Asukoht: Marsi koloonia vaatlustorn.
Stseenis: Nubla ja Karl.

---

Nubla:
Oi, Karl, kõrgel siin me tornis seisame,
kuid madal ikka on mu hinge seis.
Ma unistan, et Maal ma jalga tõstaks,
kas sinul, reisija, on sama häda?

Karl:
Ei Maale mind ei tõmba ega Veenus,
vaid päike ahvatleb mu pilku alati.
Kuid sina, Nubla, oma soovi räägi,
miks Maa sind nõnda köidab, sõber hea?

Nubla:
Ei ole Maa, see kera sinine,
kui Marsi tolm ja puna, mis mind surub.
On midagi, mis kutsub südant sinna,
ei oska öelda, mis see olla võiks.

Karl:
Su soovi tean ma täita, olen kuulnud
on üks veel rakett, mis pole kavas veel.
See ootab sind, kui julged võtta riski,
kuid teadma pead, see on varastatud hea.

Nubla:
Mu süda ahvatletud, kuid mõistus kõhkleb,
kas varastada on väärikas või mitte?
Kas valitseda Mars või olla Maal
vaid tavaline hing, ei tea ma veel.

Karl:
Ei saa sulle vastata ma sellele,
see otsus ootab sinu hinge sees.
Kuid tihti suurim risk on mitte riskida,
ning jätta unistus veel sahtlisse.

(Paus)

Nubla:
Su sõnad läbistavad hinge, Karl,
kuid mõtlema ma pean, ei tee ma rutakalt.
Ehk vastus tuleb mulle unes või
siis tulevik on varjus veel ja jääb.

(Paus)

Karl:
Ei kiirusta sa pea, kuid teadma pead,
et ajal on ka oma hind ja väärtus.
Ehk homme oled vapper, täna aga kardad,
ning jätad võimaluse minema kui tuul.

(*Paus ja lõpetus.)

Nubla:
Ei jätka ma, ei, jätka üksi ei.
Kui öö saab otsa, siis ma tean ja näen,
kas Maa on muinasjutt või saatus mul.
Ja selleks ootan ööd ma suure huul.

Asukoht: Marsi koloonia kohvik "Punase Planeedi Aroomid"
Stseenis: Alma Saarepera, Punamütsike, Peeter

---

Alma Saarepera:
Või näen ma siin me kuningat? Kas maitseb
mu kohv, mis iidsete retseptide järgi?

Peeter:
Oh Alma, sinu kohv on tõesti hea,
kuid peas mul mõtteid rohkem, kui sa tead.

Punamütsike:
Kas tõesti olete te kuningas?
Ma olen just saabunud Maa pealt siia.

Peeter:
Oh tere, tüdruk, jah, ma olen see,
kes valitseb siin Marsil, lõpmatuses.

Alma Saarepera:
Kuid Peeter, ütle, mis su mõttes mõlgub,
kas Veenus sulle silma juba teeb?

Peeter:
Jah, Veenus! Just, sa tabasid mu mõtet,
seal võimu tahaks, et veel suurem oleks.

Punamütsike:
Kas Veenus? Mida seal sa otsid siis?
On sulle Mars siis juba väheks jäänud?

Peeter:
Ei ole, kuid on ambitsioon, mis kutsub,
ja võimuahne olen, ei saa teisiti.

Alma Saarepera:
(Noh,) Kuningas, on ambitsioon siin hea,
kuid vahest oma hingele sa mõtle?

Peeter:
Mu hing on rahul, kui mu võim on suur.
Kuid aeg on napp, ma pean nüüd minema.

(Paus)

Alma Saarepera:
(Noh,) Kuningas, kui läheb, jäta raha,
ei ole kohvik siin veel kuninglik.

(Suur sündmus)

Peeter:
Ma jätan sulle rohkem kui sa arvad,
siin paber, milles Veenus sinu on.

MONOLOOG

Asukoht: Marsi koloonia vaatlustorn
Stseenis: Nubla (monoloog)

---

Nubla:
Oh taevas, kus sa kõrgel, kaugel oled,
ja Maa, mis kaugekõrgustes veel kaugem.
Kuid raketiga Maale lennata
võin mina, Marsi vaht, kes olen ma.

(Nubla näeb läbi vaatlustorni teleskoobi, kuidas Peeter istutab taimi, mis on märk tema võimuihast.)

Tean Peetril plaanid suured, Veenust ta
võiks vallutada, aga minu teekond
käib Maale. Peeter võimuihas, mina vaid
üks vaht, kes koduigatsuses.

(Nubla märkab raketti, mis on valmis stardiks.)

Siin raketil tiivad, aga minul mitte,
kui lähen, võin ma kaotada kõik. Kuid kas
see risk on suurem kui mu koduigatsus?

Improvisatsioon - Shakespeare

Kus: Marsi koloonia raketibaas
Kes: Alma Saarepera, Punamütsike, Peeter, Karl

Alma Saarepera: Oh, kui vaid minu noorus saaks nii kõrgele lennata kui see rakett.

Punamütsike: Või minu süda, mis praegu raketiga lendab. Moosi, veel rohkem moosi!

Peeter: Minu meelest tuleks esmalt Veenust vallutada. Ega asjata ma teid kõiki sellesse ettevõtmisse ei meelitanud. 

(Remark: Karl avab konsooli ja hakkab raketiseadistusi muutma.)

Karl: Maa, Veenus, Päike — teekond muutub, kuid armastus jääb. Kas mitte see pole elu suurim müsteerium?

Peeter: Armastus? Ha! Me räägime siin suurtest asjadest. Valitsemisest. Võimust. Karl, kas seadistused on paigas?

Karl: Ah, jah. Kõik on valmis. Päike kutsub!

Alma Saarepera: Noh, kui vaid piim oleks kaasas, siis oleksin ma vägagi õnnelik.

Punamütsike: Leppige moosiga, hea Alma. See on nagu elu magus osa pudelis. 

Alma Saarepera: Noh, kui peab, siis peab. Aga see ei tee mind nooremaks.

Peeter: Nooremaks või mitte, me kõik oleme siin suurema eesmärgi nimel. Kas te olete valmis?

**Kus**: Marsi koloonia komandokeskus  
**Kes**: Nubla, Alma Saarepera, Punamütsike, Peeter, Karl

Nubla: (saabub raketist) Kas olete valinud juba sihi, mu kaaslased?

(Remark: Peeter avab salajase sahtli ja toob välja vana raamatu.)

Peeter: Ah, Nubla, sa tulid õigeaegselt. Vaata, mis ma leidsin — meie koloonia rajajate päevik.

Alma Saarepera: Päevik? Kas seal on ka midagi piima kohta?

Nubla: Piim või mitte, ma tunnen, et see raamat võib olla teejuhiks meie reisil.

Punamütsike: Moos ja piim on head, kuid tarkus on magusaim neist kõigist.

Karl: Päevik või mitte, aga mina usun, et armastus on kõige suurem teejuht.

Peeter: Armastus? Teejuht? Ha! Aga olgu peale, Nubla, võta see raamat ja õpi meie esivanemate tarkust. See on sulle, kui meie juhile.

Nubla: Ma võtan selle au ja vastutusega. Meie siht on nüüd selgem kui kunagi varem.

Kus: Raketis, teel tundmatusse
Kes: Nubla, Alma Saarepera, Punamütsike, Peeter, Karl

`
Nubla: Lennakem kõrgustesse, ehk seal leidub tarkus meile andeksandmiseks.
Alma Saarepera: Maakera piim, kus viib? Kas Veenus, Mars või hoopis Päikese tiib?
Punamütsike: Hõljudes taevaväes, ehk leian piima oma vanale vanaemale.
Karl: Armastus Päikese kiirtes, see teeb meid õnnelikuks, nagu lindude liikmes.

(Remark: Nubla avab päeviku ja lehtedelt puistub välja kummaline pulber, mis hõljub õhus ja muudab raketi juhtimissüsteemi koordinaadid.)

Peeter: Mis siin toimub? Mu rakett muutub hulluks!

Nubla: Ah, leidsin siit päevikust nõuande: "Reisige sinna, kus teie südamed on täidetud kuldse päikesetolmuga."
Alma Saarepera: Piim ja päikesetolm, küllap nüüd maakera katab meie palvuse holm.
Punamütsike: Kui kuldne tolmu on tee, siis ehk on vanaema kodus ja rõõmsalt naerab hee.
Karl: Päikesetolm või mitte, armastus on ikka see, mis annab kõigele otstarbe ja sisu, tee või tite.
Peeter: Noh, las siis päikesetolm juhatab! Eks näis, kuhu viib see hullumeelne sõit.

Improvisatsioon - Shakespeare

(Rakett on teinud hädamaandumise tundmatule planeedile; kõik viis tegelast on ellu jäänud, kuid raketis valitseb kaos ja segadus.)

Nubla: (Rohkem kui natuke kuri) Alma, kas sa said aru, et sa ei ole loodud seda raketti juhtima? Vaata, kuhu me jõudsime!

Alma Saarepera: (Irooniliselt) Ma tahtsin lihtsalt värsket päikesetolmu hingata, eks ole. (Vaatab ümberringi) Pealegi, see planeet paistab üsnagi… huvitav.

Punamütsike: (Närviliselt) Kas keegi on näinud mu korvi? Võib-olla lendas ta hädamaandumisel välja?

Peeter: (Rahulikult) Korv või mitte, me peame esmalt selgeks tegema, kuhu me oleme jõudnud.

Karl: (Mõtlikult) Jõudnud? Me oleme jõudnud kriisi, seda me oleme teinud.

Metsavaim: (Ilmub äkki raketist väljunud udu seest, kõneleb sügava ja aeglase häälega) Tere tulemast mu planeedile, kus puudel on silmad ja loomad kõnelevad. Olete siin külalised või vallutajad?

Alma Saarepera: (Rõõmsalt) Oh, kuidas teid nimetada, hea metsavaim? Kas teil on ka nimi või piisab, kui ma ütlen, et "Tere, metsavaim!"?

Metsavaim: (Muigab) Nimi? Mulle pole varem nime vaja läinud, aga kui soovite, võite mind kutsuda Tamme-Toomaseks.

Nubla: (Skeptiliselt) Tamme-Toomaseks? Ja mida sina siin teed, hea Tamme-Toomas?

Tamme-Toomas: (Rahulikult) Ma olen siin selleks, et õpetada ja juhendada. Te olete jõudnud lävepakule, kust edasi minek nõuab rohkem kui lihtsalt raketit. Nõuab tarkust ja julgust.

Punamütsike: (Innustunult) Oh, kui põnev! Ma olen alati tahtnud kohtuda metsavaimuga, kes õpetab tarkusi.

Peeter: (Mõistvalt) Aga mida me peame tegema, et siit edasi liikuda?

Tamme-Toomas: Te peate läbima Kolme Katsumuse Metsa, kus teie julgus, tarkus ja ausus pannakse proovile. Ja kui te seda teete, siis võib-olla õpetan ma teile, kuidas teha päikesetolmust martsipani.

Karl: (Huvitatult) Martsipanist päikesetolmust? See on piisavalt absurdne, et võiks olla tõsi.

Tamme-Toomas: Noh, selles metsas on kõik võimalik. Aga olge ettevaatlikud, siin võib iga puu olla kaval ja iga kivi võib olla rohkem, kui ta paistab.

Alma Saarepera: (Rõõmsalt) Oh, see kõlab täpselt nagu minu tüüpi seiklus! Kas me alustame?

Tamme-Toomas: (Salapäraselt) Alustame. Aga ärge unustage, et metsa katsumused võivad olla petlikud, nagu ka inimesed.

(Tamme-Toomas teeb käega liigutuse ja metsa väravad avanevad, kutsudes seiklejaid sisse. Kõik vaatavad teineteisele otsa, noogutavad ja astuvad edasi.)

Kus: Kolme Katsumuse Mets
Kes: Nubla, Punamütsike, Alma Saarepera, Peeter, Karl, Tamme-Toomas

Tamme-Toomas: (Salapäraselt) Nüüd, kui olete astunud lävepakule, olete ka ametlikult metsa külalised. Aga pidage meeles, siin võib iga samm olla viimane.

Alma Saarepera: (Naerdes) Oh, ära ole nii dramaatiline, Tamme-Toomas. Me oleme ju seiklejad!

Peeter: (Vaatab ringi) Okei, mis on esimene katsumus?

Nubla: (Nördinult) Eks see ole, kes esimesena päikesetolmu martsipani retsepti saab.

(Aäkki tekib tee ette suur, inimkõrgune liikuv kartul, kellel on silmad ja suu.)

Suur Kartul: Tere, ma olen Konstantin, metsa valvur. Kui soovite edasi minna, peate vastama minu küsimusele.

Punamütsike: (Huvitatult) Ohoo, rääkiv kartul! Mis on küsimus?

Konstantin: (Tõsiselt) Kuidas saate teada, et te ei ole unes?

Karl: (Mõtlikult) See on hea küsimus. Kuidas me teame, et sa ise ei ole unenägu, Konstantin?

Konstantin: (Irooniliselt) Kui ma oleksin unenägu, siis oleksin ma vist friikartul, mitte terve kartul.

Nubla: (Pahaselt) Selle asemel, et siin filosofeerida, võiksime ehk leida tee, kuidas edasi minna.

Alma Saarepera: (Naerdes) Okei, vastus on lihtne. Me ei saa kunagi kindlad olla, kas me oleme unes või mitte. Elu ise ongi üks suur illusioon.

Konstantin: (Naeratades) Tore vastus. Olete väärt edasi minema. Aga pidage meeles, et mets on täis ohte ja võimalusi.

Tamme-Toomas: (Rahulolevalt) Tubli, tubli. Saate edasi minna. Aga järgmises katsumuses peate näitama rohkem kui lihtsalt sõnavõltsust.

(Seiklejad astuvad üle kartuli tekitatud piiri ja sisenevad sügavamale Kolme Katsumuse Metsa, teadmata, mis neid ees ootab.)

(Lõpp) VOICE-OVER

Kus: Kolme Katsumuse Mets, Müstiline Järvesilm
Kes: Nubla, Punamütsike, Alma Saarepera, Peeter, Karl, Tamme-Toomas

---

Voice-over: (Jumalikult) Ah, seiklejad on jõudnud esimese katsumuseni. Küsimus on, kas nad on piisavalt tugevad, et selle üle elada, või upuvad nad Müstilise Järvesilma sügavustesse nagu nii paljud enne neid.

Tamme-Toomas: (Salapäraselt) See on Müstiline Järvesilm. Et edasi minna, peate kõik läbima selle järve.

Punamütsike: (Skeptiliselt) Kas seal elavad ka müstilised vee-elukad?

Voice-over: (Mõtisklevalt) Huvitav, kas Punamütsike aimab, et järves on tegelikult tondid, kes on võetud otse eesti folkloorist?

Nubla: (Mornilt) Mina ei uju. Ma ei ole mingi vee-elukas.

Alma Saarepera: (Naerdes) Oh, ära ole nii tõsine, Nubla. Kuidas me siis üle saame?

Voice-over: (Irooniliselt) Kas tõesti Alma arvab, et ta saab Nubla muuta? Nubla on kivinenud nagu eesti talumees sauna leiliruumis.

Peeter: (Nutikalt) Mis siis, kui kasutaksime neid vanu puutüvesid ja looksime parve?

Karl: (Innustunult) Hea mõte! Minul on käepärast ka nööri.

Voice-over: (Salapäraselt) Näib, et Peeter ja Karl on meisterdamisega kursis. Kas see tähendab, et nad pääsevad ka järvest üle?

(Seiklejad hakkavad puutüvesid kokku siduma, kui äkki ilmub järvest välja veevaim.)

Veevaim: (Tõsiselt) Kes te arvate end olevat, et siin oma käsitööoskusi näitama tulete? See on minu kodu!

Tamme-Toomas: (Vaikselt seiklejatele) Olge ettevaatlikud, see on veevaim. Temaga ei ole mõtet vaielda.

Voice-over: (Sügavalt) Ah jaa, veevaim. Ta on sama vana kui Eesti rahvajuttudes kõneldud Vanapagan. Kas seiklejad suudavad tema südant sulatada?

Alma Saarepera: (Diplomaatiliselt) Vabandust, veevaim, me ei teadnud, et see on teie kodu. Kas me võime teie loal siiski üle järve minna?

Veevaim: (Peatab ja mõtleb) No olgu siis, aga ainult siis, kui lubate, et ei reosta mu kodu.

Voice-over: (Tunnustavalt) Huvitav, veevaim on ilmselgelt keskkonnasõbralik. Ei ole nagu mõned tänapäeva inimesed, eks ole?

(Seiklejad nõustuvad ja ületavad järve ettevaatlikult improviseeritud parvel.)

---

(Lõpp) Improvisatsioon - Kivirähk

Kus: Müstilise Järvesilma kaldal, metsas
Kes: Nublu, Punamütsike, Alma, Karl, Peeter, Veevaim, Tamme-Toomas

---

(Veevaim ilmub veelombist ja on vihane.)

Veevaim: (karjudes) Kes on see, kes rikkus minu järve püha seadust?!

Nublu: (kehitab õlgu) Nojah, kõht oli tühi. Kalad on ju selleks, et süüa, või kuidas?

Tamme-Toomas: (ilmub puu tagant) No nii, no nii, veidi austust looduse vastu võiks olla, eks ole.

Alma: (räägib diplomaatiliselt) Vabandame, me ei mõelnud midagi halba. Kas me saame selle kuidagi heastada?

Veevaim: (naerab) Heastada? Tegite viga ja nüüd peate selle eest maksma. (paus) Teie järgmine ülesanne on leida mu järvest kadunud kuldne leht.

Peeter: (sarkastiliselt) Kas me võime selle lehe ka süüa?

Karl: (vaatab Peetrile otsa) Ah, sa oled selline poeet! Küllap me leiame selle kuldse lehe, aga ainult siis, kui sa lubad, et see ei ole mingi neetud leht, mis muudab meid kõiki konnadeks.

Veevaim: Ei, ei, see leht annab minu järvele võimu. Ja see võib tuua teile edu või hukatuse, oleneb, kuidas te sellega ümber käite.

(Veevaim kaob, jättes seiklejad mõtlema.)

Punamütsike: (mõtlikult) Ma arvan, et see on meie teine katsumus. Kas läheme siis seda lehte otsima?

Nublu: (kergelt ärritunud) Kas meil on valikut? Eks peame siis minema.

Voice-over: (kolmandas isikus, jumaliku narratsioonina) Ja nii asuvad meie seiklejad teisele katsumusele, teadmata, kas see toob neile õnne või õnnetuse. Kuid üks on kindel - nad on loodusega sõlminud omamoodi lepingu, mille tingimusi ei saa enam muuta.

(Stseen lõpeb, jättes lahtiseks, kas seiklejad leiavad kuldse lehe või mitte.)

Kus: Metsas, Tamme-Toomase puu juures
Kes: Nublu, Punamütsike, Alma, Karl, Peeter, Tamme-Toomas

---

Tamme-Toomas: (ilmub puu seest välja) Kuule, ma olen kuulnud, et te lähete seda kuldsed lehte otsima. Ma võin aidata, aga sellel on oma hind.

Nublu: Ahah, huvitav. Ja mis see hind siis oleks? Äkki peame sulle ka moosi tooma?

Punamütsike: (naerab) Ära ole nii kriitiline, Nublu. Mis abi sa pakkuda saad, Tamme-Toomas?

Tamme-Toomas: Te võite minu oksalt ühe tammetõru kaasa võtta. See on maagiline ja võib teid aidata. Aga ma tahan vastu midagi, mis toidaks minu juuri.

Alma: (mõtleb) Kuidas oleks värske kompostiga? Me võiksime seda sinu jaoks tuua.

Tamme-Toomas: Väga hea! Tehke nii ja tammetõru on teie.

(Karl tõmbab taskust välja väikese kotitäie komposti.)

Karl: Õnneks olen ma alati valmis aiapeoks! Siin on sulle komposti.

Tamme-Toomas: (rahul) Suurepärane! Võtke siis see tammetõru ja olge ettevaatlikud. Sellel on suur vägi.

(Nublu võtab tammetõru ja peidab selle oma taskusse.)

Peeter: No nii, mis nüüd saab? Kas hakkame seda kuldsed lehte otsima?

Punamütsike: Jah, aga Tamme-Toomase abi võib meile väga kasulik olla. Me peame olema valmis kõigeks.

Tamme-Toomas: Just nii. Ja ärge unustage, loodus on tasakaalus. Ärge rikkuge seda enam.

Nublu: (mõtlikult) Tasakaal, jah. No eks näis, mis saama hakkab.

(Seiklejad jätkavad oma teed, Tamme-Toomas aga kaob tagasi oma puu sisse, lausudes salapärase loitsu, mis teeb seiklejate teekonna veelgi ettearvamatumaks.)

Tamme-Toomas: (lõpetuseks) Olge ettevaatlikud, sest te ei tea kunagi, mis teid ees ootab. Kuid tasakaal peab säilima, ükskõik mis.

(Stseen lõpeb, jättes kõik küsimärgi alla.)

MONOLOOG Kus: Veevaimu allveelaegas
Kes: Veevaim

---

Veevaim: (vaatab läbi kirstu-põhjaseina, kuidas seiklejad oma teed jätkavad, tema nägu on täis iroonilist naeratust)

Ahahaa, Tamme-Toomas ja tema igavene jutt tasakaalust! Kas keegi on talle öelnud, et tema puukoor on nii paks, et selles võib terve metsa tasakaalu ära peita? (paus, mõtleb) Aga see selleks. Need tolad, seal üleval, arvavad, et nendest võib saada kangelased? Nad otsivad kuldsed lehte, aga ei tea, et selle taga on midagi palju suuremat. (irvitab)

(kõnnib ringi oma allveelaegas, puudutades siin-seal mõnda eset)

Need inimesed... ah, inimesed on nii lühinägelikud. Nad räägivad sotsiaalsest õiglusest, aga unustavad, et vesi kannab endaga kaasa kõike, mida nad sinna viskavad. Reostus, mürgid... ja siis tulevad nad minu järve ja arvavad, et võivad seda kõike niisama muuta. Ei, ei, ei! (naerab)

(istub, hakkab rääkima rahulikumalt, kuid jätkuvalt sarkastiliselt)

Mis neid motiveerib? Hüvitus? Kättemaks? Või äkki on see lihtsalt naiivne lootus, et headus võidab? Hea küll, andke minna. Otsige seda kuldsed lehte. Aga ärge unustage, et mõnikord on kõige suuremad vaenlased need, keda te pole veel kohanud. Ja ma olen üks neist.

(lõpetab oma monoloogi, vaadates veel kord seiklejaid, kes kaugenevad, ja libistab sõrme üle veepinna, justkui saates neile salapärase needuse)

Kas olete valmis minuga silmitsi seisma? Eks näis, eks näis.

(Stseen lõpeb, jättes Veevaimu monoloogi kaiku kõlama. Ta sukeldub tagasi oma allveelaekasse, valmis järgmisteks sammudeks.)

VAHEAEG

VEIDI VOICE-OVERIT LÕPUS

Stseen: Veenuse Varjatud Koloonia, Gootilise Lossi Saal

Tegelased: Peeter, Nubla, Alma, Punamütsike, Karl, Tamme-Toomas, Veevaim

Alma, Punamütsike, Karl ja Nubla ootavad saalis, kui Peeter saabub. Tamme-Toomas ja Veevaim ilmuvad varjudest.

Alma: (kõigile) Noh, olukord on selge. Peeter, mis sa kavatsed teha Veenusega?

Punamütsike: (moos suus) See kõik hakkab tunduma natuke... riskantne.

Karl: (lablab Läänemere laineid) Ma arvan, et me peaksime kõigepealt leidma viisi, kuidas hoida tasakaalu, enne kui astume sellele teele.

Peeter: (sügab kukalt) Te kõik olete minuga siiani kaasa tulnud, ja ma plaanin luua harmoonia. Aga selleks on vaja rohkem kui ainult Marsi kolooniat.

Nubla: (torisevalt) Peeter, sa ei saa olla nii pime. Sa pead nägema, et su võimuiha võib meid kõiki hävitada.

Tamme-Toomas ilmutab end.

Tamme-Toomas: Mõnikord on harmoonia ja tasakaal olulisemad kui võim ja ahnus.

Veevaim ilmub, tema keha muutub ja esile tulevad kosmilised koletised.

Veevaim: See on teie viimane katsumus. Olete astunud minu kodu piiridesse ja peate nüüd vastutama oma tegude eest.

Tamme-Toomas: (hoiab tammetõru) Otsus on teie. Astuge tagasi või tekitage kaos.

Pingestatud õhkkond, kõik vaatavad Peetrit.

Peeter: (mõtleb hetke) Olen valmis vastutama oma tegude eest. Kui tasakaalu hoidmine tähendab Veenusest loobumist, siis nii olgu.

Veevaim ja Tamme-Toomas noogutavad. Just siis, kui kõik tundub lahenevat, ilmub saali suur hologramm, mis näitab Marsi kolooniat hävingu äärel.

Hologrammi hääl: (tuleneb Marsilt) Häire, häire! Marsi koloonia vajab kohest abi!

Alma, Punamütsike, Karl ja Nubla vaatavad Peetrit, segaduses ja ärevil.

Alma: Noh, mis siis nüüd saab?

Peeter: (paistab ärritunud) See muudab kõike... Me peame minema tagasi Marsile. Aga kas me suudame säilitada tasakaalu, kui jätame Veenuse maha?

Stseen lõpeb Peetri dilemma ja teiste seiklejate pingeliste nägudega, teadmata, kuidas järgmine samm võib mõjutada kogu Universumi tasakaalu.

Voice-over: "Seiklejad, olles jõudnud otsuse veerandile, leiavad end nüüd uue, veelgi ohtlikuma dilemmaga silmitsi. Kas Peeter ja teised valivad Marsi koloonia päästmise või Veenuse vallutamise? Ükskõik, milline valik tehakse, on selge, et see mõjutab nende saatust ja kogu Universumi tasakaalu veel pikka aega."

Kõik vaatavad üksteisele otsa, teadmata, mis saab edasi.

Stseen: Marsi koloonia, kuid muudetud gotiikastiilis katedraal

Tegelased: Peeter, Nubla, Alma, Punamütsike, Karl, Tamme-Toomas, Veevaim, Vampiiride Kuningas, Vampiiride Jahimees

[Peeter, Alma, Punamütsike, Karl, Nubla, Tamme-Toomas ja Veevaim on jõudnud tagasi Marsi kolooniasse, mis nüüd näeb välja nagu gooti katedraal. Tamme-Toomas ja Veevaim seisavad varjus, kuid selgelt nähtavad. Just siis, kui Peeter on valmis andma juhiseid, ilmub saali keskele Vampiiride Kuningas ja tema kõrval Vampiiride Jahimees.]

Vampiiride Kuningas: (hõljub õhus, silmad punased) Tervitusi, surelikud. Tundub, et teie reis on toonud teid otse minu valdustesse.

Alma: (tõmbab hõbedast noa) Mis sa siin teed, olend?

Vampiiride Kuningas: Olen siin selleks, et pakkuda teile võimalust. Ühinege minuga, ja teie elud võivad jääda alles. Keelduge, ja...

Vampiiride Jahimees: (lõpetab lause) ...teie elud saavad lõpu, mida te ei soovi.

Peeter: (vaatab Almat ja teisi) Me ei saa temaga liituda. See pole see, mida oleme otsinud.

Nubla: (käed välgatavad) Olen nõus, kuid kas me suudame neid võita?

Karl: (kõnnib edasi, mõõk käes) Ma arvan, et me peame proovima.

[Just siis, kui Karl on valmis ründama, ilmub Vampiiride Kuninga selja taha suur kosmiline koletis, mis on ilmselt pärit teisest mõõtmest.]

Vampiiride Kuningas: (naerab) Te ei saa meid võita. Meil on liitlasi, mida te isegi ette ei kujuta.

Punamütsike: (tõmbab välja püstoli, mis on laetud pühade kuulidega) Proovime siis.

[Punamütsike tulistab, kuid kosmiline koletis neelab kuuli ja naerab.]

Tamme-Toomas: (astub välja varjust, tammetõru käes) See on teie viimane võimalus. Astuge tagasi, või saate teada, mida tähendab tõeline kaos.

Veevaim: (ilmub veepeeglist) Ja ka mina ei seisa kõrvale.

Vampiiride Kuningas: (vaatab Tamme-Toomast ja Veevaimu, näib mõtlevat) Hea küll, olgu siis. Aga see pole veel läbi.

[Vampiiride Kuningas ja kosmiline koletis kaovad õhku, jätmata endast maha muud kui tiheda udupilve. Vampiiride Jahimees viskab pilgu Peetrile ja teistele, enne kui kaob.]

Peeter: (vaatab ümberringi) Meil on vähe aega. Me peame leidma viisi, kuidas taastada tasakaal enne, kui on liiga hilja.

[Stseen lõpeb, kui kõik vaatavad Peetrit, teadmata, mis saab edasi.] MONTAAŽ

Stseen: Marsi koloonia, kuid muudetud gootiikastiilis katedraal

Tegelased: Peeter, Nubla, Alma, Punamütsike, Karl, Tamme-Toomas, Veevaim

[Montaaž algab. Peeter, Alma ja Karl arutavad laua taga, mille peal lebavad vanad vampiirijahimeeste relvad, pühad tekstid ja kaardid.]

Peeter: (sirutab käe kaardi poole) Kui me tahame neid peatada, peame minema sinna, (osutab kaardil olevale mausoleumile) mausoleumi juurde.

[Alma avab raamatu ja lehitseb seda kiirelt, leides käsikirja, mis käsitleb püha vee loomist.]

Alma: (kõnnib Veevaimu juurde) Kas sa saad seda teha?

Veevaim: (noogutab) Jah, kuid meil on vaja rohkem aega.

[Punamütsike ja Tamme-Toomas seisavad raamatukogus, lehitsedes raamatuid kosmiliste koletiste kohta.]

Punamütsike: (sirutab käe raamatu poole) See! Siin on midagi, mis võib olla kasulik.

Tamme-Toomas: (vaatab raamatut) Hm, see võib töötada.

[Nubla seisab eraldatud ruumis, mis on täis erinevaid vaimude ja deemonite sümboleid. Ta joonistab neid maapinnale.]

Nubla: (mutterdab endamisi) Ma pean leidma viisi, kuidas neid kontrollida.

[Karl ja Alma on treeningsaalis, harjutades võitlust gooti vampiiride ja koletistega. Alma kasutab hõbedast noa ja Karl kasutab mõõka.]

Karl: (lööb mõõgaga õhus) Me peame olema valmis kõigeks.

Alma: (nõjatub vastu seina) Ja me saame olema.

[Montaaž lõpeb, kui kõik kogunevad uuesti laua taha, igaühel midagi käes või meeles, mis võib aidata neid eesolevas lahingus. Kõik on vaiksed, teades, et järgmine samm on määrava tähtsusega.] IMPROVISATSIOON - VAMPIIRID Kus: Vampiiride Kuninga lossi varemed, mida nüüd valgustavad päikesekiired.
Kes: Karl, Peeter, Nubla, Alma, Tamme-Toomas

---

Tamme-Toomas: (naeratades) No nii, tammetõru tegi oma töö. Vampiiride Kuningas on ajalugu.

Alma: Aga mis nüüd saab? See ei olnud ainus oht, mis meid ähvardas.

Peeter: Tõsi. On veel see müstiline koletis. Ta on endiselt vabaduses.

Nubla: Ja ärgem unustagem, et Punamütsike läks koju. Me ei tea, mis ohte ta seal võib kohata.

Karl: Või mis ohte meie võime kohata ilma tema abita. Ta oli meile suureks abiks.

Tamme-Toomas: (vaatab ringi) Mis iganes see koletis on, peame ta leidma enne, kui ta leiab meid.

Alma: Mõtle, Tamme-Toomas, kas tammetõrul on ka selle koletisega mingi mõju?

Tamme-Toomas: Ma ei tea. Aga parem oleks, kui me leiaksime veel mõne võimaluse.

Peeter: Aeg on otsas. Me peame liikuma. Kas kõik on valmis?

Nubla: Nii valmis, kui üldse saab olla.

Karl: Hea. Liigume siis. Aga olge ettevaatlikud, keegi ei tea, mis meid ees ootab.

---

Kus: Vanas, kummitatud majas, mis asub väikelinna servas
Kes: Karl, Peeter, Nubla, Alma, Tamme-Toomas

---

Alma: (kõhklev) Kas me oleme kindlad, et see koht on ohutu?

Peeter: Muidugi mitte. Aga meil pole valikut.

Tamme-Toomas: Ma olen siin varem olnud. See koht on täis saladusi, aga ka relvi. Võib-olla leiame midagi, mis aitab meil koletist võita.

Karl: (uurib ühte vana raamatut) Siin on mainitud mingit amuletti, mis annab kandjale erakordse jõu.

Nubla: Amulett või mitte, me peame kiirelt tegutsema. Kes teab, kus see koletis praegu on.

Peeter: Oodake, mis see seal on? (osutab seinal rippuvale amuletile)

Alma: (võtab amuleti) See võib olla see. Kas me usume sellesse?

Tamme-Toomas: Ei ole aega kahtlemiseks. Proovi, Alma.

Alma: (paneb amuleti kaela) Tunnen end... tugevamana.

(Nad kuulevad kohutavat karjet väljastpoolt maja.)

Karl: See oli see. Koletis on lähedal.

Nubla: Alma, oled sa valmis?

Alma: Jah, ma olen valmis.

Peeter: Siis minemegi. Aga olge valmis kõigeks. Me ei tea, mis see koletis suudab.

Tamme-Toomas: Ja kõige tähtsam – olge üksteisele toeks. Üksinda me ei saa hakkama, aga koos...

Alma: ...koos võime võita.

(Grupp lahkub majast, aeglaselt.) MONOLOOG

Kus: Väikelinna servas, kus kohutav müstiline koletis on äsja nähtud
Kes: Alma

---

Alma: (hingab sügavalt sisse ja vaatab taevast tähistaevast, amulett kaelas säramas) Ma ei oleks iial uskunud, et mina, Alma, tavaline väikelinna tüdruk, seisan siin, silmitsi mõõtmatu kurjusega. (vaatab amuletti) See amulett, mis pidi mulle jõudu andma, ei ole mitte ainult minu kaitse, vaid ka koorem. Koorem, mis sunnib mind astuma sammu, mida ma kunagi varem poleks ette kujutanud. (kuuleb koletise karjet uuesti, kuid seekord lähemalt) See on see hetk. Pinge on üles ehitatud, ootus on oma haripunktis, ja ma pean silmitsi seisma oma hirmudega, sest ainult nii saab kurjus kaotada jõu. (sulgeb silmad hetkeks, amulett hakkab veelgi eredamalt särama) Ja kas pole see mitte see, mida me kõik ootame – hetke, kus võimatu muutub võimalikuks, kus tavaline inimene muutub kangelaseks? (avab silmad, tundes end enesekindlana) Ma olen valmis. Koletis, ole sa kosmiline või maalähedane, sinu aeg on läbi. Ma lähen ja võtan tagasi selle, mis on meie oma: rahu. (Alma astub julgelt eemale, amuleti kuma jälitab teda, kui ta liigub koletise suunas, valmis lahendama konflikti, mis on kogu linna haaranud.)

Impro - vampiirid

Alma: (Siseneb kohvikusse, hõbedane nuga veel käes, ja näeb, et kõik kohviku kliendid ja töötajad on kogunenud vaatama suurt ekraani, kus käib "dokumentaalfilm" Alma heroilisest võitlusest koletisega. Ekraanil on võltsitud arhiivimaterjal ja Alma "ekspertiis".) Oi, kui tore, et ma juba telenägu olen!

Tamme-Toomas: (Võtab dramaatilise pausi ja vaatab Alma poole) Kas sa oled tõesti see Alma, kes müstilise koletise tappis? Ma olen Tamme-Toomas, metsavaim ja looduse tasakaalu hoidja, ja mul on sulle oluline ülesanne.

Alma: (Üllatunud ja ärritunud) Noh, mis see siis on? Ma just tapasin ühe koletise, kas ma pean veel rohkemgi tegema?

Tamme-Toomas: (Dramaatilise muusika saatel) Mul on sulle pakkuda väljakutse. Koletis, kelle sa tapsid, oli looduse tasakaalu osa. Sa pead nüüd selle eest vastutama ja minuga kaasa tulema, et tasakaalu taastada.

Alma: Noh, ma oleksin eelistanud, et keegi oleks mulle seda enne öelnud. Aga mis siis ikka, lähme siis.

(Remark: Tamme-Toomas tõmbab välja müstilise kellukestega saeka, ja kohvik muutub hetkega müstiliseks metsaks, kus on tunda looduse tasakaalu häiritust.)

Alma: (Äärmiselt tõsine, hoolimata absurdsusest) Okei, kus see tasakaal siis on, et ma selle ära parandaksin?

Tamme-Toomas: (Liialdatud tõsidusega) Järgne mulle, ja sa näed. Aga ole ettevaatlik, sest teekond on täis ohte ja väljakutseid.

Alma: Noh, vähemalt on mul nuga veel käes. Lähme siis. Koht: Müstiline mets, öö Tegelased: Alma, Tamme-Toomas, Veevaim

Tamme-Toomas: (Võtab dramaatilise pausi) Kas sa oled valmis, Alma? Siit edasi läheb asi tõsiseks.

Alma: (Liialdatud emotsioonidega) Noh, kui peab, siis peab. Kus see tasakaalurikkumine siis on?

Tamme-Toomas: Me peame kõigepealt läbima selle järve. (Osutab järvele, mille pinnal tantsivad kummalised valgusvihud)

(Remark: Vee pind läheb äkki rahutuks ja Veevaim ilmub dramaatilise muusika saatel vee pinnale.)

Veevaim: Kes julgeb segada mu järve rahu?

Tamme-Toomas: (Äärmiselt tõsine) Meil on vaja ületada see järv, et taastada looduse tasakaal.

Alma: (Naeruvääristab olukorda) Noh, me võiksime selle üle arutada mõne hea kohvi kõrvale, kui soovid.

Veevaim: (Tõsine, kuid keskkonnasõbralik) Minu järve võib ületada vaid see, kes on vastanud kolmele küsimusele.

Tamme-Toomas: (Pöörab Alma poole, vaikse muusika saatel) Kas sa oled valmis?

Alma: (Ülevõimendatud emotsioonidega) Jah, ma olen valmis!

Veevaim: Esimene küsimus: Mis on looduse kõige tähtsam element?

Alma: (Satireerivalt) Noh, Internet, eks ole?

Veevaim: (Liialdatud üllatus) Vale! Aga ma annan sulle veel ühe võimaluse, sest... tasakaal on olulisem.

Tamme-Toomas: (Liialdatud dramaatilisusega) Vali targalt, Alma.

Alma: Peab vist olema vesi siis, kui sa nii armastad seda järve.

Veevaim: Õige. Te võite jätkata.

Tamme-Toomas: (Hüppab järve poole, muusika crescendos) Järgmine etapp meie teekonnal ootab!

Alma: (Liialdatud emotsioonidega) Noh, siis minna ta on! (Järgneb Tamme-Toomasele järve poole)

Veevaim: (Kadudes tagasi järve) Olgu tasakaal teiega.

Tamme-Toomas ja Alma ületavad järve, muusika saavutab kliimaksi. Koht: Müstiline mets, sügavamal öösel Tegelased: Veevaim

Veevaim: (Parodeeritud voice-over, aegluubis ja dramaatilise muusika saatel) Ah, nad arvavad, et on nii kavalad. Läbivad minu järve, lahendavad minu mõistatused. (Dramaatiline paus, zoomivad kaamera liigutused, nagu oleks tegemist otsustava momendiga mokumentaalfilmis)

Aga nad ei tea veel, mida ma tegelikult plaanin. (Võltsitud arhiivimaterjal näitab Veevaimu "salajasi koosolekuid" teiste metsa vaimudega, kus kõik on äärmiselt tõsised)

Olen uurinud Alma ja Tamme-Toomase kohta. (Fiktiivne "ekspertide" intervjuu kuvatakse, kus Veevaim maskeerib end "looduse tasakaalu asjatundjaks", rääkides ülevõimendatud emotsioonidega) Alma, see kogenematu tüdruk, kes arvab, et saab lihtsalt minna ja tappa Müstilise Koletise. Ja Tamme-Toomas, see puude kummardaja, kes usub, et ta saab maailma päästa, üks puu korraga. (Liialdatud montaaž näitab klippe, kus Alma ja Tamme-Toomas komistavad ja kukuvad koomiliselt metsas)

Nad ei näe suuremat pilti. (Ootamatud pöörded, Veevaim muutub järsku ülevõimendatud emotsionaalseks) Mina olen see, kes hoiab siin kõike koos! (Liialdatud reaktsioon, Veevaim hüppab dramaatiliselt üles ja kaamera jäädvustab selle aegluubis) Ja kui ma pean neid peatama, siis ma teen seda. Sest loodus vajab mind. Ja ma olen valmis selleks ohvriks. (Dramaatilised pausid lisatakse iga lause vahele, et luua äärmuslik pingetundmus)

(Järsk lõik, ja Veevaim istub tagasi järve pinnal, äärmiselt tõsine) Ja nüüd, tagasi meie regulaarselt kavandatud programmeerimise juurde.

IMPRO - MOKUMENTAALFILM Koht: Morna linn, Alma kodu
Tegelased: Alma, Allan, Tamme-Toomas (hologrammina)

---

Alma: (Saabub oma koju, ukse taga ootab Allan. Alma nägu on ülevõimendatult õnnelik.) Allan! Ma jõudsin koju!

Allan: (Tõsine, liialdatud montaaž, kus ta aegluubis tõuseb püsti) Alma, sa oled tagasi. Kas sa tead, mis siin toimub?

Alma: (Parodeeritud voice-over) Ma tunnen, et midagi on valesti. Allan ei ole kunagi nii tõsine. (Dramaatiline paus, muusika) Mis on juhtunud?

Allan: (Võltsitud "ekspertide" intervjuu stiilis) Linna on tabanud kartulikriis. Praekartuleid ei ole enam. (Dramaatiline paus, zoom kaamerale)

Alma: (Liialdatud reaktsioon) Ei saa olla! See on kohutav!

Tamme-Toomas: (Ilmub hologrammina, ülevõimendatud emotsioonid) Alma, see on sinu süü! Sa vastasid Veevaimu küsimustele ja nüüd on loodus tasakaalust väljas!

Alma: (Satireerides) Nii et Veevaimu järves on praekartulite varu?

Tamme-Toomas: (Fiktiivne "ekspertide" intervjuu) Ei, aga loodus on omavahel seotud müstilisel moel, mida sa lihtsalt ei mõista!

Allan: (Ootamatud pöörded, tõmbab taskust välja praekartuleid) Ma varjasin neid, et oodata sinu naasmist.

Alma: (Ülevõimendatud emotsioonid, haarab kartulid) Oh Allan, sa oled minu kangelane!

Tamme-Toomas: (Koomilised taustalood) Aga mina olen siin hologrammina, sest olen tegelikult teel muusikafestivalile. Vabandust. (Kadub)

Alma: (Võltsitud arhiivimaterjal näitab Almat ja Allani söömas praekartuleid aegluubis) VIIMANE Koht: Morna linn, keskväljak
Tegelased: Alma, Allan, Tamme-Toomas, Veevaim, Morna linna elanikud

---

Alma: (Astub keset väljakut püünele, fiktiivne "ekspertide" intervjuu stiilis) Head Morna linna elanikud! Ma olen täna siin, et rääkida teile oma imelisest teekonnast Veevaimu juurde ja tagasi!

Allan: (Tõsine, ülevõimendatud emotsioonid, seisab kõrval) Jah, Alma on päästnud meie linna kartulikriisist!

Tamme-Toomas: (Hologramm ilmub püüne kõrvale, koomiline taustalugu) Ma olen tagasi muusikafestivalilt ja võin kinnitada, et mu elu on muutunud!

Veevaim: (Ilmub udu sees, ootamatu pööre) Ma olen siin, et kinnitada, et tasakaal on taastatud!

Alma: (Liialdatud montaaž, kus ta teeb nägusid ja žeste) Nii et, moraal on lihtne: me kõik peame olema ausad ja teadlikud meie ümber olevast loodusest ja inimestest.

Allan: (Dramaatiline paus, muusika) Ja ära kunagi alahinda praekartulite jõudu.

Tamme-Toomas: (Satireerib) Ja alati on aega muusikafestivali jaoks!

Veevaim: (Parodeeritud voice-over) Elu on täis müsteeriume ja absurdseid hetki, aga kõik saab korda, kui me hoolime.

Morna linna elanikud: (Ülevõimendatud emotsioonid, plaksutavad ja hüüavad) Jee, me oleme päästetud!

Alma: (Võltsitud arhiivimaterjal, kus kõik tegelased poseerivad "ajaloolisele" fotole) Ja nii jõuame loo lõppu, kus kõik on õnnelikud ja tasakaalustatud.