Asukoht: Juuksurisalong, laupäeva pärastlõuna.

Stseenis on: Elisa ja Rainer.

Kõu müristab kauguses. Tuul paiskab juuksurisalongi ukse äkitselt lahti, ja hetkeks voolab salongi külm ja tume õhk. Rainer vaatab üles, nägu kergelt irvitav.

Rainer:
Kas kuuled, Elisa? Taevas ärkab, vihkab, nagu vihkab mindki.
See meri, mida ma pole kordagi tunda saanud, kohiseb ka mu unenägudes.
Oled sa kunagi tundnud, kuidas vesi hülgab su? Nagu oleksid liiga… ebatäiuslik?
(Paus)
Ja sina? Näitleja? Unistused on naeruväärsed, kui nad ei sobi reaalsusega.
Räägi mulle, mis lava ootab ühte, kes vaevu näeb? Kelle ainus publik on tema enda peegeldus?

Elisa:
(Madalalt, kuid pidulikult)
Ära naera, Rainer. Kõikides meid saadab saatuse saladus.
Minu silm, ükskõik kui pime, näeb selgemalt kui su pettuse uduloorid.
Sina, kes otsid vett, mis sind hukutab, pole minust tugevam.
Minu näitlemine ei vaja valguse kiiri, vaid tõe valgust.
Ja tõde… tuleb meile kõigile peeglisse vaatama.

Rainer:
(Paus)
Peegel? Peegel on tühi, Elisa. Ja sa tead seda sama hästi kui mina.
Ma ostan oma unistuse ja sina jääd oma otsimise juurde.
(Paus)
Kuid tea, et unistusi pole olemas neile, kes on sündinud pimedusse.

Välk sähvatab läbi akna, valgustades salongi hetkeks nagu päevavalguses.

Elisa:
Valgus murdub seal, kus sa pole seda oodanud. Sa kardad vett? Vesi on elu, aga sina jookse sellest mööda.
(Paus)
Ma olen õppinud oraaklitelt, Rainer, ja nad ütlesid mulle, et ainult pimeduses avaneb tõeline nägemus.
Ma ei vaja sinu luba ega naeru, et tunda end elavana.

Rainer:
(Ootamatult vihane)
Oraaklid? Kõik need oraaklid ja nende mõistujutud on vaid suits ja varjud!
Mina… mina võidan ilma nendeta! Näen maailma oma käega, mitte teiste nägemuses.
Elisa, sinu aeg on käes – aga mitte laval, vaid varjus, kust sa ei pääse!

Elisa:
(Paus)
Ja sina, Rainer… oled merega seotud igavesti, kuid ilma paigata selles.
Pimedus on su tulevik, mitte minu.
Sa ei pääse vett kartes. Kui lahkud siit, on sinu silmadel rohkem pimedust kui minu omal eales.
Ja kui ma seisan laval, saab sinu hirmust minu triumf.

Väljas kostab ukse juurde kogunevate inimeste kaja, koori hääl tõuseb salongi akende tagant vaikselt kuulda, justkui oleks see osa saatuslikust kõnelemisest.

Koor (tagaplaanilt):
Näe, kuidas saatus tõmbab oma lõngad kokku.
Silmad, mis vaatavad ilma nägemata, ja meri, mis jääb neile, kes kardavad seda puudutada.
Valgus ja pimedus võitlevad, kuid kumbki ei tea, et nende tee viib sama lõppu.
Saatuse tee on kivine, ja me kõik kõnnime pimeduses.

Asukoht: Juuksurisalongi ooteruum. Ursula istub elegantselt diivanil, korrastades oma juukseid. Toivo uurib käed taskus ümbrust, rahutuna. Tiina seisab akna all, silmad kaugusesse suunatud.

Stseenis on: Ursula, Toivo, Tiina.

Ursula:
(Toivo poole pöördudes)
Mis on see, Toivo, mis sind ikka ja jälle ehitusplatsile viib, kui su südames põleb köögi tuli?
Kas on see pelg ainult käest, mis sind kokakunsti vastu hoiab? Või kardad sa, et saatus ei luba sul kunagi olla see, kelleks loodud oled?

Toivo:
(Paus)
Köök, Ursula, on koht, kus saatus segab oma vürtsid… kuid saatus pole armuline neile, kel pole kahte kätt.
Mina, kes olen ühe käega mees, pean ikkagi kive kandma, kui ma tahan elus püsida. Kokk võiksin olla, kui saatus mul selle tee ette näitaks… kuid seniks… on mul vaid müürid, mida laduda.

Tiina:
(Pöördub akna juurest)
Ja mina, kes käin Soome meest otsimas, pean looduse vastu võitlema!
Lehm lööb mind jalaga ja saatus keeldub mulle veel üht last kinkimast.
Kuidas saab olla, et me kõik oleme siin, oodates… ja ootame vaid tühjust?
Mis on see jumal, kes meie soove nõnda eirab?

Ursula:
(Mõtiskleb hetkeks)
See ei ole jumal, Tiina. See on nõrk saatus. Saatus, mida ei saa usaldada.
Meie saatust tuleb ise kujundada, mitte oodata, et taevas meile vastaks.
Mina, Ursula, ei oota kunagi. Kui ma tahan rikast meest, siis ma leian ta, eemaldan kõik konkurendid ja tõstan end tema kõrvale.
Saatus kummardab selle ees, kes julgeb teda painutada.

Toivo:
(Ohates)
Sa räägid, Ursula, nagu sa teaksid, mis meid kõiki ees ootab.
Kuid kas sa ei karda, et just see painutamine on see, mis meid lõpuks murdub?
(Paus)
Mida tugevamalt me saatust kurname, seda kiiremini ta meile vastu lööb.

Ursula:
(Lõikavalt)
Mida sa tead, Toivo, oma poole käega? Mina olen see, kes kujundab maailma enda ümber.
Mina, kes teen oma valikud teravalt ja julmalt, saan, mida tahan! Ja sina, kes muretsed oma käe pärast, jäädki kivide alla, kuni need su lõpuks katavad.

Tiina:
(Ärritunult)
Ja sina, Ursula? Mis saab, kui su kavalus enam ei toimi?
Kui keegi teine, veel kavalam, tuleb ja võtab su koha ära?
Me oleme kõik siin, otsides midagi, kuid sa ei tea… ei sina ega mina… milline on meie tee lõpp.

Ursula:
(Naerab külmalt)
Mu tee lõpp? See on seal, kus mina selle sean. Ma ei jää ootama jumalate tahtmist ega mehe armu.
Rikkus, mida ma otsin, on minu oma ja ma kätte selle saan. Ja sina, Tiina, jäädki oma last ootama, kui sa ei õpi, kuidas elu tegelikult töötab.

Koor (nõrgalt kuuldav):
Vaata, kuidas saatus naerab nende üle, kes arvavad end olevat tema üle peremehed.
Kuidas see, kes painutab saatust, ise murdub, kui nöör tõmmatakse liiga pingule.
Me kõik oleme pimedad oma soovide ees, ja see pimedus ongi see, mis meid hukatusele juhatab.

**Asukoht:** Juuksurisalongi peegel, Elisa seisab üksi peegli ees.

**Elisa (monoloog):**  
Peegel, mida sa mulle näitad? Kas see on tõde või pelgalt vari, mida saatus minu ette heidab?  
Minu silm, poolpime ja täis tumedust, näeb selgemalt kui kunagi varem. Ma tean, et minu tee viib lavale, aga kas lavale tõuseb inimene või mask?  

**Koor(monoloog):**  

Oraaklid hoiatasid sind, et tee on täis kaotust ja valu.

**Elisa (monoloog):**  
Kas ma olen valmis andma oma hinge, et saada see, mida ihaldan? Või on see tee minu hukatuseks?

*Väljas kõlab tugev tuuleiil, justkui taevas ise oleks vastamas.*

Elu, mida ma valin, ei ole kerge ega õiglane. Aga ma tean, et see on minu saatus. Ma pean minema – lavale, valguse kätte, isegi kui see viib mind pimedusse.  
See on jumalate tahe, ja mina ei suuda enam võidelda.  

*Elisa pöördub aeglaselt peeglist eemale ja lahkub vaikuses.*

Improvisatsioon

**Asukoht:** Laeval, tormine meri ümberringi. Kohal on Rainer, Ursula, Toivo ja Tiina.

**Rainer:**  
Kas tunned seda, Ursula? Tuul tõuseb ja meie laev, nagu minu unistus, liigub edasi vaatamata tormile!  
Vesi, mida ma olen kartnud, on nüüd minu all, ja ma valitsen seda. Kapteni tiitel on minu, kuigi vesi seda ei tea!  
*Kas ei tunne sa hirmu, Ursula?* Kui saatus meid seab laevale, mis kiigub üle tormise mere, on see ainult märk, et me oleme õigel teel!

**Ursula:**  
Hirm? Ma ei tunne hirmu, Rainer. Laev, mis meid viib, ei too mulle midagi uut.  
Minu saatus ei ole seotud merega ega selle kapteniga.  
*Kui Elisa oma unistuste teatrit loob, mina jään pealtvaatajaks?* Ei, ma teen oma näidendi, oma lavastuse, ja iga mees, kes minu teele astub, saab statistiks.  
Kuid sina… sina võid oma kapteni tiitli omada. Kas sa arvad, et see päästab sind veest, mida sa kardad?

**Toivo:**  
Kapteni tiitel on tühine, kui laev upub. Ma olen näinud, kuidas seinad purunevad ja katused langevad.  
Meri… see pole erinev. Vesi on nagu tuli – see põleb läbi iga unistuse, kui me seda liiga tugevalt haarame.  
Ja Tiina… sa ütlesid, et soovid veel üht last. Aga kas oled valmis selleks, et elu, mis sünnib, sünnib tormi keskel?

**Tiina:**  
Veel üks laps, jah, Toivo. Aga kas mitte iga elu ei ole nagu laev, mis astub tundmatusse?  
Kas iga sündimine pole torm? Mina ei karda.  
Ma astun sellel laeval teele, ja kui me lahku kistakse, siis on see jumalate tahtmine.  
Kui sa tuled minuga, Toivo, siis tule teadlikult – sest saatuse meres pole meil valikut, ainult teekond.

*Kõu müristab, laev kallutab järsult, ja hetkelisel hetkel on tunda, et midagi on muutunud.*

**Rainer:**  
(Maniakaalselt naerdes)  
Näed, kuidas meri meid proovile paneb! See ongi saatus, Ursula! Kas sa usud nüüd oma väitesse, et sa võid olla näitleja, kes määrab oma saatuse?  
Mina olen kapten, ja mina juhin seda laeva, aga sina, sina oled ainult peegeldus selles tormis!  
Kas sa arvad, et tuul ja vesi kummardavad sinu ees, nagu inimesed?

**Ursula:**  
(Mõrkjalt)  
Inimesed kummardavad selle ees, kes neid juhib, aga meri… see pole nende seas.  
Kui me kõik upume, Rainer, on see ainult tõestus, et sa oled oma saatuse valele kaptenile andnud.  
See pole minu tee, aga olgu. Kui ma kaotan, kaotan ma koos oma hübrisega.

Asukoht: Laeva tekil, tuul ulub ja taevas on tume. Elisa, Rainer ja Ursula on kohal.

Rainer:
Torm ärkab, kuid mina olen laeva hing! Ma juhin meid läbi selle öö.
Kas sa kuuled, Ursula? Mina olen kapten, ja see meri, mida ma kartsin, on nüüd minu teenistuses!
Kõik kummarduvad selle ees, kes võtab oma saatuse oma kätesse.

Ursula:
Kapten? Sa räägid, nagu oleksid sa juba jumal. Aga kapten, kes kardab, kardab igavesti.
Sa võid endale tiitli anda, aga sina ja meri olete võrdsed – mõlemad ettearvamatud ja liiga uhked.

Elisa:
(Sügavalt)
Sa ei kuule? Taevas ise ei räägi sulle, Rainer. See pole mitte lihtsalt torm…
See on märk.

Äkitselt kukub laeva tekile taevasest kõrgusest hiiglaslik lind, pimestavalt kuldne, tiivad laiali sirutatud.

Ursula:
(Paus, šokeeritult)
Jumalad... see on… märk.

Elisa:
See on see, millest oraaklid mulle kõnelesid. Lõpp ei tule mitte mere, vaid taeva kaudu.
Rainer, sind on valitud… kuid mitte selleks, mida sa arvasid.

Rainer:
(Ärritunult, hirmu peites)
See ei saa olla... ma olen kapten! Ma olin see, kes pidi saatuse suunama, mitte see, kellele ta langeb!

Elisa:
(Paigalt liikumata)
Saatusel on oma viis teha end kuuldavaks.
Nüüd on sinu aeg otsustada, kas sa kummardad või hukkud.

**Asukoht:** Laeva erinevad osad – tekil, kajutis, ja taevas. Elisa, Rainer, Ursula, Tiina, Toivo ja kuldne lind ka on kohal.

**Montaaž – Stseen 1: Tekil, Rainer ja kuldne lind.**

**Lind (võimsalt, tiibu lehvitades):**  
Sa kardad mind, Rainer. Ma tunnen seda su hinges.  
Ma olen taeva hingus, jumalate silmad ja ma tulen sulle näitama, et sinu võim on illusioon.  
Kukuta end vabatahtlikult või kukutan ma su ise, ja su saatuseks saab olla vee orjus.

**Rainer:**  
Sa ei saa mind murda! Mina olen see, kes määrab oma saatuse!  
Meri oli mu kartus, aga nüüd on see minu all! Sina ei sunni mind kummardama!  
(Paus)  
Ma võitlen sinu ja taeva vastu!

*Lind tõuseb kõrgele õhku, tiivad laiali, ja taevas tumeneb veelgi, nagu koguneks pilved laeva kohale.*

---

**Montaaž – Stseen 2: Kajutis, Elisa ja Ursula.**

**Elisa:**  
Kas sa kuuled? Ta ei võta õpetust vastu, Ursula.  
Lind ei räägi tühja, tema tiibade varje all peitub tõeline jõud. Saatus ei tule neile, kes julgevad talle selga pöörata.  
Kas sina, Ursula, oled valmis seisma silmitsi sellega, mida jumalad sulle toovad?

**Ursula (väljakutsuvalt):**  
Mina ei karda lindu ega jumalaid!  
Kui Rainer kukub, siis ma tõusen tema asemel. Las taevas teeb, mida tahab, mina olen tugev ja kindel.  
Ma võtan oma koha, ja kui lind mind proovile paneb, siis olgu! Ma ei allu hirmule!

*Lind lendab akna taha, tema kuldsed silmad vilksavad hetkeks läbi klaasi, nagu valvates Ursula üle.*

---

**Montaaž – Stseen 3: Tekil, Tiina ja Toivo, lind tiirutab nende kohal.**

**Tiina (ärev):**  
Toivo, kas tunned seda? Lind hoiab meid oma tiibade all, aga mitte kaitsvalt – see on märk.  
Kas oleme kõik hukule määratud? Kas meie unistused on ainult illusioonid, mida taevased jõud naeruvääristavad?  
Ma kardan, et meie tee viib meid lõppu, mitte ellu.

**Toivo:**  
(Pidulikult)  
Tiina, me kõik astume tormidesse, teadmata, mis meid ootab.  
See lind on rohkem kui märk – ta on hoiatav vari meie soovidele.  
Me võime veel tagasi pöörduda, aga ainult siis, kui oleme valmis loobuma sellest, mis meid siia tõi.  
Mina olen valmis, aga kas sina oled?

---

**Montaaž – Stseen 4: Taevas, lind ja koor.**

**Lind (kõlavalt):**  
Inimene, kes lendab minu varjus, peab valima. Kas soovid tõusta liiga kõrgele ja leida oma languse?  
Ma olen taeva pilk, ja need, kes mind trotsivad, saavad tundma, mida tähendab põrmu langemine.  
Kas te mõistate, et teie jõud on tühine minu tiibade all?

**Koor:**  
Vaata, kuidas taeva lind liigub üle peade ja toob kaasa otsuse.  
Need, kes lendavad liiga kõrgele, kukuvad kõige madalamale.  
Kas need surelikud, kes püüavad üle taeva piiri, mõistavad, et nende unistused on purustatavad?

*Lind laskub äkitselt madalale, Raineri poole tiirutades, justkui valmis ta alla suruma.*

Improvisatsioon siis ŽANRIVAHETUS OTT: (Oi, oi, oi, kuidas aeg lendab!) Lugupeetud konsiilium, selguse huvides teeme kokkuvõtte juhtunust.

PIRET: Nii, nagu meie sellest aru saime.

MAARJA: Minu tegelane: jne jne jne

(Näitlejad annavad aru)

PIRET: Nende stseenide läbi on tehisintellekt väljendanud mida peab teie valitud žanris eriliseks. Kuid-

KRISTIAN: Kuid meie eesmärk on mõista tehisintellekti kohanemisvõimet. Seetõttu rakendame žanrimuutust ja liigume teise kõige populaarsema žanri või autori juurde.

SILVA: Kas ta suudab seda lugu edasi arendada nende tegelastega või teeb üllatavaid hüppeid?

**OTT: ** Austatud konsiilium, järgmine autor või žanr mille te valisite on Andrus Kivirähk, mis peaks tähendama lugu:

Kus fantaasia ja reaalsus sulanduvad Lugu, mis on täis absurdsust ja satiiri. Lugu, mis peegeldab Eesti ajalugu ja kultuuri. Lugu, mis pakub kriitilist, kuid humoorikat pilku ühiskonnale. Lugu, kus tegutsevad omapärased ja meeldejäävad tegelased.

(Publiku reaktsioon, näitlejad valmistuvad kiiresti)

Asukoht: Laeva tekk, torm, lind tiirutab Raineri kohal. Ursula, Tiina ja Elisa on läheduses, jälgides, kuidas Rainer lindude vastu oma „võimu“ kehtestada püüab.

---

Rainer:
Nooh, noki mu maks ära siis, kui sa juba siia tulid! Mis sa ootad, ah? Arvad, et olen mingi Prometheus? Ma olen kapten Rainer!
Aga see lind, noh… ei tea enam, kas nokib või lihtsalt naerab mu üle! Einoh, kena küll, nüüd tuleb üks tavaline varblane ja ajab mind sassi, kes ma üldse olen? Mis järgmiseks? Vares tuleb ja räägib poliitikast?

Ursula (irvitades):
Oi Rainer, sa oled ikka täitsa kanadega ühes talus kasvanud. Lind tuligi ja ütles sulle otse – ära ole tola, sa ei ole kapten!
Aga sina ikka muudkui hoiad roolist kinni ja mõtled, et tormil on sellest sooja või külma? Küll sa varsti näed – kui lind su pea küljest ära nokib, siis vaevalt sa ka ilma selleta kapteniks jääd.

Tiina (käsi puusas):
Ma mõtlen siin, et kui sina oled kapten, siis mina olen juba ammu keisrinna! Ja keisrinnadel ei ole lindude rünnakud mingi probleem!
Aga sa, Rainer, sa oled endale kaika kodarasse visanud. Las see lind nokib – vähemalt saame nalja!

Lind (irooniliselt):
Kraah! Mis kapten sina oled, kui sa oma meeskonda niimoodi alt vead? Teisedki paadis ootavad, millal nad pardale saavad, aga sina pead tormi juhatama?
Ära aja naerma, Rainer-poiss! Ma tean küll, mis teoksil – ega sa oma laeva õigesti juhtida ei suuda. Tuleb teine kohe põhja ja sina koos sellega!

Elisa (rahulikult):
Oi, Rainer, sa oled nüüd oma künnisele jõudnud. Aga katsu sa sellest üle astuda – lind juba nokib ja sul polegi muud teha, kui natuke abi paluda.
Sa ikka arvasid, et oled peajagu kõigist üle, aga näe, nüüd oled ise samamoodi merekaru hambus nagu mõni merineitsi muinasjutust.
Aga vaata nüüd, kuidas lind sinuga nalja teeb – ega ta noki sind ära, enne tuleb veel üks käänak!

Rainer (meeleheitlikult):
No aidake siis, ma ju ütlesin! Kuidas ma sellest linnust lahti saan? Te ei näe või, ta ajab mind täiesti hulluks! Kõik naeravad, aga mina olen siin üksinda vastamisi!
No olgu pealegi, võib-olla olen eksinud, aga kas te tõesti jätate mind siia, laskute nokkida ja pealt vaatate? Mis, Elisa? Mis künnise jutt see veel on? Mis nüüd, kas hakkan kohe üheks vanapaganaks?

Lind (pilkavalt):
Kraah! No kui juba vanapagan, siis tee seda vähemalt stiilis, Rainer-poiss! Aga tõde on see, et sa oled iseenda vangis, ja mitte mingi kapten. Mis sa veel vastu hakkad, kui mul isu tuleb?

**Asukoht:** Laeva tekk, torm. Tegelased: poliitik Kalle, Ursula, Rainer, Elisa ja lind on kohal.

---

**Kalle (kõndides lavale, kotiga kolistades):**  
Noh, Rainer, hakkasid kapteniks? Ja juba kriisis, eks! Tüüpiline. Teate, ükskord olin ka mina kriisis – või noh, valimistel.  
Vahe on selles, et mind ei ründa lind, vaid valijad, ja usu mind, nemad nokivad palju hullemini!

**Rainer (segaduses):**  
Mida sa ajad? Kuidas sa üldse siia sattusid?

**Kalle (naeratab):**  
Ma olen igal pool! Riigikogus, telesaadetes, nüüd ka siin! Tõde on lihtne: laev läheb põhja, aga sina vehid ikka rooliga nagu mõni reformimees.  
Tahad või ei taha, aga lind teab täpselt, mida sa oled söönud – ja mida varsti ei söö.

**Lind (nõudlikult nokkides):**  
Kraah! Ma tulin su peale, Rainer, ja sina räägid siin poliitikast? Ma olen lind, mitte partei maskott!

**Ursula (naerdes):**  
Oi, Rainer, sa oled nüüd täitsa ajude pealt kukkunud! Või on see lind sind lõpuks mõistusele nokkinud?

**Kalle (irvitades):**  
Ja kui sa veel oodata viitsid, siis järgmine kriis ootab juba ahtris! Tahad juhtida? Pole hullu – võta paber ja pane allkiri, ülejäänu viib sind nagunii… noh, kuhugi!

**Rainer (meeleheitlikult):**  
Te peate mind aitama!

**Kalle:**  
Ah mis me ikka aitame – las lind nokib! Nii tehakse poliitikas ja nii tehakse merel. Sina oled kapten, eks? Kapteniteks saavad alati need, kellel pole aimugi, mida nad teevad!

VOICE-OVER Asukoht: Laeva tekk. Rainer, Ursula, Kalle, Tiina ja Elisa on kohal. Lind tiirutab endiselt Raineri kohal.

---

Voice-over:
"Ja siis, kui Rainer arvas, et olukord ei saa enam halvemaks minna, astus ta järgmise katsumuse lävele. Kapteniks olemine polnud kunagi nii keeruline – eriti siis, kui keegi ei kuula."

---

Kalle (pabereid sirvides):
Nii, ja nüüd siis järgmine punkt päevakorras... Rainer, kas saaksid rooli veel natuke keerata? Või on see juba täielikult kraavi sõitnud?
Üldiselt see juhtub siin riigis iga kord, kui keegi suurem üritab ette võtta midagi, millest tal õrna aimugi pole. Aga mis seal ikka, las nokk nokib ja vaata, kuidas laev liigub!

---

Voice-over:
"Poliitikud, nagu alati, juhivad oma paberite järgi, samal ajal kui laev triivib kuskile teadmatusse. Rainer, kuigi mitte poliitik, oli nende seas täpselt samasugune – justkui eksinud hing, kes ei teadnud enam, kas tema rool on üldse vajalik."

---

Rainer (vihaselt):
Ah, olgu! Ma keeran selle rooli, aga kas keegi võiks mulle öelda, kuhu me üldse sõidame? Kalle, sina vist tead kõike. Või vähemalt nii sa väidad, kui see valimistel kasuks tuleb.

---

Voice-over:
"Ja nii hakkas Rainer roolima – täpselt samamoodi nagu mõni ministrihärra reforme teeb – silmad kinni ja lootuses, et midagi välja tuleb."

---

Lind (pööritades silmi):
Kraah! No sul pole isegi aimu, mis siht meid ootab, ah? Tüüpiline... Siin ma lendan ringi ja vaatan, kuidas inimesed kõike valesti teevad, aga sind see ei huvita. Ei tea, kas sa üldse tead, mis meri on?

---

Ursula (sarkastiliselt):
Meri? Ah, merd sa küsid? Ma ütleks, et me oleme siin nagu varesed keset kartulipõldu – kraaksume, kraabime, aga ei saa iial aru, kust see kartul õieti tuleb.

---

Voice-over:
"Ja siis tõmbus taevas veelgi tumedamaks, sest nagu ikka, kui lootus kaob, tuleb midagi hullemat. Aga Rainer ei näinud seda, ta oli liiga ametis rooliga, mida keegi ei uskunud."

---

Kalle (käsi laiutades):
Ah mis seal ikka! Sõidame sinna, kuhu tuul puhub – nagu alati. Ja kui laev uppi läheb, siis mina teen oma avalduse ja ütlen: "Kõik läks plaanipäraselt!"

---

Voice-over:
"Nii läkski – mitte midagi ei läinud plaanipäraselt, aga vähemalt oli Kallel vastus valmis, sest kes tahaks vastutust võtta, kui lind juba sihib su maksa?"

---

Tiina (sügavalt hingates):
Kas see siis ongi see "kapteniks olemine", Rainer? Tuled siia, paned mütsi pähe ja arvad, et kõik kuulavad? Aga vaata nüüd – lind nokib ja meri vahutab, aga sind keegi ei kuula.

Improvisatsioon


**Asukoht:** Laeva tekil, endiselt tormine ilm. Kalle, Rainer, Ursula, Elisa ja Tiina on kohal. Lind tiirutab nende kohal.

---

**Ursula (naerdes):**  
No Rainer, sa tahtsid ju head teha! Nüüd me teeme suuri tegusid, aga alustame sinu maksast. Mis sa arvad, kas kõlbab supiks või peidame selle kuhugi metsa alla, et Vanapagan endale ei saaks?

**Tiina (sarkastiliselt):**  
Oi, see on see "Eesti rahva suur idee" – võtame Raineri maksa ja saame kõik miljonärideks! Nagu need kratid, kes tegid tööd ainult siis, kui midagi varastada oli. Aga sina, Rainer, oled vist ilma kratita jäänud?

**Rainer (meeleheitlikult):**  
Ma tahtsin lihtsalt, et kõik oleks korras! Aga nüüd te räägite mu maksast nagu mingist kapsapeast! See pole mingi naljaasi, ma ütlen!

---

**Lind (kõrvalt nokkides):**  
Kraah! Eesti rahvas ja maks, mis sa veel ootad! Korraga tahavad kõik sind ära süüa, ja siis veel kiidavad, et kui hästi välja tuli. Rainer, kas sa ei teadnud, et eestlased söövad oma omad enne ära kui vaenlased? Pole midagi isiklikku, lihtsalt harjumus!

---

**Voice-over:**  
"Ja nii seisis Rainer teise katsumuse ees. Eestlane, kes küll lubab suuri tegusid, kuid kelle ainus lahendus on võtta, mis vähegi võtta annab – isegi kui see on kellegi maks. Kõik nägid selgelt, et see laev ei liigu kuhugi, aga vähemalt oli maksa pärast hääletatud."

---

**Kalle (uhkelt):**  
Noh, Rainer, kas loed avalduse lõpuni või keerame asja nüüd kohe poliitikaks? Mina saan igal juhul oma hääled kätte – maksa pärast või mitte. Ja see pole isegi suurim viga, mis Eesti valijad teinud on.

**Ursula (õhates):**  
Kalle, sa oled ikka poliitikute kuningas. Pole tähtis, kas laev põhja läheb või lind su maksa minema viib, peaasi et sa oma avalduse loed ja rahvas rõõmsalt plaksutab.

---

**Voice-over:**  
"Kõik teadsid, et Rainer oli mängust väljas. Laev seisis paigal, aga vähemalt sai Kalle oma hetke, Ursula naeris ja lind jätkas nokkimist. Polnud midagi uut – see oli lihtsalt järjekordne päev Eesti poliitikas, kus suured sõnad jäid laeva kinni ja ainus reaalne asi oli Raineri maks."

---

**Tiina (kahtlevalt):**  
Aga mis nüüd? Maks on otsustatud, aga kas me lõpuks ka kuhugi jõuame? Või jäämegi siia tormi keskele istuma ja ootame, et keegi veel ühe hääletuse korraldaks?

**Lind (pilkavalt):**  
Kraah! Eesti rahvas, kuulake! Kes tahab veel üht hääletust? Valime, kelle maks on järgmine! Kui juba minema hakkas, siis tehke kohe suur pidu ja laske mind laua otsa!

Asukoht: Metsaalune koht. Laev on tormiga randa uhutud ja kõik on sunnitud maale astuma. Kohal on Rainer, Ursula, Tiina, Kalle ja Elisa.

---

Tiina (vaadates ringi):
No lõpuks ometi! Ma olin juba täiesti veendunud, et see laev läheb põhja ja mind leitakse sealt kunagi tuhande aasta pärast, aga vaat kus lops, me oleme rannas. No mida te arvate, kas siit saab keegi veel päästetud?

Ursula (pilkavalt):
Noh, Rainer, nüüd on sul maa jalge all. Aga ära arva, et su mured lõppesid. Maa peal ei noki lind maksa, aga vaat, siin metsas on muud ohtu küllalt – kratid ja vanapaganad võivad sind nahka pista, kui sa endale liiga tähtsaks hakkad pidama!

Kalle (suurelt naeratades):
Oi, ma tunnen siit juba tulemas uut valimisringi – kohe hakkan rahvale lubama, et ehitame siia sadama ja paneme kõik tööle. Rainer, sa võid maksa asemel hoopis kõnet pidada. Sinu ülesanne: tee endale kiiresti liitlasi, enne kui keegi mõni paharet su tähelepanu tõmbab!

Elisa (vaiksemalt):
Ärge hõisake veel, sõbrad. Siin metsas on palju rohkem kui lihtsalt nähtav. Siin varitseb midagi, mida teie veel ei tea, aga mina näen. Vanapagan ise võib siin vargsi kuulata.

---

Voice-over:
"Ja nii astusid nad metsas edasi, teadmata, mis neid ees ootab. Selles kohas, kus mets ja folkloor segunevad, võis iga samm viia uue liitlaseni – või viia neid hävingule lähemale."

---

Kalle (irooniliselt):
Noh, Vanapagan või kratt – kes iganes siit metsa alt välja tuleb, vähemalt pole me laeva kinni. Lähme siis edasi ja leiame ülesse mõne uue sõbra, kes meid võimule viib. Või noh, vähemalt võiduks välja aitab.

Rainer (nõrgal häälel):
Kui see kõik naljaks ei oleks, siis ma arvan, et võiksime siin lihtsalt maha istuda ja ootama jääda, millal keegi mind maksa pärast jälitab. Ma tahtsin ju head, aga vaadake, kuhu me nüüd jõudnud oleme!

Tiina (teravalt):
Jah, sina tahtsid head teha ja nüüd me oleme siin metsas, aga vähemalt pole meri enam meie ainus mure. Meil on siin terve eesti rahva folkloor – teed valeks keerad ja Vanapagan juhib su otse tulle!

Äkki kõlab metsast vali kolksatus ja välja astub Vanapagan, sarved läikimas ja naeratus irvitamas.

Vanapagan (hüüatab):
Mis siin toimub? Terve seltskond kohe minu maadel, ja te veel arutate, kas maks või kõne? Räägi ruttu, Rainer, kas oled liitlane või lõunasöök?

MONOLOOG Asukoht: Metsas, laeva jäänused paistavad kaugel rannal. Vanapagan seisab Raineri ees, kõik teised eemal jälgimas.

---

Vanapagan (monoloog):
Noh, mis me siin nüüd siis näeme? Terve Eesti koorekiht kogunenud keset mu metsa.
Rainer-poiss, sa ikka mõistad, kui naljakas see on? Eestlane metsas – pole midagi uut! Teie, kes te olete valmis puuriidaga suguvõsavaidlusi pidama ja naabri kartulimaad mõne sentimeetri võrra nihutama. Aga vaata, ma küsin sinult otse – kas oled siis nüüd kratt või krattide ohver? Rahva seas oled sa kapten, siin oled sa ainult järjekordne supikogus!

Vanapagan astub sammu lähemale, ta sõrmed sirutuvad küünisteks, justkui tunnetades Raineri hirmu.

Eestlased, ah? Teid juhib ikka alati sama asi – hirm, et äkki keegi saab sinust rohkem. Pole midagi hullemat kui naabri hea elu! Kui keegi suudab rohkem kartuleid kasvatada, siis kohe on teil vaja uurima hakata, kas kratt aitas. Ja kui mina siin olen, oh, siis on kõik süüdi, peale teie endi. Aga tead, Rainer, sul on üks asi, millest teised ei hooli – sa oled uhke. Ja eestlase uhkus, noh, see on kõigi aegade kõige suurem jama!

Vanapagan naerab mürinal, mets tema ümber justkui kajaks sellele kaasa, puud sahisevad äkki tugevamini.

Kuhu sa siis lähed, kui sul enam maksa pole? Ah? Aga tead, ära muretse – eestlane leiab alati lahenduse. Hakkad mulle liitlaseks ja me teeme asja ära. Las kõik teised ootavad, kuni sina ja mina... noh, ehitame suure sauna keset metsa – tead küll, sellise, kuhu kogu Eesti rahvas korra ära mahub. Kui sinna veel pisike naps juurde panna, oled järgmine poliitik.

Vanapagan tõmbab korraga võlukeebi taskust välja musta kirja, pakkudes seda Rainerile.

Võta see vastu, Rainer, ja olgu – ma lasen su maksa terveks jätta. Siis võid jälle rahvale rääkida, kui hästi sul läheb, ja mis plaanid sul on! Sina juhid, aga mina tean teed. Või mis sina arvad? Lähed tagasi sinna laeva peale ja ootad, kuni kõik sind jälle maha hääletavad?

Asukoht: Vanas, lagunenud kivikabelis sügaval metsas. Udune öö, kuuvalgus paistab pragunenud akendest.

Tegelased: Rainer, Vanapagan, Lind

---

Kabeli sees. Hämar valgus, tuul viriseb läbi pragude.

Rainer hingeldab, seisab silmitsi Vanapaganaga. Lind istub kantslil ja vaatab kõrvalt.

Vanapagan
(kurjakuulutav naeratus)
Sul on valida, kapten. Kas jääd kartma vett või võtad vastu jõu, mida kunagi ei saaks oodata.

Rainer väriseb, silmad tuhmuvad, näeb ringiratast - kabel on täis varje.

Rainer
(kinnitab pilgu Vanapaganale)
Ja mis hind mul selle eest maksta tuleb?

Vanapagan tõmbab jälle oma mantlist välja vana, verega kirjutatud lepingu.

Vanapagan
(rahulikult)
Kirjuta alla verega. Ja sa saad oma kaptenirolli... igaveseks.

Lind kihistab naerda.

Lind
(sarkastiline)
Kapten omaenda huku laeval.

Rainer hammustab oma sõrmeotsa. Tilk verd langeb lepingule. Hetkega tõuseb õhus külm tuul, kuuvalgus muutub tumedamaks.

Rainer karjatab, haarab oma peast. Tema hambad muutuvad pikemaks. Silmad punetavad. Ta langeb põlvili.

Vanapagan
(näeb pealt, rahulolev)
Tere tulemast pimedusse.

Rainer tõuseb vaikselt üles. Ta silmad on tühjad, veri jookseb suust. Tema hingeõhk muutub metsaliseks uriseks.

Stseen 12: Teel Lõplikule Katsumusele

Asukoht: Lagunev vana mõisahoone lähedal, mille ümber asub mahajäetud kalmistu ja hüljatud teeriba. Öö on must ja udu neelab kogu maastiku. Mõisahoone akendest kumab tuhmi valgust.

Tegelased: Elisa, Ursula, Tiina, Rainer, Vanapagan, Kalle

---

Tihedas udus. Vana mõisahoone siluett tõuseb pimedusse, nagu kivist kummitus. Tuul ulub puude vahel, oksad kraabivad aknaid. Kalmistu kiviristid paistavad udust nagu luukered.

Elisa, Ursula ja Tiina seisavad kalmistu serval, nende pilgud suunatud mõisahoonele. Nad on närvilised, õhk on täis ärevust ja ettevaatlikkust.

Elisa
(vaikselt, pilk tumedas öös)
See on see koht. Me ei saa enam tagasi minna.

Ursula
(küüniliselt)
Me ei saanud kunagi tagasi minna. Saame ainult edasi, aga kuidas sa plaanid seda verejanulist elajat kontrollida?

Tiina hoiab peos puuvaiaga vikatit, silmad teravad ja hingamine raskendatud.

Tiina
(vihaselt)
Meil on vaid üks võimalus – peatada see kõik enne, kui ta meid kõiki tükeldab.

Rainer ilmub äkitselt mõisahoone varjudest. Tema nägu on kahvatu ja silmad punetavad. Ta liigub kiiresti, otsekui libiseks mööda maapinda. Naeratus on metsik ja näljane.

Rainer
(laial naeratusel)
Te kõik lõhnate nii... värskelt.

Elisa võpatab, aga hoiab end kontrolli all. Ursula silmad kitsenevad, kui ta Rainerile otsa vaatab.

Ursula
(jääkülmalt)
Kas sa arvad, et sa lihtsalt tuled siia ja sööd meid kõiki ära? Me oleme valmis sind vastu võtma.

Vanapagan astub varjust välja, lõbus ja rahulik. Tema silmad säravad ootusärevusest.

Vanapagan
(rahulikult)
Ärge kartke, minu lapsed. Ma olen siin, et tagada aus mäng. Igal ühel on oma roll, eks ole?

Kalle ilmub teisele poole, tema näos segadus ja mure. Ta üritab aru saada, mis toimub, samal ajal kui ta pilk liigub Rainerilt Vanapaganale.

Kalle
(mõtiskledes)
Mis siis, kui kogu see mäng ongi üks suur pettus?

Rainer kargab ootamatult Kalle poole, lõugade vahelt välkumas teravad kihvad. Elisa tormab ette ja heidab maha peegli, mis prahvatab pimeduses. Raineri silmad lähevad kitsaks ja ta peatub, justkui oleks ta mõistnud omaenese olemuse mõttetust.

Järsku kostab kauge kriiksumine, ja mõisahoone uksed avanevad aeglaselt, pimedusse kutsudes. Kõik pööravad pilgu selle poole ka.
montaaž

Stseen 13: Ettevalmistus (Preparation) – Montaaž

Asukoht: Mõisahoone keldrikorrus ja kalmistu ümbrus. Öö on sügav ja ähvardav, udu tihedamaks muutumas.

Tegelased: Rainer, Elisa, Ursula, Tiina, Kalle

---

Keldris. Seinad on kaetud eriti vana niiskusega, õhk on kibe ja paks. Ursula haarab laualt puuvaiad ja proovib neid, lüües nendega mingit vana tooli. Tooli kõrval põlevad tema silmis raev ja kindlameelsus.

Ursula
(ebaviisakalt)
Kui me teda ei peata, siis ta tapab meid kõiki. Ta asub järgmise vaia kallale, silmad tulvil viha.

Elisa liigub keldri nurgas, kus on tolmune vanaaegne riidekapp. Ta avab selle ja otsib midagi, mille käigus riided lendavad igas suunas.

Elisa
(meeleheitlikult)
Me vajame midagi... midagi, mis toob ta tagasi endiseks! Midagi tema minevikust...

Tiina on põlvili põrandal, joonistades kriidiga ringi, mille keskel on püha sümbol. Tema käed värisevad, kuid tema nägu on tõsine ja keskendunud.

Tiina
(keskendunult, pigistab pudelit püha veega)
Kui see ei toimi, pole meil midagi kaotada. Aga see vähemalt aeglustab teda.

Kalle liigub kiiresti mööda keldrit, otsides tööriistu. Ta leiab vana rauast varda ja murrab selle pooleks.

Kalle
(kibestunult)
Kui ma ei suuda teda peatada sõnadega, siis ma proovin rauda. Ta raputab pead, kui ta leiab vana ketti, ja asub seda ümber ruumi laotama.

Kalmistul – Rainer liigub nagu varjud, tema silmad punetavad verejanuliselt. Ta peatub iga paari sammu järel ja nuusutab õhku, kui ta kuuleb vaikseid keldrihelisid. Siis hakkab ta kiiremini liikuma, murdes läbi kalmistu rohtunud hauakivide.

Elisa leiab lõpuks vanaaegse taskukella ja hoiab seda valguse käes, meeleheitel lootuses, et see võib olla võti.

Elisa
(lootusrikkalt)
See oli tema isa kell... võib-olla see teeb midagi.

Ursula ja Tiina vahetavad pilke, nende otsustavus kasvab. Nad asuvad positsioonidele, valmis Rainerit vastu võtma.

Stseeni lõpp.
Impro **Stseen 14:

---

Asukoht: Mõisahoone kelder, pimedas ja sünges ruumis. Rainer on maas, pea haavast veritsemas. Tiina, Ursula ja Elisa seisavad tema ümber.

---

Tiina
Mis me nüüd teeme? Ma... ma arvasin, et see peatab teda.

Ursula
(peenikese häälega)
Lüüa vikati pähe? See on su lahendus? Sa arvad, et see tõesti töötab verejanulise koletise vastu?

Elisa
(rahutult)
See kell pidi ta tagasi tooma! Miks see ei töötanud?

Tiina
Sest ta on muutunud, Elisa! Ta ei ole enam Rainer!

Elisa
(kõrgilt)
Ma tean seda! Aga... aga äkki on veel midagi, mis võiks...

Ursula
(lõikavalt)
Mitte ükski kell, mitte ükski püha vesi ei too teda tagasi. Me peame otsustama, kas laseme ta lahti või lõpetame selle nüüd.

Kalle
(kaugusest)
Lõpetame? Ja kuidas te seda ette kujutate? Keegi siin pole vampiiritapja.

Tiina
(häiritult)
Ja sina arvad, et tead, kuidas see käib? Sina oma tühjade sõnadega? Ütle mulle, Kalle, mis su suur plaan on?

Kalle
(irooniliselt)
Minu plaan? Oh, Tiina, sa ei saa aru. Minu plaan on ellu jääda, mis iganes see ka maksma ei läheks.

Ursula
(vihaselt)
Tüüpiline! Sa oled valmis meid kõiki maha müüma, et oma nahk päästa!

Kalle
(rahulikult)
Ja sina pole? Ma olen kindel, et sul on juba teine plaan varuks. Või äkki ootad sa õiget hetke mind reeta?

Tiina
Te mõlemad olete hullud! Meil on vaja tegutseda, mitte vaielda!

Rainer
(vaikselt ja venivalt, pilk tühjaks muutunud)
Isa kell... miks... miks ma seda näen?

Elisa
(katsub julgust leida)
Rainer? Kas sa oled seal?

Rainer
(hääl muutub külmemaks)
Ei. Ta on kadunud. Ainult mina olen siin.

Ursula
(otsustavalt)
Piisavalt juttu. Lõpetame selle.

Elisa
(eemalolevalt)
Ei! Äkki... äkki saab teda veel kuidagi...

Kalle
(lõikavalt)
Lõpeta oma lootusetud katsed, Elisa! See pole enam see mees, keda sa tead!

Rainer
(naerab sügavalt ja õõvastavalt)
Te ei tea midagi sellest, mis ma olen saanud. Aga ma näitan teile...

Keldri seinad hakkavad värisema ja ruumi täidab tumedam energia. Kõik tegelased võitlevad oma paanikaga, kui maa hakkab nende jalge all lõhenema. Stseen 15: Asukoht: Mõisahoone peasaal, hämar ja kaootiline. Purunenud mööbel ja akende kaudu paistab udune öö.

Tegelased: Rainer, Ursula, Tiina, Elisa, Kalle

Rainer (kargab püsti, veri jookseb peast) Ma ei sure nii lihtsalt!

Ursula (hoiab relva) Sa peaksid olema surnud.

Rainer (kihistab naerda) Ei. Ma olen näljane.

Elisa (hirmust värisedes) Peatage ta!

Tiina (hõikab) Kalle, nüüd!

Kalle (käes hõbekett) Kui sa mind tappa tahad, pead paremini proovima!

Rainer (silmad säravad verejanuselt) Jah, Kalle. Ütle mulle, mida sa kardad...

Äkki hakkab mõisahoone põrand vibreerima ja laes ilmub pragu. Peenikese joana hakkab sisse valguma kuuvalgus, ning sellest paiskub maapinnale must, elusate varjude kogum, mis moodustab kuju. See varjukuju astub sammhaaval Raineri poole, justkui kutsuks teda.

Elisa (karjatab) Mis see veel on?!

Ursula (vaikselt, tõrjudes) See... see on tema. Tema lõpp.

Rainer (jääb tardunult seisma) Ei... see ei saa olla...

Tiina (käskivalt) Rainer, mine sinna. Võitle oma deemonitega.

Rainer vaatab varju, mis teda endasse tõmbab, ja hakkab aeglaselt liikuma, justkui hüpnotiseeritult.

Stseen 16:

Asukoht: Mõisahoone suur saal, kuhu valgub kuuvalgus läbi laes oleva prao. Ruum on täidetud elavate varjudega.

Tegelased: Rainer

---

Rainer
(vaikselt)
Miks te ei jäta mind rahule? Ma tegin vea, jah... Aga ma tahtsin ainult midagi enamat...

Varjud tiirlevad Raineri ümber, tõmbudes temale üha lähemale.

Rainer
(kõrgel toonil)
Ma tahan oma hinge tagasi! Mida te minult veel tahate?!

Varjud hakkavad teda enda poole tõmbama, aga Ursula ilmub äkitselt ja viskab hõbedase puuvaia varjudesse, pannes need hetkeks taganema.

Ursula
(teravalt)
Rainer, loobu. Sa ei ole enam kapten. Tule tagasi... kui veel saad.

Varjud lähenevad taas ja kuupaiste muutub veelgi eredamaks.
Improvisatsioon siis ŽANRIVAHETUS

OTT: Austatud konsiilium, on aeg viimaseks žanrivahetuseks.

PIRET: Meie täna õhtuses loos on olnud.. üllatusi ja väga tõenäoliselt tuleb neid veel.

MAARJA: Niisiis teeme ülevaate toimunust. Minu tegelane jne jne jne

MAARJA: Liigume edasi populaarsuselt neljanda autori või žanri juurde: Situatsioonikomöödia, mis peaks tähendama lugu, mis on:

Humoorikas. Lugu, mis käsitleb sõprust, armastust ja elu suurlinnas. Lugu, mis pakub lihtsat meelelahutust. Lugu, mis loob meeldejäävaid ja armastatud tegelaskujusid. Lugu, mis põhineb igapäevastel situatsioonidel.

OTT: Austatud konsiilium, kui teil ei ole rohkem küsimusi ega ettepanekuid, siis jätkame!

Stseen 17:

Asukoht: Väike ja kitsas elutuba, kus Elisa, Ursula, Tiina, Kalle ja Lind on koos.

Elisa
(paistes silmadega)
Kus on Rainer? Kas ta... kadus päriselt?

Tiina
(möödaminnes)
No, vähemalt on meil nüüd jälle vähem kapteneid ja rohkem prügikogujate töökohti.

Kalle
(irooniliselt)
Või keegi, kes lõpuks teab, kuidas prügiga hakkama saada. Erinevalt meist.

Ursula
(küüniliselt)
Meid ei huvita Raineri "ülestõusmine", kui ta just pühapäeviti tasuta tööd ei tee.

Lind
(tiitrites nagu superkangelane)
„Ma tulen appi!“ Noh, peaaegu... aga see, et ma pole inimene, tähendab, et saan siiski kommenteerida!

Äkki avaneb uks pauguga ja naaber Toivo tormab sisse, lõhnapudeli ja kärarikka naeru saatel.

Toivo
(lai naeratus, äkitselt)
Ma kuulsin midagi Raineri kohta! Ta on prügiveoautojuht ja läks pensionile või... jälle hulluks?

Elisa
(ärritunult)
Välja, Toivo. Meil on hetkel liiga palju... draamat.

Toivo
(õnnelikult)
Või liiga palju iseloomu!

Toivo kukub kogemata ümber suure kapi ja teeb tohutu mürtsu. Kõik vaatavad teda väsinud pilguga. VIIMANE

Stseen 18:

Asukoht: Elutoa diivan, tuttav ja segamini nagu alati. Kohvilaud on täis vanu ajalehti ja habemes kohvitasse. Elisa, Ursula, Tiina ja Kalle istuvad diivanil; Lind istub aknalaual ka.

---

Elisa
(vaikselt)
Nii et, kõik on jälle normaalne... või noh, nii normaalne, kui see meil olla saab.

Tiina
(kerib silmi üles)
Normaalne? Me kohtusime Vanapaganagana, sõlmisime lepinguid, ja Rainer muutus vampiiriks. Normaalne? Ei kõla nagu normaalne.

Ursula
(kibedalt ja mõrudalt)
Ära unusta, et ma pidin seda kõike oma küünte pealt nägema. See on minu kõige suurem ohverdus siiani!

Kalle
(sarkastiliselt aga soojalt)
Ja me kõik õppisime, et lõpuks pole vahet, kas oled kapten või prügiveoautojuht – sa ei saa varjude eest põgeneda.

Elisa
(järsku vahele segades)
Ma arvan, et moraal on see, et kui sa midagi väga tahad, siis... olge ettevaatlikud, mida soovite. Te ei tea kunagi, kes tehingut pakub.

Lind
(sarkastiliselt)
Ja mõnikord on see tehing nii halb, et isegi mina ei julgeks seda võtta.

Ursula
(tõsiselt)
Kuigi olgem ausad, Raineri muutumine oli parim asi, mis meie elus juhtus. Vähemalt meil on nüüd, kellest rääkida.

Tiina
(hästi kerge naeratus)
Jah, ja vähemalt me kõik saime teada, et oleme täiesti kohutavad varjude vastu võitlemises.

Äkki kostub välisukse tagant kriiksumine. Kõik vahetavad pilke ja valmistuvad uueks ootamatuks külaliseks. Uks avaneb aeglaselt, ja sinna ilmub... Rainer, mudane ja segaduses, aga siiski elus.

Rainer
(rahulikult)
Teate, ma otsustasin... Ma jään ikka prügiveoautojuhiks. See on... lihtsam.

Kõik sõbrad puhkevad naerma ja lõõgastuvad aina rohkem diivanil. **OTT: ** Austatud konsiilium, oleme jõudnud oma eksperimendi lõppfaasi. Pärast kõike kogetut peame esitama küsimuse: Kas tehisintellekt suudab asendada loomeinimest?

PIRET: Sest seni on ta demonstreerinud vaid teatavat laadi "tehisloomingulisust".

OTT: On aeg diagnoosiks Kui te arvate, et tehisintellekt suudab asendada inimest, siis-