Pöördepunkt

Aastavahetus on möödas. 2021. aasta esimesed päevad niisamuti. 

See aasta algas paljude jaoks teisiti. Ehk vaiksemalt kui tavaliselt. Ehk tagasihoidlikumate soovidega. Pöörase, metsiku uue aasta asemel soovisid meist paljud ilmselt rahu, tagasipöördumist normaalsusesse, mis veel vähem kui aasta tagasi nii kindel tundus. Mitte et eelmise aasta alguses oleks Aktuaalse Kaamera diktorid kell üheksa õhtul teatanud, et uudiste puudumise tõttu on Eesti Televisiooni juhtkond otsustanud näidata tänaõhtuse uudistesaate asemel hoopis mõnd väärtfilmi või ekraani oleks täitnud kummaliselt elutu pilt mingis anonüümses kaminas põlevatest halgudest... Ei. Aga ometi – kõik oli „just nagu tavaliselt“. Olid tavalised kriisid, mille uudisväärtus juba ammu viledaks kulunud, olid tavalised sõnasõjad Riigikogus, olid tavalised teated paarieurosest pensionitõusust või kolm korda suuremast elektrihinna tõusust. 

Sada aastat tagasi Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel kandideerinud Warren Hardingi kampaania võtmesõna oli normalcy (normaalsus). Ta lubas Esimese maailmasõja ja kohe sellele järgnenud Hispaania gripi õudustest kurnatud inimestele tagasipöördumist sõjaeelsesse kuldaega. Lubadus toimis. Harding võitis valimised pea 25protsendilise edumaaga vastaskandidaadi ees. Ent 1920ndad ja Hardingi võit ei toonud kaasa tagasipöördumist endisesse normaalsusesse. 1920ndad tõid endaga kaasa hoopis pöörase džässi ja elujaatava ning julgelt riske võtva kümnendi. 

Uue sajandi kahekümnendad algavad samuti kriisiga. Kriisiga, mis pole jätnud meist kedagi puutumata. Me vaatame tulevikku ja loodame, et kevadeks on kõik korras. Või suveks. Hiljemalt juulikuuks. Me ei tea, aga me loodame. Aga mis saab edasi? Osav autojuht võib (reegleid rikkudes) ka keset kiirteed U-kurvi võtta ja tuldud teed tagasi sõita, aga ühiskond mitte. Ühiskonnal on ainult üks suund. Edasi. 

Nagu paljud sõnad, tuleb ka sõna „kriis“ kreeka keelest. Kreeka nimisõna κρίσις (krisis) on omakorda tuletatud tegusõnast κρίνω (krinō), millele vastavad eesti otsustama, valikut langetama. Kreeka keeles tähistab kriis niisiis pöördepunkti, hetke, mil tuleb langetada valik. Muide ka hiinakeelne sõna kriisi kohta 危機 (wēijī) koosneb kahest mõistest: oht ja murdepunkt. Sündmuste edasine käik (ja seega meie tulevik) sõltub meie võimest olukorda õigesti hinnata. 

Teatergi ei ole kriisist puutumata jäänud. Ent ei ole mingit mõtet kõnelda ära jäänud etendustest või publiku hajutamisega seotud finantsraskustest. Küsimus on tulevikus. Suletud maailm avab varem või hiljem oma uksed, kaua üksi olnud tulevad taas kokku ja täidavad ruumid, mis on pikka aega tühjalt seisnud. Saabub päev, kui öeldakse, et enam ei pea oma suud maski taha varjama. Kas tunneme siis teise inimese näol ära naeratuse või kiskjaliku irve? Kuidas kohtuda? Mida tähendab teine inimene? Kas me oleme jäänud üksteisele lootusetult võõraks? Kes on need, kes kohtuvad keskväljakul või turuplatsil, kaubamaja riiulite vahel või läikivvalges kunstisaalis? On see lahinguväli või kaitseala?

On selge, et me vajame vastuseid. Me vajame lahendusi. Ent kunst ei ole kompass, mis näitaks kogu maailmale ilmeksimatult kätte suuna ja sihi paremasse homsesse. Ennemini on kunst magnet, mis ajab kompassinõela hullumeelselt pöörlema ja näitab ühiskonnale sealjuures suundasid, mis populistlikele valimisplakatitele ei mahu. 

Üht võiks kunst siiski suuta. 

Avardada kujutlusvõime piire. 

Luua utoopia. 

Sest parem homne saab alguse sellest, kui kellelgi tekib mõte — kujutlus paremast homsest.