20. novembril jõuab Paide Teatri ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös publiku ette Ursel Tilga ja Steffi Pähna lavastus “Between Dreams and Drowning”. Lavastuse dramaturgid on Maike Lond Malmborg ja Alissa Šnaider, valguskunstnik Karolin Tamm ning helikunstnik Kenn-Eerik Kannike. Etendusi antakse nii Paide Muusika ja Teatrimajas kui Telliskivi Loomelinnakus, Sõltumatu Tantsu Laval.

Steffi: Kas see diktofon üldse kuulab meid?

Jan: Kuulab. Nüüd, kui esietenduseni on umbes kuu aega, on ehk õige aeg küsida, millest see lavastus räägib ja kui palju see, mis ta praegu on, on muutunud võrreldes sellega, kust te alustasite?

Ursel: No me alustasime…

Steffi: Väga palju on muutunud.

Ursel: Juba see, et alguses olid mingid kindlad kujutluspildid: laval on elutuba, kus kaks inimest hakkavad oma suhetega tegelema.

Steffi: Nojah. Mulle tundub, et me alustasime ikka nagu draamanäitlejad. Et kui meil on teemaks suhe, siis me võtsime algul hästi kindla raamistiku ja argise vormi, kus neid teemasid lahata. Aga, tegelikult – kust see lavastus üldse algas? See on minu arust hea lugu ja see on meie protsessis oluline olnud. Selle lavastuse pidid looma Ursel ja tema ekstüdruk (Belgia koreograaf Lore Borremans). Neil oli oma maailm. Nad toitusid oma isiklikust suhtest.  Aga see suhe läks lõhki ja sinna asemele tulin mina. Me mõtlesime alguses, et me üldistame… et me püüame seda armastust või suhet üldiselt uurida.

Ursel: Maike ja Alissa tõid selle kohe välja, et see on täiesti erinev lähtepunkt: kas lavastust teeme mina ja Steffi, kellel ei ole omavahel romantilist suhet - me oleme lihtsalt sõbrad - või teevad lavastust kaks inimest, kes uurivadki oma isiklikku suhet.

Steffi: Me üritasime endale algul rolle luua, et “kui me oleksime suhtes…, mis siis toimuks”.

Ursel: Me tegelesime ainult üksteisega. Et mees ja naine laval ja mis nende vahel toimub. Aga meie dramaturgid ütlesid ka üsna kiiresti, et rahunege maha - kui mees ja naine on laval, siis publik näeb kõike muud niikuinii sellest punktist. See andis uue vabaduse.

Steffi: Me ei ole selles lavastuses draamanäitlejad, aga meist kumbki ei ole ka tantsija või etenduskunstnik… Mina üritan meid mitte ühtegi kindlasse kategooriasse paigutada. Ainus raam, mis võiks olla, ongi see pealkiri. Sest terve meie elu on kogu aeg tasakaalu otsimine between dreams and drowning. Kogu aeg unistad ja upud. Maike ütles väga hästi, et kaks inimest, kes on suhtes, ei ole tegelikult samas suhtes.

Ursel: Et ongi kaks paralleelset maailma, mis vahepeal kohtuvad ja see kohtumine võib olla unistuste täitumine või siis vastupidiselt - uppumine. Me ei ole armastuse eksperdid. Me läheme lavale tegelikult just küsima. Hüppame laval vette. Minu jaoks on armastus ikkagi aususe küsimus. Kuidas säilitada ausust. Kas saab olla täiesti aus? Usalduse ja aususe printsiip on minu jaoks armastuse juures kõige põletavam. Et mugavus ei tuleks aususe asemele. See on pidev töö endaga.

Steffi: Me oleme lõpuks ikkagi üksi. Alati. Ka siis, kui me oleme suhtes. Koos saame olla muidugi. Aga ikkagi kaks eraldiseisvat inimest on koos. Mitte, et kahest saaks üks. See on rohkem selline sümbioos. Ja sellepärast saabki ainult endaga tööd teha, ennast painutada, ennast tundma õppida.

Ursel: Sümbioos on loodusest ju ka kõige parem võrdlus. Aga oht on see, et sümbioos võib kergesti muutuda parasiitluseks. Sümbioosi hoidmine on hästi keeruline. Selle nimel tulebki tööd teha.

Etendaja Steffi Pähn ütleb lavastuse sisust kõneldes “Me oleme lõpuks ikkagi üksi. Alati. Ka siis, kui me oleme suhtes. Koos saame olla, aga alati jääb nii, et kaks  inimest on koos. Mitte, et kahest saaks üks. Ehk on see pigem sümbioos. Ja sellepärast saabki ainult endaga tööd teha, ennast painutada, ennast tundma õppida.” “Sümbioos on loodusest ju ka kõige parem võrdlus. Aga oht on see, et sümbioos võib kergesti muutuda parasiitluseks. Sümbioosi hoidmine on hästi keeruline. Selle nimel tulebki tööd teha,” ütleb  lavastuse  kaasautor Ursel Tilk.