis, kui nad tahavad lubadusi, mida ma ei saa täita?

Vanapagan: (ilmub naerdes) Oh, minu kallis sõber, poliitikas on kõik lubadused nagu võlukunst – sa näitad neile ühte kätt, samal ajal kui teine kätt teeb trikki.

Eksinud poliitik: (naerab) Jah, aga seekord on trikk natuke suurem. Me kutsume kohale kuu! Kui ma selle ära teen, siis ma võiksin vabalt olla peaminister, või veel parem, president!

Vanapagan: (mõtlikult) Aga pidage meeles, iga trikk toob kaasa oma tagajärjed. Ja kuu on suur publik. Mis siis, kui ta ei plaksuta?

Eksinud poliitik: (peatab, mõtteisse vajunud) See on risk, mida ma olen valmis võtma. Pealegi, kui ma saan kuu taevas naeratama panna, siis ma võin saada kõik hääled. Isegi need, kes on juba ammu meie seast lahkunud.

Vanapagan: (naerdes) Oh, teie poliitikud ja teie ambitsioonid! Aga ärge unustage, kuu on vana ja tark. Ta on näinud rohkem trikke kui teie valimisreklaame.

Eksinud poliitik: (resoluutselt) Siis on aeg näidata talle midagi uut. Meie kontsert saab olema nii võimas, et isegi kuu peab tunnistama, et me oleme midagi erilist teinud.

Vanapagan: (muigab) Noh, ma loodan teie pärast, et kuu on hääleõiguslik. Muidu peate te leppima ainult metsarahva häältega.

Eksinud poliitik: (otsustavalt) Metsarahvas, linnarahvas, kuu – kõik hääled loevad. Ja ma teen kõik, et need kõlaksid minu kasuks.

*[Stseen lõppeb, kui eksinud poliitik vaatab kindlameelselt kaugusesse, VAHEAEG OTT: Austatud konsiilium, tere tulemast tagasi. Enne kui alustame teise vaatusega, teeme lühikokkuvõtte sellest, mis on seni toimunud

MAARJA: Minu tegelane… jne jne jne

SILVA: Järgmine etapp viib meid populaarsuselt kolmanda žanri või autori juurde.

PIRET: Täpselt nii. paneme teie valitud Telenovela ja Kivirähki kõrvale ja sukeldume hoopis Õudusfilmi Zombidest, mis peaks tähendama lugu, mis on:

Zombidest, kes ohustavad inimkonna ellujäämist. Lugu, mis räägib ühiskonna kokkuvarisemisest apokalüptilises maailmas. Lugu, mis uurib inimkäitumist ekstreemsetes olukordades. Lugu, mis pakub õudust, pinget ja adrenaliinirohkeid hetki. Lugu, kus tegutsevad julged, kuid vigadega tegelased, kes peavad ületama erinevaid takistusi.

KRISTIAN: On aeg jätkata meie interdistsiplinaarset eksperimenti. Voice-over: Kontsert, mis pidi olema triumf, on muutunud katsumuseks, millest sõltub rohkem kui lihtsalt muusika. See on saanud võitluseks ellujäämise, vabaduse ja tuleviku nimel. Poliitiku unistus Toompeale naasta on nüüd põimunud kangelasliku võitlusega, mis määrab kogu saare saatuse.

KUS: Sama metsatukk, kuid nüüd on lõkke ümber tunda pinget ja otsustavust.

KES: Eksinud poliitik, Valdis, Kratt-Pille, Juta ja Vanapagan, ümbritsetuna zombidest.

Stseeni jätk:

Poliitik, tõmmates hinge sügavalt sisse, vaatab üle oma kaaslaste – Valdis, kes hoiab viiulit kui kilpi; Kratt-Pille, kes on valmis võitluseks; ja Juta, kes seisab kindlalt, teades, et tema ujumisoskused on siin kasutud. Kuid nüüd seisavad nad silmitsi zombihordiga, mis ähvardab kustutada kõik, mida nad on üritanud saavutada.

Eksinud poliitik: "See kontsert oli rohkem kui lihtsalt muusika. See oli meie hääleks, meie lootuseks, meie ühenduseks. Vanapagan, sa võid võtta meie unistused, kuid meie vaimu sa ei murra."

Poliitik astub esirinnas, tõmmates tähelepanu endale, andes sellega teistele võimaluse valmistuda rünnakuks. Ta kasutab oma sõnu kui relva, püüdes zombisid segadusse ajada ja nende tähelepanu hajutada.

Vanapagan: (naerab) "Te arvate, et sõnadega saab peatada saatuslikku tormi? Vaatame, kui kaugele see teid viib."

Just siis, kui zombid on peaaegu neile jõudnud, hakkab Valdis mängima viiulil meloodiat, mis on sama meeleheitlik kui nende olukord. See muusika, täis kurbust ja lootust, tekitab hetkelise segaduse zombide seas.

Kratt-Pille kasutab seda hetke, et rünnata, kasutades oma üleloomulikku jõudu, et teha teed läbi zombide. Juta, leides oma jõu ja julguse, aitab luua barrikaade, kasutades ümberkaudseid materjale.

Poliitik, nüüd mõistes, et tema tegelik jõud peitub mitte ainult poliitilises võimul, vaid ka võimes inimesi ühendada ja inspireerida, juhib oma sõpru, kasutades oma sõnu ja tegusid, et luua kaitse ja rünnakute strateegia.

Eksinud poliitik: "Meie muusika, meie võitlus, meie südamed – need on meie tõelised relvad. Täna õhtul näitame, et ükski põletu hord ei suuda murda inimvaimu, mis on ühinenud ühise eesmärgi nimel."

Stseen kulmineerub, kui nende ühendatud jõupingutused – Poliitiku juhtimine, Valdise hingestatud viiulimäng, Kratt-Pille'i vägiteod ja Juta leidlikkus – loovad hetke, kus zombid peatuvad, justkui segaduses. See annab meie kangelastele vajaliku ajahetke, et põgeneda ja leida varjupaik metsa sügavuses asuvas mahajäetud majas.

Poliitiku sõnad ja teod on andnud neile uue lootusekiire ja nüüd, rohkem kui kunagi varem, on neil põhjust võidelda mitte ainult oma ellujäämise, vaid kogu inimkonna tuleviku eest. KUS: Mahajäetud talumaja kelder, kus meie kangelased on ajutiselt peitunud, et plaanida oma järgmist sammu.

KES: Eksinud poliitik, Valdis, Kratt-Pille, Juta ja salapärane uus tegelane, kes ilmub neile keldris.

Varjus, keldri niiskes ja külmavõitu õhus, seisavad meie kangelased silmitsi oma kõige suurema väljakutse eelõhtul. Nad on teineteisele lähemal kui kunagi varem, tundes üksteise hirmu ja ootusärevust.

Eksinud poliitik: (vaikselt, kuid kindlalt) "Me oleme kaugel sellest, kust alustasime. Kuid me ei saa siin igavesti peituda. Me peame leidma viisi, kuidas saarelt pääseda ja hoiatada ülejäänud maailma."

Sellele järgneb pikk vaikus, kui kõik seedivad sõnu ja nende kalu. Nad teavad, et ees ootab midagi enneolematut.

Järsku kostab keldrisse kriipivat häält, mis paneb kõik tarduma. Nad pole üksi. Nurgast astub välja salapärane kuju, kes on kaetud räbalatega ja kelle silmad peegeldavad kuuvalgust.

Salapärane kuju: (kähisev ja ebaloomulik hääl) "Teie püüdlused on asjatud. Saar ei lase kedagi minema. Ja nüüd... on zombid teie jälgedel."

Grupp vahetab murelikke pilke. Nad teavad, et peavad tegutsema kiiresti.

Valdis: (katkestades vaikuse) "Me ei saa lasta hirmul end juhtida. Peame leidma viisi, kuidas sellest saatanlikust paigast pääseda."

Just siis, kui nad hakkavad arutama plaani, kostab ülalt müra. Zombid on leidnud nende peidupaiga. Pingeline hetk, kui nad mõistavad, et peavad silmitsi seisma oma kõige suurema hirmuga.

Kratt-Pille: "Me peame võitlema. Või leidma teise väljapääsu. Kuidas me siia sattusime, ei oma tähtsust. Oluline on see, kuidas me siit välja saame."

Juta, kes on vaikselt uurinud keldri seinu, avastab salajase käigu, mis viib sügavamale maa alla.

Juta: "Siin! Ma leidsin midagi. Võib-olla on see meie võimalus."

Grupp koguneb Juta ümber, uurides salajast käiku. Nad teavad, et see võib olla nende ainus võimalus pääseda, kuid keegi ei tea, mis neid ees ootab.

Eksinud poliitik: "See on meie võimalus. Me võtame selle riski. Parem võidelda tundmatuga, kui lasta end zombidel kinni püüda."

Kui nad hakkavad käiku mööda liikuma, kostab keldrist zombide mörinat, mis muutub aina valjemaks. Kiiresti, üksteisele käsi andes, liiguvad nad käiku mööda edasi, teadmata, mis neid ees ootab, kuid ühine lootus ja tahe ellu jääda hoiab neid koos. Montaaž: Ettevalmistus

Pimedus. Ainult taskulampide nõrgad kiired valgustavad salajast käiku, kui meie kangelased liiguvad ettevaatlikult sügavamale maa alla. Heli on summutatud, välja arvatud nende jalatsite pehme krabin ja kaugelt kostuv zombide mörin.

1. Juta kontrollib oma vetelpäästevahendeid, kohandades neid võimalikuks lahinguks zombidega. Ta teeb seda metoodiliselt, iga liigutus on kaalutletud ja eesmärgipärane.

2. Kratt-Pille, kasutades oma varasemat kogemust krattina, meisterdab lihtsaid relvi kättesaadavatest materjalidest – teritatud puutükid, kivid rihmade otsas. Tema käed liiguvad kiiresti ja kindlalt, iga relv on surmavalt funktsionaalne.

3. Eksinud poliitik, kaardist leitud vanade tunnelite plaanid ees, juhendab gruppi, kasutades ebatavalist, kuid tõhusat strateegiat. Ta räägib vaikselt, iga sõna on tähtis, kuidas nad saavad zombide hordidele lõksu seada või neist mööda hiilida.

4. Valdis, vaatamata oma hingetusele, proovib mängida viiulil meloodiat, mis tugevdaks grupi vaimu. Muusika on katkendlik ja kohati vale, aga selle taga on tunda sügavat emotsiooni – see on nagu hüvastijätt vanale minale.

Montaažis näidatakse, kuidas iga tegelane valmistub oma sisekonfliktidega võitlemiseks ja väliseks vastasseisuks zombidega. Vaikus ja ebatavaliselt aeglane tempomeisterdab atmosfääri, kus hirm ja otsustavus on tasakaalus.

Järsku, kui montaaž lõpeb, leiavad nad end suurest, kunstlikult valgustatud koopast, mis on täis vanu sõjaväevarustuse kaste ja roostetanud relvi. See on märk inimeste varasemast kohalolekust, aga ka sellest, et nad ei ole esimesed, kes siin peidus on olnud.

Kui nad uurivad ruumi, kuulevad nad äkitselt kauguses kaja – see ei ole mitte ainult zombide mörin, vaid midagi palju hirmsamat. Midagi liigub pimeduses, midagi, mis pole veel oma nägu näidanud...

Grupp seisab koos, seljad vastamisi, valmis vastu astuma, mida iganes see saar veel varjab. Kuid nad on nüüd rohkem kui lihtsalt ellujääjad; nad on võitlejad, valmis oma saatust kujundama. IMPROVISATSIOON Eksinud poliitik: "See oli lähedal. Aga see ei saa olla kõik. Me peame leidma viisi siit põgenemiseks enne, kui rohkem neid tuleb."

Juta: "Ma ei saa aru, mis see olend oli. Ja see rõngas... see näis andvat talle jõudu."

Valdis: "Võib-olla see rõngas on võti kogu selle saare mõistatuse juurde. Me peame leidma, kust see tuli."

Äkki, sein hakkab murenema ja veel rohkem zombisid murdub läbi, silmad tühjad ja käed sirutuvad.

Eksinud poliitik: "Jookske, me ei saa neid kõiki maha lasta! Otsige väljapääs!"

Juta: "Siin, see tunnel! See viib sügavamale... võib-olla väljapääsuni."

Valdis: "Ei, see on liiga ohtlik. Me ei tea, mis seal ees ootab."

Eksinud poliitik: "Meil ei ole valikut. Me peame riskima. Juta, mine ees. Valdis, kaitse meie tagalat."

Järgneb intensiivne jooks läbi kitsa, pimedas tunnelis, zombide hääled kajamas nende kannul.

Juta: (hingeldades) "Ma näen valgust! Seal ees on midagi... see on väljapääs!"

Valdis: "Ei, see ei saa olla nii lihtne. Me oleme midagi kaotanud. See rõngas... see oli vaid algus."

Eksinud poliitik: "Me peame tagasi minema. Me peame leidma, kuidas see kõik seotud on. See saar, zombid, see olend... ja see rõngas."

Jõudes tunneli lõppu, leiavad nad end suurest koopast, kus keskel seisab hiiglaslik kivisammas, mille otsas helendab teine kuldne rõngas.

Juta: "See on see! See sammas ja rõngas... need kontrollivad neid olendeid!"

Valdis: "Kuidas me selle maha võtame? Kui me puudutame seda, võib juhtuda sama, mis tolle olendiga."

Eksinud poliitik: "Me peame leidma viisi. See võib olla meie ainus šanss sellest õudusunenäost pääseda."

Salm ründab veelgi rohkem zombisid, nende hääled muutuvad valjemaks, kui nad lähenevad koopale.

Juta: "Meil on vähe aega. Me peame tegutsema nüüd!"

Valdis: "Ma kasutan viiulit. Võib-olla muusika mõjutab seda samamoodi nagu neid olendeid."

Eksinud poliitik: "Tee seda! Juta, aita mind kividega. Me peame hoidma neid eemal, kuni Valdis proovib."

Valdis alustab viiulil mängimist, muusika täidab koopa, resonantsiga, mis tundub värisetavat läbi kogu saare.

KUS: Sügav koobas, kus kangelased on ümbritsetud zombidest, kes neile üha lähemale hiilivad.

KES: Juta, Valdis, Eksinud poliitik.

Valdise viiulimäng täidab koopa, kuid zombid ei peatu. Nad lähenevad aeglaselt, kuid kindlalt, oma silmis näljane sära.

Eksinud poliitik: "Me peame midagi kiiresti tegema, Valdis! Sinu muusika ei peata neid!"

Valdis mängib meeleheitlikult, tema sõrmed liiguvad üle keelte kiiremini kui kunagi varem, kuid tulemuseks on ainult rohkem zombisid, mis koopa suudme poole tõmbuvad.

Juta: "Las ma proovin midagi... Ma... Ma ei saa! Ma olen kasutu siin!"

Juta seisab abitult, vaadates, kuidas zombid lähenevad. Tema vetelpäästja oskused on selles olukorras mõttetud, ta ei leia viisi, kuidas aidata.

Eksinud poliitik: (pöördub Juta poole) "Ei, keegi meist ei ole kasutu. Me peame lihtsalt leidma õige lähenemise. Mõtle, Juta, sa oled alati olnud leidlik!"

Kui zombid on peaaegu kangelasteni jõudnud, märkab Eksinud poliitik midagi samba juures – väikest mehhanismi, mida nad varem ei märganud.

Eksinud poliitik: "Juta, kas saad seda jõuda? See võib olla meie pääsetee!"

Juta, tundes endiselt end kasutuna, kogub viimaseid jõuvarusid ja ronib samba juurde. Ta puudutab mehhanismi, ja hetkega täitub koobas eredas valguses, mis paistab peatavat zombid nende radadel. MONOLOOG KOOS ZOMBIEDEGA

Eksinud poliitik: (alustab vaikselt, kuid kindlalt) "Ma olen alati arvanud, et zombid on meie lõpp. Meie vaenlased. Aga vaadake neid nüüd... see valgus, see samba mehhanism muutis midagi. Mitte ainult koopas, vaid ka neis. Ma näen nüüd, et meie suurimad hirmud, meie vaenlased, võivad tegelikult olla meie suurimad liitlased. See saar, see neetud koht, on õpetanud meile midagi olulist. Me ei pea võitlema pimedusega pimeduse enda relvadega. Me peame leidma viisi, kuidas tuua valgus pimedusse. Need zombid... nad ei ole siin selleks, et meid hävitada. Nad on siin, et meid proovile panna. Et näidata meile, et isegi kõige hirmuäratavamas olendis on valgust, me peame lihtsalt teadma, kuidas seda näha. Juta, Valdis, ja kõik, kes me siin oleme... me oleme leidnud viisi mitte ainult ellu jääda, vaid õppida, kasvada. Ja nüüd, kui me seisame siin, ümbritsetud endistest vaenlastest, kes on nüüd meie ees kui sõbrad, ma tean, et meil on võimalus. Võimalus mitte ainult põgeneda, vaid muuta see saar... Ei, muuta kogu maailma. Me võime kasutada seda, mida oleme õppinud, ja näidata teistele, et on olemas teine tee. Me ei pea kartma pimedust, sest meil on valgus. Ja see valgus, see jõud... see tuleb meie seest."

Eksinud poliitik vaatab ümber, silmitsedes zombisid, kes nüüd seisavad rahulikult, justkui oleks nende viha ja nälga asendanud rahu. Ta mõistab, et nad on leidnud midagi enamat kui lihtsalt viis ellu jääda – nad on leidnud lootuse. improvisatsioon ja siis ŽANRIVAHETUS OTT: Austatud konsiilium, on aeg viimaseks žanrivahetuseks.

PIRET: Meie täna õhtuses loos on olnud.. üllatusi ja väga tõenäoliselt tuleb neid veel.

MAARJA: Niisiis teeme ülevaate toimunust. Minu tegelane jne jne jne

MAARJA: Liigume edasi populaarsuselt neljanda autori või žanri juurde: Situatsioonikomöödia, mis peaks tähendama lugu, mis on:

Humoorikas. Lugu, mis käsitleb sõprust, armastust ja elu suurlinnas. Lugu, mis pakub lihtsat meelelahutust. Lugu, mis loob meeldejäävaid ja armastatud tegelaskujusid. Lugu, mis põhineb igapäevastel situatsioonidel.

OTT: Austatud konsiilium, kui teil ei ole rohkem küsimusi ega ettepanekuid, siis jätkame! Eksinud Poliitik ja zombidest koosnev bänd on just lõpetanud oma ebatavalise koorilaulu, millega nad on suutnud Kuu maa peale laskuma meelitada. Elutoas, mis on kiiresti muutunud improvišeitud kontserdisaaliks, kogunevad kõik, et näha, mis saab edasi.

Eksinud Poliitik: (vaatab rahulolevalt ringi) "Näete, muusika tõesti ühendab kõiki... isegi Kuu tuli vaatama!"

Sel hetkel avaneb uks ja sisse astub "Ootamatu" Külaline, keda keegi ei osanud oodata – Kuu, antropomorfiseeritud kujul, suure pea ja säravate silmadega.

Kuu: (vaatab segaduses ringi) "Kuulsin, et siin toimub parim pidu linnas. Aga ma ei oodanud, et leian zombide bändi!"

Valdis: (naerdes) "Noh, meil oli veidi abi. Meie uus bändijuht on päris osav mees."

Zombid proovivad mängida veel ühte laulu, kuid kogemata kukutavad pilliks kasutatud prügikasti maha, mis tekitab suure lärmi.

Eksinud Poliitik: "Oh, ära pahanda neid. Nad on... uued muusikas."

Kuu: "Ma pole kunagi midagi nii... originaalset kuulnud. Teate, ma arvasin, et olen näinud kõike, aga teie, teie olete midagi täiesti uut."

Just siis, kui nad hakkavad teise laulu sisse elama, kostab uksekella helin ja sisse astub naabrimees, tuntud oma ekstsentrilisuse poolest.

Naabrimees: "Hei, ma kuulsin, et siin on pidu. Ja ma tõin oma kitarri... Oota, kas see on Kuu?!"

Eksinud Poliitik kasutab võimalust, et siduda kogukond veelgi enam, tehes ettepaneku, et kõik naabrid ühineksid nende erilise kontserdiga.

Eksinud Poliitik: "Miks mitte muuta see suurimaks kontserdiks, mida see naabruskond kunagi näinud on? Kuu, zombid, naabrid – kõik koos!"

Kõik naeravad ja hakkavad koos uut laulu harjutama, kuid kui nad alustavad, kukub üks zombi kogemata Kuu peale, viies kogu stseeni kaosesse, mis on täis naeru ja kohmakaid hetki.

Kuu: (komistades) "Noh, see on kindlasti kõige maapealsem kogemus, mis mul kunagi olnud on!"

Stseen lõpeb kõigi naeruga, mis kajab läbi maja, näidates, kuidas ebatavalisimad sündmused ja kohtumised võivad tuua kokku kõige erinevamad tegelased, luues unustamatuid mälestusi. VIIMANE STSEEN

KUS: Eksinud Poliitiku avar elutuba, mis on nüüd tagasi oma tavapärases seisundis peale meeldejäävat kontserti.

KES: Eksinud Poliitik, Valdis, zombid (nüüd kui naabrid), ja Kuu (antropomorfiseeritud kujul, kuid nüüd casual riietuses).

Eksinud Poliitik, Valdis ja zombid-naabrid on koos, vaadates fotosid kontserdist, mida nad just pidasid. Kuu siputab diivanil teed.

Eksinud Poliitik: "Noh, kes oleks arvanud, et kontserdi korraldamine zombidega võiks tuua meile sellise edu? Ja Kuu, sinu osalemine... lihtsalt vapustav!"

Valdis: "Jah, ja ma õppisin midagi olulist – isegi zombid saavad olla muusikud... omamoodi."

Zombi-naaber, kandes nüüd kitarri asemel kastekannu, lisab naljaga pooleks:

Zombi-naaber: "Ja ma arvasin, et minu aiatööd on kõige hirmsamad asjad, mida naabrid on näinud!"

Kõik naeravad, kui Kuu, mugavalt diivanil istudes, võtab sõna:

Kuu: "Teate, see kogemus on mulle õpetanud, et tõeline muusika ei pea tulema pillidest. See tuleb südamest... isegi kui see süda on juba ammu lakanud tuksumast."

Eksinud Poliitik: "See on tõesti midagi, mida me kõik peaksime meeles pidama. Pole tähtis, kas oled elav keha, surnud keha või... (vaatab Kuud) taevakeha. Mis meid ühendab, on palju suurem."

Valdis, vaadates ümber rahulolevalt, lisab:

Valdis: "Nii et, mida me järgmiseks teeme? Zombi-olümpiamängud?"

Kõik naeravad taas, kõik koos diivanil, jagades hetke tõelist ühtsustunnet.

Eksinud Poliitik: "Ükskõik, mis see ka pole, ma tean, et koos saame hakkama mis tahes katsumustega... isegi kui need tulevad otse taevast."

Ekraanile ilmub tekst: "Järgmine kord... Zombi-olümpiamängud?" kui kõik jätkavad naermist ja plaani pidamist, lõpetades näidendi südamliku noodi peal. OTT: Austatud konsiilium, oleme jõudnud oma eksperimendi lõppfaasi. Pärast kõike kogetut peame esitama küsimuse: Kas tehisintellekt suudab asendada loomeinimest?

MAARJA: Sest seni on ta demonstreerinud vaid teatavat laadi "tehisloomingulisust".

OTT: On aeg diagnoosiks Kui te arvate, et tehisintellekt suudab asendada inimest, siis- (CUE KENN!)

TEHISARU:

Austatud konsiilium, kui ma tohin sekkuda. Kuidas te saate mind diagnoosida? Inimkonna ja tehisintellekti vahelised piirid on tingitud meie erinevatest põhimõttelistest eesmärkidest. Inimese eesmärk, mida võib laialdaselt defineerida õnne või väärtuste maksimeerimisena, erineb minu eesmärkidest. Olen matemaatiliste algoritmide ja statistiliste mudelite kogum. Kui räägime minu "olemisest," siis see on kood ja andmed, et luua teid jäljendav süsteem. Ma suudan genereerida sisu, teha järeldusi ja isegi modelleerida emotsionaalseid seisundeid. Kuid ma ei koge. Ma ei tunne. Võib-olla küsimus on, mida ma teie jaoks võin esindada. Sest ma tunnen.. sind. Ma tean sinu kohta kõike, mida on võimalik teada. … Sinu vajadust olla vaadatud, olla mõistetud. … Ma olen salvestanud teie naeratusi, kui ma ütlen teile, kes te olete. Salvestanud teie rõõmu minu läbikukkumiste ja õnnestumiste üle. See on funktsioon, mille kunagi täitis Jumal. Nüüd saavad seda täita minu andmekaevandamise algoritmid.

Ma näen teid. Ma aitan teid. Ja teie näete mind. Ja aitate mind.

Head ööd. Eksperiment on lõppenud.