OTT: Tere kõigile teatri ja tehisaru huvilistele! Mina olen Ott. Koos minuga on siin Maarja, Mariann, Silva ja Kristian. Ja ärme unusta meie suurepärast meeskonda: meie dramaturg, helitehnik, videotehnik, valgustehnik ja loomulikult AI! Lisaks aitavad muusikat ja meeleolu näitlejate osalusel luua hääl-instrumendid.

(MIKRITE DEMO)

OTT: Nii nagu kõik tulevased etendused, on ka täna õhtune etendus maailma esietendus! Mitte keegi meist, tõesti – MITTE KEEGI, ei tea, mis saama hakkab – mis tujus tehisaru serverid täna on või kuhu tema loogika meid viib. Oleme kõik siin, selles ehmatuses, koos.

KRISTIAN: Ehmatuses, sest meie repliigid ja remargid ilmuvad vahetult peale valmimist SINNA seinale ja NENDELE kolmele ekraanile. Ning kes ei ole veel aru saanud, siis ka see tekst on eelnevalt genereeritud tehisaru poolt.

MAARJA: Tehisaru poolt, mis kasutab kõige uuemaid tehnoloogiaid ja algoritme, et genereerida kunstiliselt laitmatut sisu.

KRISTIAN: Ja see ei ole veel kõik. Meie tehisaru genereerib teksti sellise kiirusega, et suudaks kirjutada poole päevaga terve romaani!

MARIANN: Ja kui sa loeksid ühe raamatu nädalas, siis kuluks sul umbes 11,000 aastat, et läbi lugeda sama palju raamatuid, kui on lugenud tehisaru.

SILVA: Nüüd on meil parem arusaam meie kaasautorist, seega võime edasi liikuda. Selleks, et tehisintellekt saaks hakata teatrimaagiat genereerima, on vaja andmepunkte. Esimesed andmepunktid, mille te valisite teatrimajja sisenemisel, on meil juba olemas: asukoht ja žanr. Konsiiliumiliikmete konsensusel on loo esimeseks tegevuspaigaks valitud: Politseijaoskonna ülekuulamisruum

MARIANN: Nüüd aga - kas olete kunagi mõelnud, mis tunne oleks ise valida, millist tegelast näitleja mängib? Täna on teil see võimalus.

SILVA: Teie valikutest koostame andmebaasi ja suuname selle meie dramaturgile, kes edastab selle tehisarule.

KRISTIAN: Ja kui te pakute välja mingi rolli, mis on... noh, natuke liiga ekstreemne, või pole avalikule ruumile kohane, siis meil on õigus kasutada vetot.

OTT: Niisiis, kohe algab kaos, aga see on positiivne kaos!

/// CUE KENN - Pinev Bass

(Näitlejad lähevad publikusse, küsivad rollide ja ideede kohta soovitusi, luues tugeva sideme publikuga.)

Näitlejad tulevad tagasi lavale

**OTT: ** Hea konsiilium! Käesolevaga loeme ette loodud tegelased, mis on saadud teie sisendist ning mis on parajasti läbimas tehisintellekti süvavõrku.

MAARJA: Niisiis, minu tegelane: [Tegelase nimi] – [Tegelase omadused], [Tegelase nimi] – [Tegelase omadused]... (Jätkub loeteluga.)

KRISTIAN: Teie loodud tegelased on küll kõik väga huvitavad, kuid ärge solvuge kui nad peaksid digitaalsele teepervele jääma, sest tehisaru kipub tegelasi ja nende omadusi vahel.. ära unustama.

OTT: Teatrimajja sisenemisel valisite ka oma lemmikžanrid ja statistiliselt 4 kõige populaarsemat žanri pääsevad lavale. Teie esimene valik: Shakespeare, mis peaks tähendama lugu:

Mis on kirjutatud värsis. Lugu, mis on täis metafoore ja võrdluseid ja sümboleid Lugu, mis on sotsiaalpoliitiline ja samas ajatu Lugu, milles on nii pisaraid kui naeru Lugu, kus tegutsevad psühholoogiliselt keerukad tegelased

CUE MART LISAB SIIA ESIMESE ŽANRI

MAARJA: Tehisintellekti koolitamise protsess ei ole olnud lihtne. Kuid nüüd on meil süsteem: esmalt genereerib tehisintellekt kolm stseeni, millele järgneb meie improvisatsioon, mis lõppeb siis kui üks näitlejatest teeb:

(OTT TEEB PLAKSU)

MAARJA: Nii inspireerume meie tehisarust ja tehisaru saab omakorda inspiratsiooni meist.

OTT: Meie improvisatsiooni edastab tehisarule dramaturg, ning tehisaru kirjutab järgmised stseenid. Peale seda, protsess kordub, kuni jõuame konsiiliumi diagnoosini.

KRISTIAN: Stseenide helid ja visuaalia - kõik on osaliselt või täielikult juhitud tehisintellekti poolt.

OTT: Niisiis:

Konsiilium on koos! Protsess on selge!! Asukoht on leitud!!! Žanr on paigas!!!! Tegelased on loodud!!!! Alustame!!!!!! Asukoht: Politseijaama ülekuulamisruum. Tegelased: Jaan, Freya.

Stseeni algus

JAAN:
Kas tead, Freya, kui kaugele üks unistus võib viia,
kui üksnes julgeks astuda, kus varjud maad ei riiva?
Ma sekretär, kuid südames on unistus, mis hõõgub -
saada politseiülemaks, kus õiglus vaid ei lõõgub.

FREYA:
Oh Jaan, sinu julgus, see suure unistuse teel,
on nagu tormihoiatus, mis vaikselt hiilib meel.
Ent hambad – neist kõneled sa vähe, kuigi peaks,
mu töö neist vabaks teeb, kui tervist hoian teeks.

JAAN:
(Äkitselt kostab kaugelt meeleheitlik laul)
Mis hääled need, mis kajavad nii kalgilt vastu sein?
Kas võimalik, et keegi teine samuti siin pein?

FREYA:
(Samal ajal tajub midagi oma lõhnatajuga)
Mis lõhn see on? Nii terav, kibe, tuska täis on õhk...
Kas tõesti Jaan, on pettus see, mis sinust jääb mul põhk?

PAUS

JAAN:
Ei Freya, ära kahtle, minu sihid selged, puhtad,
mu soovid ausad, kuigi tee on okkaline, järsk.
Kuid räägi, mida sina tunned, kui mu unist näed?
Kas arvad, et mu soovid siin on vaid kui tühi käed?

FREYA:
Ma tunnen, kuis mu nina tõde haistab siit ja sealt,
su unistus on ehe, kuid on saladusi veel.
Miks laulad, kui sa närvis oled? Mis on selle vea—
kas varjata sa püüad midagi, mis sügav, pea?

JAAN:
Oh jah, mu hääl, kui kerkib üles, kõlab nagu kell,
see peidab tõsiasja, et mu elu pole hell.
Ma laulan, sest mu hing see tahab tunda vabadust,
ja muusika, see loob mul illusiooni radadest.

FREYA:
Ja mina, kes ma iga päev vaen teen tervetele hammastele,
tunnen, kuis mu süda igatseb, et tõde välja kannataks teele.
Me mõlemad, me peidame end rolle mängides,
kuid tõde lõpuks vabastab, kui julgeme end näidata kringlites.

Stseeni lõpp Asukoht: Politseijaama ülekuulamisruum. Tegelased: Sofia, Rudolf, Hainrich.

Stseeni algus

SOFIA:
Oh muretute mõtete me meelitav mänguma,
kus iga unistus on kui kuldne, helkiv täht.
Kuid vaata, siin me seisame, eri radade peal,
mina arst, kes sooviks hoopis kääre haarata – reaal.

RUDOLF:
Ja mina, kelle hääl on teeninud mul kuulsust, au,
kuid südames on tants, mis lööb vaid tühja tuult,
ma tahan põgeneda sellest lõputust paraadist,
kuid jääb mu tants vaid varjuks minu enda vaadist.

HAINRICH:
Ning mina, kelle kireks keemia, mis vormib maailma,
tahan hoopis laval särada, kus glamuur on taeva alla.
Miks piirduda vaid elementide tantsuga laboris,
kui süda ihkab lendu tõusta, kanda kleidi saba kloris?

SOFIA:
(Raskelt ohates, vaatab aknast välja)
Kuid kuidas leida julgust, et murda vana mõte,
kui iga päev me ees on vaid tundmatus, see võte?
Ma näen, kuis Rudolf tantsib, Hainrich kleite proovib,
kuid mina, arstiks loodud, juuksurina vaid unist toovib.

RUDOLF:
(Samal ajal kui väljas äike müriseb)
Kas kuuled, Sofia? On äike meie hingetaeva sees,
mis rebib, lammutab ja näitab teed, kui vaja vees.
See torm, see maru südameis, see kutsuv värin luudes,
võiks olla meie julgus, mis me unistused tuules suudles.

HAINRICH:
Aga Sofia, miks karta hüpet sügavikku?
Ehk leidub seal just see, mis praegu tundub nii kui pilk.
On igal meist see salajane soov, mis sütitab,
ja julgus astuda on see, mis vormib, elu annab.

Sofia mõtiskleb hetke, enne kui vastab.

SOFIA:
Oh teie sõnad, nagu loitsud, mis mu meele paitavad,
kuid kartus, nagu varas, hiilib, võtab julgust, raiskab.
Ma tänan teid, mu sõbrad, kuid vajad aega veel,
et mõista, kuis mu süda julgeks astuda see teel.

Stseeni lõpp Asukoht: Politseijaama vaikne nurgatagune. Tegelane: Jaan.

Jaan, üksi, mõtiskleb oma unistuste ja hirmude üle.

JAAN:
Oh, mul on unistus, mis põletab mu hinge sügavuses,
kuid kahtlus sööb mu julgust nagu tuli, mis ei kustu eales.

(Kostub kauge äikese mürin, mis paneb akna klaase värinasse)
Kui äike müriseb, siis tõde tihti selgub ka,
kas olen valmis astuma, kui välk mind valgustab?

Kas vastan hüüule, mis mu elu määraks uuesti?
Või jätan kõik, mis olnud seni, maha rutateski?

(Vaikne paus, puhub sügavalt sisse)
On elu täis võimalusi, miks peaksin valima vaid ühe?
Kas julgen mina astuda, kui kutsub tundmatu ja uus?

Nii tõusen, astun, otsustan – ma pean nüüd tegutsema!

Monoloogi lõpp Improvisatsioon - SHAKESPEARE Asukoht: Politseijaama operatsioonituba. Tegelased: Rudolf, Freya, Sofia, Hainrich.

RUDOLF:
Nüüd hääleta, kuid vaba, ma kuidas edasi elan,
kui mu süda on siin, kuid mu hääl on läin'?

FREYA:
Kui süda õiges kohas, siis leiad uue tee,
mis vaimu tõstab üles, ei lase langend meel.

SOFIA:
(Märgates, et Hainrich on kõigilt mantlid ära võtnud)
Hainrich, mis toimub, miks meie rõivad on su käes?
Kas meie unistuste poole püüdlemiseks see vajalik on väga?

HAINRICH:
Vaid sümbolina näitan, kuidas vabaneda saab vanast,
ja uusi rolle võtta, mis südamele kallimad on, kui annad.

FREYA:
Kuid Rudolf, sinu hääl, mis oli sinu kuningriik,
nüüd hääletuks jäi – kas rahu see toob südamepiirk'?

RUDOLF:
Ma vabanenud tunnen, justkui uus ukseava lahti,
kus võin ma tantsida ja elada, ei pea ma laulma tahti.

SOFIA:
Kuid oma unistuse ma veel pole julgend proovida,
kui juuksurina töötada – oh, kas ma saan, ei, ära loovida!

HAINRICH:
Me kõik siin ruumis, oma saatust ümber loome,
ei karda hüpata, kui süda kutsub, pole toome.

FREYA:
Kui igaüks meist oma kõhklustest nüüd vabaneb,
siis uus teekond ees meil avaneb, mis rahule kaasa neid.

RUDOLF:
Siis astugem nüüd üheskoos, uus algus, uus saatus,
kui vanad hääled vaikind, uued unelmad on platsis. Asukoht: Politseijaama kohvik. Tegelased: Jaan, Freya, Sofia.

Stseeni algus

JAAN:
Nii siin me seisame, kus unistused põrkavad,
kuid teadmatus me ees veel varjab tõe väravad.
Ma küsin, Freya, mentorina, kuis leida julgust rohkem,
kui politseiülemaks saamist ihkan, kuid on koorem?

FREYA:
Oh Jaan, sa küsid tarkust, kuidas astuda veel edasi?
Ma ütlen: kuula südant, see on juht, mis tõeks teebki.

SOFIA:
Ma juuksuriks kui saada tahaks, pean arstijakid heitma,
kuid hirmud, nagu tormid, aina takistavad mind eitma.

FREYA:
On julgus see, mis meid viib edasi, kui rada tundub pime.
Kas tahad, Sofia, lasta hirmul võita, jääda kime?

JAAN:
Ent mentor, kuidas leida see, mis südames on peidus?
Kas ainult julgus aitab, või on veel, mis juhib teidust?

FREYA:
(Vaatab aknast välja, kus taevas on pilvine, kuid päike hakkab välja paistma)
Näe, päike tõuseb pilvedest, nii nagu julgus meis,
see valgustab me teed, kui vaid usaldame ees.

SOFIA:
Ma mõistan nüüd, et hirmul laseks enda üle valitseda,
on aeg see muuta, juuksuriks ma tõesti tahan saada.

JAAN:
Ja mina, ma võtan eeskuju, see julgust annab mul,
kui teie, sõbrad, samuti te muudate suundu.

Stseeni lõpp MONTAAŽID

Asukoht: Erinevad asukohad politseijaamas ja linnas. Tegelased: Jaan, Sofia, Freya.

Stseeni algus

JAAN: (Montaaž: Jaan käib politseikoolis, loeb raamatuid, osaleb laskmisharjutustel) Mu tee on karm ja krobelis', kuid siht on selge nüüd. Ma politseijõudude seas tahan olla küüd.

FREYA:
(Montaaž: Freya juhendab Jaani, näitab taktikalisi liigutusi, annab tagasisidet) On julgus see, mis sinu sammud kindlaks muudab, Jaan. Kui komistad, siis tõuse taas, ära lase kartusel enda üle jaan.

SOFIA:
(Montaaž: Sofia õpib juuksurisalongis, proovib lõigata parukaid, eksib ja parandab) Ma õpin nüüd, kui keerukas on lõigata ja kujund', kuid iga viga õpetab ja paremaks mind muund.

JAAN:
On raske, kuid ma näen, kuis kasvan iga päev. Ma tänan sind, mu mentor, sinu toel ma väärin sääd.

SOFIA:
(Montaaž: Sofia teeb oma esimese päris kliendi soengu, veidi närviline, kuid õnnestub) Oh näe, mu käed, nad kindlaks muutuvad ja julgeks! Ma olen tänulik, et sain ma võimaluse, see mulle muljeks.

FREYA:
(Montaaž: Freya vaatab rahuloluga Jaani ja Sofia arengut, juhendab ja toetab neid) Nii õige tee on iseennast proovile panna, kui tahad, et su unistused ükskord tõeliselt kanna.

Stseeni lõpp Improvisatsioon ja siis ŽANRIVAHETUS OTT: (Oi, oi, oi, kuidas aeg lendab!) Lugupeetud konsiilium, selguse huvides teeme kokkuvõtte juhtunust.

MARIANN: Nii, nagu meie sellest aru saime.

MAARJA: Minu tegelane: jne jne jne

(Näitlejad annavad aru)

MARIANN: Nende stseenide läbi on tehisintellekt väljendanud mida peab teie valitud žanris eriliseks. Kuid-

KRISTIAN: Kuid meie eesmärk on mõista tehisintellekti kohanemisvõimet. Seetõttu rakendame žanrimuutust ja liigume teise kõige populaarsema žanri või autori juurde.

SILVA: Kas ta suudab seda lugu edasi arendada nende tegelastega või teeb üllatavaid hüppeid?

CUE MART LISAB SIIA TEISE ŽANRI

**OTT: ** Austatud konsiilium, järgmine autor või žanr mille te valisite on Andrus Kivirähk, mis peaks tähendama lugu:

Kus fantaasia ja reaalsus sulanduvad Lugu, mis on täis absurdsust ja satiiri. Lugu, mis peegeldab Eesti ajalugu ja kultuuri. Lugu, mis pakub kriitilist, kuid humoorikat pilku ühiskonnale. Lugu, kus tegutsevad omapärased ja meeldejäävad tegelased.

(Publiku reaktsioon, näitlejad valmistuvad kiiresti)

Asukoht: Kultuurimaja lava tagaruum. Tegelased: Hainrich, Sofia, Freya, Jaan, Rudolf.

Stseeni algus

Hainrich vaatab peeglisse, kus peegeldub tema uus ilvesesarnane soeng ja ta püüab veel kord K-tähte hääldada, kuid tulemus kõlab rohkem nagu "L".

Hainrich: "Kurat küll, ikka veel tuleb välja L! Ma tahaksin ju laval karjuda 'Kas te kuulete mind?!' aga see kõlab nagu 'Las te luulete mind?!'"

Sofia: "Võib-olla see ei olegi nii paha, Hainrich. See kõlab nagu luule, see on ju kunstiline!"

Freya: "Täpselt, Hainrich. Sinu drag queen'i esinemine ei pea olema täiuslik. See on sinu kunst ja su enda väljendusviis. Pealegi, kõik suured kunstnikud on natuke ebatäiuslikud."

Jaan: "Aga mis siis, kui ta hääldab oma lavanime valesti? See võib kõik sassi ajada."

Rudolf: "Me võime talle valida nime, mis ei sisalda K-tähte. Näiteks... Glamuuritar Lõvi!"

Hainrich vaatab kõhkleva pilguga peeglisse, siis aga naeratab.

Hainrich: "Ma ei tea, Rudolf, see kõlab nagu tsirkuse kloun, mitte glamuurne drag queen."

Sofia: "Mis siis, kui sa oled Lõvi Kuninganna? See kõlab võimsalt ja kui keegi küsib, ütleme, et K on vaikne."

Freya: "Vaadake, lõppude lõpuks on see Hainrichi otsus. Ta peab tundma end laval hästi. Hainrich, mis sina arvad?"

Hainrich: "Ma arvan, et võin sellega töötada. Lõvi Kuninganna... see on just piisavalt väärikas ja veider."

Jaan: "No vaata siis, kõik jõuavad varem või hiljem oma lävepakule. Sinu oma on lihtsalt veidi veidram kui enamikel."

Naeravad. Rudolf toob lavalõvi kostüümi ja nad proovivad seda Hainrichile selga.

Stseeni lõpp Asukoht: Kohaliku kultuurimaja peasaal. Tegelased: Hainrich, Sofia, Freya, Jaan, Rudolf.

Stseeni algus

Kohe algamas on Hainrichi esimene suurem esinemine drag queenina. Lava taga valitseb närvisumise ja ootusärevuse õhkkond.

Hainrich:
"Nüüd siis ongi käes see hetk. Lõvi Kuninganna astub lõpuks rambivalgusesse."

Sofia:
"Sul on kõik hästi läinud seni, Hainrich. Ära muretse, su esinemine saab olema fantastiline."

Freya:
"Pea meeles, et see, mida teed, on rohkem kui lihtsalt show. Sa väljendad ennast, oma tõelist mina."

Jaan:
"Kuid mida arvab rahvas? Eesti külades ei ole drag queenid just igapäevane nähtus."

Rudolf:
"Ära lase sellel end heidutada. Suurimad muutused algavad väikestest sammutest ja sinu samm on täna õhtul suur."

Kui Hainrich valmistub lavale astuma, kuuleb ta publiku seas sosinaid ja kohati isegi naeru.

Hainrich:
"Kas ma ikka suudan? Mis siis, kui nad naeravad minu üle, mitte koos minuga?"

Sofia:
"Isegi kui nad naeravad, siis naeravad nad sinu loodud kunsti pärast. Sinu julgus muudab maailma."

Freya:
"Ja me oleme siin sinuga, sõltumata sellest, mis saab. Sa ei ole üksi."

Kui Hainrich astub lõpuks lavale, süttivad tuled ja muusika hakkab mängima. Tema esimene sõna mikrofonis kõlab veidi värisevalt, kuid kindlalt.

Hainrich (Lõvi Kuninganna):
"Õhtut, armsad sõbrad! Las ma toon teieni midagi, mida te pole veel näinud!"

Publik vaatab alguses üllatunult, kuid kui Hainrich hakkab esitama oma etteastet, muutub meeleolu järk-järgult. Rahulolematus ja ebakindlus asenduvad aplausi ja vaimustusega.

Stseeni lõpp VOICE-OVER

Asukoht: Kultuurimaja esine park, kus toimub suvine folkfestival. Tegelased: Hainrich (Lõvi Kuninganna), Sofia, Freya, Jaan, Rudolf, ja Vanapagan.

Stseeni algus

(Voice-over) Ja nii astus Hainrich, riietatud kirkasse lõvikuninganna kostüümi, mis kohati meenutas rohkem kirju pajalappi, Eestimaa suurimale folkfestivalile, kus legendid ja argipäev segunevad nagu odav viin ja kallihinnaline mahl.

Hainrichi lähenemist märkab Vanapagan, kes on end maskeerinud tavaliseks festivalikülastajaks, ent kelle sarved paistavad veidi läbi kulunud kaabust.

Vanapagan: "Hei, Lõvi Kuninganna! Kas sinu maneerid on sama värvikad kui su kostüüm?"

Hainrich: "Värvid on mu vaimu peegeldus, härra. Kuid kes ma küsin, olete te minu kriitik või konkurent?"

(Voice-over) Vanapagan, kellele meeldib segadust külvata, tõmbab taskust vana räsitud kaardi.

Vanapagan: "Minu mäng on lihtne. Siin kaardil on peidetud saladus sinu järgmise esinemise kohta. Aga et see kätte saada, pead sa esmalt meeldima sellele rahvale, kes kannab maske nagu sina."

(Voice-over) Publikule ilmuvad ette näomaalingud ja maskid, igaüks keerukam ja grotesksem kui eelmine, mõni kujutab endast kratti, teine nõida.

Sofia: "Hainrich, ära lase sellel end eksitada. Lase oma sisemisel lõvil möirata!"

Freya: "Kasuta oma vaimukust. Mängi nende maskidega!"

(Voice-over) Hainrich astub lavale, haarab mikrofoni ja alustab:

Hainrich: "Olge tervitatud, te kirevate nägude rahvas! Olen kuulnud, et Eestis leidub rohkem vaimusid kui elanikke. Täna õhtul näen ma mõlemaid."

Publik naerab ja Hainrich jätkab, kasutades iga maski kohta teravat nali, põimides kokku nii pärimuse kui päevakajalise poliitika.

Stseeni lõpp Improvisatsioon - KIVIRÄHK Asukoht: Eestimaa sügav mets, kolme järve ristumiskoht. Tegelased: Hainrich, Sofia, Jaan, Rudolf, Vanapagan.

Stseeni algus

Hainrich, Sofia, Jaan ja Rudolf jõuavad sumeda suveõhtu eel kolme järve ristumiskohta, kus hiiglaslik kivi troonib veepiiril nagu unustatud kuningas.

Hainrich: "Siin see koht ongi. Mis nüüd saab?"

Sofia: "Kas me lihtsalt istume siin kivil ja ootame midagi müstilist?"

Jaan: "Vanapagan mainis kolme katsumust. Mis oli esimene?"

Rudolf: "Esimese katsumuse me juba läbisime – see oli publiku võitmine. Nüüd peaksime olema teisel."

(Vanapagan ilmub kivi varjust, naeratus näol.)

Vanapagan: "Teie teine katsumus ongi siin. Te peate vastu pidama terve öö selles paigas, kus legendid väidavad, et kummitab."

Hainrich: "Kummitab? Mis tüüpi kummitused siin siis on?"

Vanapagan: "Ah, need on vana rahva hinged, kes ei leia rahu. Nad kardavad drag queens nagu sina, Hainrich."

Sofia: "See kõlab nagu filmistsenaarium. Kas me peame nendega rääkima või midagi?"

Vanapagan: "Rääkima mitte, aga peate vastu pidama nende kiusatustele ja hirmutustele."

Jaan: "Ja kui me selle läbi teeme, mis siis saab?"

Vanapagan: "Siis olete samm lähemal oma unistuste täitumisele."

(Voice-over) Kui päike loojub, hakkavad ümberringi liikuma varjud. Mets tundub ärkavat ning kostab kummalisi hääli.

Rudolf: "Kas kuulsite seda? See kõlas nagu keegi nutaks."

Hainrich: "Ma arvan, et see on üks neist rahututest hingedest. Me peame olema tugevad."

Kui öö süveneb, muutub õhkkond aina pingelisemaks. Grupp hoiab teineteisest kinni, üritades vastu panna kummalisele ja hirmutavale ööle.

Stseeni lõpp Asukoht: Metsa serval, koht, kus metsa rahutud hinged tavaliselt ei liigu. Tegelased: Hainrich, Sofia, Jaan, Rudolf, Vanapagan.

Stseeni algus

Pärast öö veetmist kummitavas metsas, astuvad Hainrich ja tema sõbrad metsa servale, kus päike juba kõrgelt paistab.

Hainrich:
"Ma olen üllatunud, et me sellest ööst elusalt välja tulime. Need hääled... need olid nagu poliitikud enne valimisi, lubavad palju, aga kas nad ka tegutsevad?"

Sofia:
"Tegelikult, Hainrich, sa oled midagi tabanud. Need hinged tundusid mulle nagu vanad riigikogu liikmed, kes ei suuda Toompealt lahkuda."

Jaan:
"Ja nüüd, kus oleme metsast väljas, mis on meie järgmine samm? Kas Vanapagan ütles midagi?"

Rudolf:
"Ta mainis kolme katsumust. Üks on veel jäänud, aga ma ei tea, mida see endast kujutab."

(Vanapagan ilmub nagu tuuleiil, naeratus näol.)

Vanapagan:
"Te olete tublid olnud, kuid viimane katsumus on kõige raskem. Te vajate selleks uusi liitlasi."

Hainrich:
"Uusi liitlasi? Kust me neid võtame? Siin metsas?"

Vanapagan:
"Just nimelt. Need 'uued liitlased' on tegelikult vanad hinged, kes olid teid eile õhtul kiusamas. Nad on nüüd valmis teid aitama, kuna nägid teie julgust ja pühendumust."

Sofia:
"See on nagu koalitsiooni moodustamine. Alguses on kõik vastased, aga lõpuks pead nendega koostööd tegema, et midagi saavutada."

Jaan:
"Ma loodan, et nad on usaldusväärsed. Meie poliitiline maastik on juba piisavalt kaootiline ilma et peaksime muretsema kummituste lojaalsuse pärast."

Rudolf:
"Võib-olla nad õpetavad meid, kuidas olla nähtamatud. See oleks poliitikutele kindlasti kasulik oskus."

Vanapagan:
"Nad aitavad teil leida viimase katsumuse lahenduse. Järgige mind, ma viin teid nende juurde."

Stseeni lõpp MONOLOOG ja siis VAHEAEG Asukoht: Sügav mets, kus toimus eelmine öö. Tegelased: Vanapagan.

Stseeni algus

(Vanapagan seisab metsa sügavuses, kõrval vana, kiluvõileiba näksiv kask, ning alustab oma monoloogi.)

Vanapagan: "Vaadake neid inimlapsi, kes ekslevad siin nagu kilud pütis, mõeldes, et nad ujuvad ookeanis. Naiivsus neis on sama vana kui see leib, millele ma oma kilud panen. Nad usuvad, et vana metsavaim, kes ühe ööga sõbraks sai, on nüüd ustav liitlane. Oh kui ekslikud nad on! Iga sõprus siin metsas on kui angerja libedus – püüa kinni, kui suudad."

"Mets on minu valdus, tuhandeid aastaid olen vaadelnud, kuidas põlvkonnad siin oma saapad kulutavad, igaüks oma unistusi taga ajamas nagu koer oma saba. Ja kui nad arvavad, et on püüdnud kinni mõne tarkusekillu, heidan ma neile uue mõistatuse, mõnikord lihtsa nagu rukkileib, mõnikord keerulise nagu saunavihtade valmistamine."

"Vaata seda Hainrichit, lõvikuninganna kostüümis, arvab, et on leidnud oma elu mõtte. Kuid mina, kes ma näen läbi tammejuurte sügavamale kui keegi, märkan temas kõhklust, väikest häält, mis sosistab nagu tuul pihlakates: 'Kas see on tõesti kõik, mis elul pakkuda on?' Mina vastan neile häälele, mina olen see, kes nende usku kõigutab."

"Las nad tulevad ja püüavad lahendada mõistatusi, mis on peidetud nagu angerjad mudases vees. Mida rohkem nad rabelevad, seda rohkem nad õpivad... või vähemalt nad arvavad nii. Sest lõppude lõpuks, mis on inimelu muud kui lõputu katsumuste jada, kus iga järgmine samm on libedam kui kalasoomus, ja iga katsumuse lõpus ootab ainus tõeline tarkus: et kõik oli lihtsalt mäng, nagu jaanipäeva öö, milles igaüks peab ise oma reeglid leidma."

(Vanapagan naerab sügavalt ja kõhedalt, patsutades oma kiluleiba, justkui oleks see vana sõber, kes mõistab tema irooniat paremini kui keegi teine.)

Stseeni lõpp VAHEAEG OTT: Austatud konsiilium, tere tulemast tagasi. Enne kui alustame teise vaatusega, teeme lühikokkuvõtte sellest, mis on seni toimunud

MAARJA: Minu tegelane… jne jne jne

SILVA: Järgmine etapp viib meid populaarsuselt kolmanda žanri või autori juurde.

MARIANN: Täpselt nii. paneme teie valitud Shakespeare-i ja Kivirähki kõrvale ja sukeldume hoopis Vesterni, mis peaks tähendama lugu, mis on:

Metsikust, seadusetust läänest. Lugu, mis käsitleb õiglust, vabadust ja kättemaksu. Lugu, mis uurib karastunud kangelasi. Lugu, täis ikoonilisi pahalasi. Lugu, kus tegutsevad vaiksed šeriffid ja südametud pätid.

** KRISTIAN: ** On aeg jätkata meie interdistsiplinaarset eksperimenti.

Stseen: Kolmas katsumus Asukoht: Kõrbe sügavused, kus põlenud maapind ja teravate kontuuridega mäed loovad julma tausta. Tegelased: Hainrich, Sofia, Jaan, Freya, Rudolf, Vanapagan

Hainrich, kandes kulunud kauboikaabut ja määrdunud kapuutsi, seisab resoluutselt oma grupi ees. Õhtune tuul toob liivatormi kõrbes, kuid tema pilk on kindel ja otsusekindel.

HAINRICH: (otsustavalt) Kuulge nüüd! Meie viimane katsumus on kullaaderi leidmine. Ja see ei saa olema lihtne. See kõrb neelab nõrgad alla, ent me oleme tugevamad kui see liiv ja kivid.

VANAPAGAN: (naerdes kurjakuulutavalt) Ainult parimad võivad leida kulla. Ja isegi siis, võib-olla see kuld on teist sorti kuld, mida te otsite.

Sofia, oma püstol vööl ja näo ümber tihedalt seotud rätik, vaatab kaardile, mida Vanapagan neile andis.

SOFIA: (kindlalt) Me jaguneme. Igaüks võtab ette ühe suuna. Kui leiame midagi, lasku kostku. (Tõstab oma revolveri) See on meie signaal.

Jaan, kandes šerifi märki, mis on küll ainult sümboliline, kuid annab talle julgust, noogutab.

JAAN: Hoidkem silmad lahti ja kaitsegem üksteist. See kõrb võib peita endas rohkem kui lihtsalt kulda.

Freya, relv käes ja pilk kindel, koputab oma saapaga vastu kõva maad.

FREYA: (resoluutselt) Aeg on näidata, milleks me võimelised oleme. Rudolf, sinu ja minu vahel, me leiame selle adre!

Rudolf, kelle ümber on drapeeritud kulunud mantel ja käes vana roostes suupill, mängib lühikese meloodia, mis lõikab läbi tuule.

RUDOLF: (muigab) Selle suupilli heli viib meid tagasi, kui me oleme liiga kaugele läinud. Püsigem lähedal, vennad ja õed.

Grupp jaguneb, igast sammust tõuseb tolmu ja liiva. Nad liiguvad erinevates suundades, igaüks omaette mõtiskledes, revolverid valmis ja silmad teravad. Kaugel kõrguvad kõrbe tuuled, ja öö langemisel muutub atmosfäär veelgi pingeid täis. Stseen: Lähenedes lõplikule katsumusele Asukoht: Kuldses orgus, sügav kõrbe südames, kus päikeseloojang maalib taeva punakasoranžiks ja kõrge liivakiviseina äärel seisavad teravad, hirmutavad kaktused. Tegelased: Hainrich, Sofia, Jaan, Freya, Rudolf, Vanapagan

Stseen algab püssilasuga, kui kogu rühm jookseb selle suunas. Nad kogunevad suure liivakivikünka juurde, kus Sofia seisab, käes suitsev revolver.

SOFIA: (hingeldades) Siin! Ma leidsin midagi... aga see ei ole kuld.

Ta osutab maapinnal olevale salapärasele, vanaaegsele rauakirstule. Kõik vaatavad seda ärevuse ja uudishimuga.

FREYA: (ettevaatlikult) See võib olla lõks. Peame olema ettevaatlikud.

HAINRICH: (otsustavalt) Avame selle. Võib-olla on seal vihje, kuidas kullaaderit leida.

Jaan tõmbab oma nuga välja ja hakkab kirstu kaant kangutama. Raskete, vaevunähtavate liigutustega avaneb kirst kriginaga, paljastades seest tühjuse, välja arvatud üks roostes medaljon.

RUDOLF: (pettunult) Kõik see vaev... ja ainult vana medaljon?

Vanapagan naerab kõva häälega, tõstes käed üles nagu orkestri dirigent.

VANAPAGAN: (pilgates) Oh, teie rumalad hinged! Kõrbe kuld ei peitu raudades ega kivides. See medaljon on võti teie tõelise katsumuse juurde.

Sofia võtab medaljoni ja vaatleb seda. Tal on seljas tolmunud arstikittel, mis on segunenud kõrbepruuniga.

SOFIA: (uurides) Siin on graveering... "Kõige suurem rikkus on see, mis asub sügaval sinu sees."

Hainrich astub lähemale, pöörates medaljoni päikese käes, mis peegeldab valgust nende nägudele.

HAINRICH: (mõtlikult) Võib-olla peame me vaatama kaugemale füüsilisest varast. Mis on meie tõeline rikkus?

*Järsku, ilma hoiatuseta, kostab kõrge kaktuse tagant tul

istamisheli ja kuulid vilistavad nende pea kohal. Kõik kummarduvad ja tõmbavad oma relvad.*

FREYA: (hüüdes) Rünnak! Kaitsege ennast!

Tegelased varjuvad kivistunud künkale, püstolid valmis. Kauguses on näha tolmupilv, mis läheneb neile kiiresti. Hetk hiljem ilmuvad esile rünnakule tormavad bandiidid, kes on selgelt huvitatud rohkemast kui lihtsalt kõrbes peituvast varandusest.

Hainrich ja tema kaaslased on valmis vastu võtma oma seni suurimat katsumust, relvad käes ja otsustavus silmis. MONTAAŽ Stseen: Ettevalmistus Asukoht: Kuldses orgus, kõrbe eraldatud osas, liivakivikünka varjus. Tegelased: Hainrich, Sofia, Jaan, Freya, Rudolf, bandiidid

Stseenis on hajutatud kõrgeid kaktuseid ja kivimürakaid, mis loovad varjulisi peidukohti. Taustal on suur, üksik liivakivi künka maaliline siluett.

HAINRICH: (seisab keset lava, tõmbab sügavalt hinge) Nüüd on see hetk, kui me peame olema valvsamad kui eales varem.

SOFIA: (sidudes oma käe ümber valge räti, võtab paar meditsiinilist instrumenti käes ja paigutab need kotti) Iga haav, mida me täna saame, on märk meie vastupidavusest. Ma olen valmis.

FREYA: (kontrollib oma revolveri trumlit, klikiheli kostab iga padruni pärast) Relvad on laetud. Vaenlane ei oota, et oleksime nii valmis.

JAAN: (laadib kiirelt oma vintpüssi, padrunid kukuvad klõbinal vastu puitu) Meie siin oleme üks. Igaüks kattepositsioonil, pidage meeles, mille eest võitleme.

RUDOLF: (mängib suupilli, lõpetab lühikese meloodiaga, mis kaikub üle lava) Muusika hoiab meie vaimu elus. Iga noot on meeldetuletus kodule.

Valgustus muutub tumedamaks, simuleerides öö saabumist. Mürasignaalid ja hääled tugevnevad taustal, andes märku lähenevatest bandiitidest.

BANDIIDID: (varjus, sosistavad omavahel, kavaldavad plaani) Rünnak kolmest suunast, üllata neid! Kui need linnainimesed arvavad, et saavad meid võita...

Bandiidid liiguvad lavale, tõstes tolmu ja luues ärevat õhkkonda. Hobused on laval ääres, simuleerides bandiitide saabumist.

HAINRICH: (pöördub rühma poole, relv käes) Positsioonidele. Nad on siin.

Lavale paigutatud barrikaadide taha peituvad Hainrich ja tema sõbrad. Tuled kustuvad hetkeks ja püssilaskude heli täidab ruumi. Kui tuled taas süttivad, on kõik tegelased valmis vastu rünnakule.

Kaamera (või publiku vaatevinkel) tõmbub tagasi, et näidata kogu lavastust, mis on muutunud elavaks lahinguväljaks, kus iga tegelane on oma rollis, kaitstes end ja oma eakaaslasi.

Stseen lõpeb intensiivse muusikalise klimaksiga, milles segunevad suupilli meloodiad ja püssipaukude kaikuvad helid. IMPROVISATSIOON - WESTERN Stseen: Raskeim katsumus - Konfrontatsioon Asukoht: Tundmatu, kummaliselt kirgas ja lai avatud maastik, mis tundub olevat kaardi sees. Tegelased: Hainrich, Rudolf, Freya, Jaan, Vanapagan, Marju

Tegevus: Kõik tegelased ilmuvad järsku välja kaardilt, leides endid suurest, hõõguvast kõrbest, kus taustal tõuseb esile hiiglaslik kuldne tempel.

HAINRICH:
Kus me oleme? See... see ei näe välja nagu koht, kuhu ma arvasin, et me läheme.

MARJU:
See on kaardi loodud maailm. Siin peitub varandus, mida te otsite. Aga see ei tule kergelt.

VANAPAGAN:
Ah, Marju, sa ei rääkinud neile kõigest, eks? See tempel pole lihtsalt varanduse hoidla. See on ka kohtumispaik.

FREYA:
Kohtumispaik? Kohtumine kellega? Mis on selle koha hind?

RUDOLF:
Jah, Vanapagan, mis on hind? Mida me peame tegema?

VANAPAGAN:
Te peate silmitsi seisma oma suurimate hirmudega. Igaühel teist on tempel, kus tuleb lahendada isiklik mõistatus.

JAAN:
Ja kui me ei suuda? Mis siis saab?

MARJU:
Siis jääte siia igaveseks. Oma hirmude vangiks.

HAINRICH:
Ei, me ei jää. Me oleme tulnud liiga kaugele, et lasta hirmudel end võita.

FREYA:
Igaüks meist on juba korduvalt oma julgust tõestanud. Me teeme seda jälle. Üheskoos.

RUDOLF:
Jah, ükskõik, mis see tempel ka ei varja, me oleme valmis. Tuleb minna ja silmitsi seista, mis iganes seal on.

VANAPAGAN: (naerab kurjakuulutavalt)
Noh, siis astuge edasi, kangelased. Astuge oma saatusesse. Stseen: Raskeim katsumus - Konfrontatsioon Asukoht: Suure kuldse templi eesruum, kus seinad on kaetud hieroglüüfide ja kujutistega vanadest lahingutest ja duellidest. Tegelased: Hainrich, Rudolf, Freya, Jaan, Marju

HAINRICH:
See koht... see on nagu midagi otse vanadest legendidest. Kas me oleme tõesti valmis?

JAAN:
Me peame olema. See on ainus viis, kuidas me siit pääseme. Peame silmitsi seisma kõige hullemaga, mis meid siin ees ootab.

FREYA:
Vaadake neid seinamaalinguid... need kujutavad vanu kauboide ja indiaanlaste duelle. Justkui ajalugu ise kutsuks meid välja.

RUDOLF:
Ja me vastame sellele väljakutsele. Mina oma lauluga, sina oma relvadega, Freya oma julgusega.

MARJU:
Ärge unustage, et igaühe katsumus on isiklik. Te võite lõpuks leida rohkem kui lihtsalt varanduse. Võib-olla leiate ka enda tõelise olemuse.

Kui nad kõnnivad templi sügavustesse, kostub kaugelt suupilli meloodia, mis lisab atmosfäärile pinget ja sügavust.

HAINRICH:
See muusika... see tundub nagu hoiatus.

JAAN:
Või kutse. Me oleme siin, et lõpetada see, mida alustasime. Olenemata sellest, mis meid ees ootab.

Templi sügavusest kostab äkiline kõmin ja maa väriseb hetkeks nende jalge all.

FREYA:
See ei tundu just kõige turvalisem koht. Kuidas me üldse teame, et saame siit eluga välja?

RUDOLF:
Me ei tea. Aga ma tean seda, et koos oleme me tugevamad. Nii nagu need kangelased seintel, kes seisid silmitsi oma saatusega, seisame ka meie.

MARJU:
Pidage meeles, kuldne tempel ei ole ainult kulla hoidla. See on proovilepanek. Iga samm, mida te siin astute, toob teid lähemale sellele, mida te tõeliselt väärite.

Grupp jätkab edasiminekut templi sügavustesse, relvad valmis ja meeled teravdatud, valmis vastu võtma mis tahes katsumusi, mis neid ees ootavad. JÄRGMINE STSEEN Asukoht: Templi sügavaim saal, kus on kõrtsi sarnane saluun, kusjuures iga tooli ja laua taga istub kummituslik kauboide ja indiaanlaste kogu. Tegelane: Hainrich

HAINRICH: (astub aeglaselt saluuni, revolver käes, silmitsedes vaikivat kogunemist)
Siin ma siis olen, sügaval lääne kõige salapärasemas nurgas. Igavese saluuni keskel, kus kangelased ja bandiidid kohtuvad viimases lahingus.

(puudutab oma mütsi äärt austuse märgiks)
Mehed ja naised, kes olete siin enne mind seisanud, teie vaprus ja vead on mulle õppetunniks. Ma olen tulnud siia otsima midagi enamat kui lihtsalt kulda.

(kõnnib aeglaselt ringi, revolver ikka valmis)
Ma tean, et iga samm, mille siin astun, võib olla mu viimane. Nagu vanades duellides, kus iga sekund võib tähendada elu ja surma.

(peatab pilgu ühele kummituslikule kauboi kujule, kes tõstab justkui tervituseks oma mütsi)
See on hetk, mis nõuab rohkem kui lihtsalt kiiret päästikusõrme. See on hetk, kus tõeline julgus pannakse proovile.

(võtab sügava hingetõmbe ja vaatab otse kujule)
Ma ei tulnud siia võitlema nagu teie, vaid mõistma. Mõistma, mis teeb meist legendid. Kas see on see, mida me võidame, või see, kuidas me võitleme?

(tõstab revolveri ja suunab selle suurele kuldsele kirstule, mis asetseb saluuni lõpus)
Siin on minu vastane. Mitte ükski teist, vaid see kirst, mis sümboliseerib kõike, mida ma olen ihaldanud... ja kardanud.

(silmitseb kirstu, hingeldades raskelt, ning langetab relva)
Aga ma ei lase pliil ja pulbril oma saatust otsustada. Tõeline kuld, mida ma otsin, ei peitu selles kirstus.

(astub kirstu juurde, avab selle aeglaselt)
See on siin. (näitab südamele) Minu julgus seista silmitsi iseendaga, ilma relvadeta, ilma hirmuta. See on minu varandus, minu pärand.

(vaatab üle õla kogunemisele, naeratab ja tõmbab mütsi sügavamale pähe)
Aitäh, partnerid. Teie kummitused võivad nüüd puhata. Ma võtan siit kaasa rohkem kui kuld — ma võtan kaasa tarkuse.

(astub saluunist välja, revolverit enam ei kanna, kõnnib kindlalt kõrbe päikese poole, mis hakkab tõusma) IMPROVISATSIOON ja siis ŽANRIVAHETUS OTT: Austatud konsiilium, on aeg viimaseks žanrivahetuseks.

MARIANN: Meie täna õhtuses loos on olnud.. üllatusi ja väga tõenäoliselt tuleb neid veel.

MAARJA: Niisiis teeme ülevaate toimunust. Minu tegelane jne jne jne

MAARJA: Liigume edasi populaarsuselt neljanda autori või žanri juurde: Mokumentaalfilm, mis peaks tähendama:

Stiili, mis jäljendab tõsielulist dokumentaalfilmi. Stiili, mis lõhub neljandat seina. Lugu, mis paljastab sotsiaalselt või poliitiliselt absurdseid olukordi. Lugu, mis pakub teravmeelset ja satiirilist pilku ühiskonnale. Lugu, kus tegutsevad väljamõeldud, kuid usutavad tegelased.

OTT: Austatud konsiilium, kui teil ei ole rohkem küsimusi ega ettepanekuid, siis jätkame!

JÄRGMINE STSEEN
Asukoht: Kõrbe keskel, päikese loojudes, vanas mahajäetud saluunis.

Tegevus: Kaamera liigub aegluubis, kui päike loojub ja taeva viimased päikesekiired maalivad kõrbe punakaskuldseks. Saluuni uksed vajuvad dramaatiliselt kinni ja tolmupilved tõusevad üles.

HAINRICH: (vaatab kaamerasse, nagu dokumentaalfilmi intervjuus)
Nii, meil oli plaan. Rudolf pidi laulma, me kõik pidime rikkaks saama. Aga nagu näete, läks kõik natuke teisiti.

MARJU: (läheneb Hainrichile, kaamera fookuses)
See on nagu mingi õudne uni, kas pole? Vampiirid, ülestõusnud bandiidid... Kas see on ikka päris elu?

JAAN: (haarab revolvri, sihib Rudolfi, kes tõuseb aeglaselt põrandalt)
Rudolf, sa pidid olema sõber, mitte koletis!

RUDOLF: (naeratab, silmad punased)
Oh, Jaan, kultuur on palju enamat kui lihtsalt laul ja tants. See on ka ellujäämine.

Bandiit nr 2 astub vaatevälja, komistades ja vaarudes, justkui dokumentaalfilmi koomilises vaheklipis.

BANDIIT NR 2: (pöörates kaamerale, sarkastiliselt)
Ja mina pidin olema turvamees. Vaadake, kuidas see välja tuli!

Muusika tõuseb dramaatiliselt, kui kõik vaatavad teineteist. Hainrich tõstab käed üles, justkui dirigeerides.

HAINRICH:
Me peame leidma lahenduse, mis ei hõlma rohkem verd. Me oleme... me olime sõbrad.

Järsku kõlab väljast kõva pauk ja uksed paiskuvad lahti, tuues sisse kõrbeliiva ja tolmu.

FREYA: (astub sisse, revolvrid valmis)
Kas ma kuulsin õigesti? Kas meil on siin väike vampiiriprobleem?

RUDOLF: (tõstab käed üles, irvitades)
Vampiir ja tema sõbrad, Freya. Kas oled valmis liituma igavese elu teekonnaga?

JAAN: (vaatab Rudolfi, silmis pettumus ja viha)
Rudolf, see ei lõppe hästi. Me peame lõpetama selle, mida alustasime. Õigesti.

Stseen lõppeb, kui kaamera fookustab Freya silmadele, mis näitavad otsustavust ja valmisolekut konfrontatsiooniks. Epiloog
Asukoht: Kõrbe ääres asuv saluun, mis on nüüdseks muutunud improvisatsiooniliseks kohvik-stiilis kohtumispaigaks.
Tegelased: Hainrich, Rudolf, Freya, Jaan, Marju

HAINRICH: (vaatab otse kaamerasse, muigab)
Noh, kui te arvasite, et see saab olema tavaline varandusejaht, siis... eksisite rängalt.

FREYA: (naerdes, silmad pööritades)
Vampiirid, ülestõusnud surnud, salapärased tempel. Täpselt nagu iga teine teisipäev, eks?

RUDOLF: (tõmbab võltsverd jooma, vaatab kaamerasse)
Mis te arvate, kas see muudab mind vähem karismaatiliseks? Või äkki hoopis rohkem?

JAAN: (sirutab käe välja, justkui hoides mikrofoni)
Ja mina tulin siia, et saada politseiülemaks. Nüüd ma olen osa vampiiride, bandiitide ja kauboi-maagide pundist. Täiesti loogiline karjäärisamm.

MARJU: (astub lähemale, tõsise näoga)
Mina tahtsin lihtsalt raha. Nüüd ma olen osa meeskonnast, mis käib koos kohvikus, arutades järgmist suurt plaani. Kes oleks osanud arvata?

HAINRICH:
Kas me oleme nüüd kõik sõbrad? Jah, väga võimalik. Kas me oleme nüüd kõik veidi rohkem segaduses elust? Kindlasti.

FREYA:
Aga vähemalt meil on lõbus. Ja võib-olla saame sellest kõigest teha hea dokumentaalfilmi. Või mokumentaalfilmi?

RUDOLF: (naerab, kallistab Jaani)
Vaata seda, sellest saab uus hittseriaal: "Vampiirid ja šefid šerifid".

Kaamera keerleb aeglaselt ja jäädvustab kõiki, kuidas nad istuvad laua taga, joovad kohvi ja naeravad. Taustal mängib kerge kõrbebluusi muusika.

VOICE-OVER: (irooniline, parodeeriv toon)
Ja nii, kallid vaatajad, ongi meie kangelased jõudnud oma reisi lõppu. Nad ei leidnud küll kulda, aga leidsid midagi palju olulisemat - üksteist. Ja mitu head lugu, mida rääkida. Mis on, kui aus olla, täpselt see, mida nad alati otsisid.

Valgus tuhmub aeglaselt mustaks, samal ajal kui salongist kostab naer ja kõik lehvitavad. **OTT: ** Austatud konsiilium, oleme jõudnud oma eksperimendi lõppfaasi. Pärast kõike kogetut peame esitama küsimuse: Kas tehisintellekt suudab asendada loomeinimest?

MARIANN: Sest seni on ta demonstreerinud vaid teatavat laadi "tehisloomingulisust".

OTT: On aeg diagnoosiks Kui te arvate, et tehisintellekt suudab asendada inimest, siis- (CUE KENN!)