Noor režii 2019 – tegelikkus või konstruktsioon?

Eesti teatriuurimises on aastakümneid käibinud lendmõiste „noor režii“ – teatriteed alustavaid lavastajaid on põlvkondlikult grupeeritud, püüdes määratleda ühendavat otsingusuunda ja elutunnetust. Mõnikord on ühisosa sõnastamine mõjunud valgustavalt, teinekord tundunud ülepingutatud. Lootus võrdluste ja seoste kaudu midagi olemuslikku tabada säilib siiski.

Alljärgnev katse kaardistada 21. sajandi teise kümnendi lõpu noore režii ja dramaturgia esteetilisi ja ideoloogilisi palgejooni ei ole sooritatud mitte kõrvaltvaatajate, vaid seesolijate pilgu läbi. Küsitlesin loojaid, kelle lavastustes ja kirjutatus adun värske teatrikeele otsingut, püüdu vastata kaasaja elutundele, erksat suhestumist tänaste probleemidega. Vastavad teater KELMi juht, näitekirjanik ja lavastaja Karl Koppelmaa, Paide Teatri lavastaja Jan Teevet ning teatriteadlane ja lavastusdramaturg Oliver Issak. Kirjalik mõttevahetus leidis aset kevadel 2020.

PP: Mis oli teie suurim kunsti- ja/või teatrielamus 2019. aastal? 

KK: 2019 oli mul filmiaasta. Mind huvitavad lood ja filmil on loo jutustamisel teatri ees nii palju eeliseid, et “siin ja praegu” argument, mis loo rääkimise seisukohalt teatri olemasolu õigustab, peab olema midagi tõeliselt erilist, kas siis näitlejatöö, lavastajatöö või materjali poolest. Tihtilugu kukub läbi juba materjal. Klassikaline teatristseen on reaalse olukorraga võrreldes tohutult välja venitatud – publik saab juba kõigest aru, aga tegelased ikka seletavad. Samas tunnen, et see, mida ma hellitavalt (pidage meeles, hellitavalt!) palja persega trummitagumiseks nimetan, on juba möödunud faas; muidugi, nagu mujal, on ka selles laadis vahel õnnestunud tükke. Imelik küll öelda, aga trummitagumist takistab nautimast see, et seda on juba nähtud. Esmapilgul paradoksaalne, sest Tšehhovit on ju ka nähtud, aga see palja persega trummitagumine peaks justkui pidevalt piire otsima ja nihutama, olema originaalne – need tingimused on ta ise endale seadnud. Et ta nende tingimuste täitmisega tihtilugu jänni jääb, on konformeeruva ja etableerunud trummitagumise mõttes suurem patt kui see, et Tšehhov kirjutas sada aastat tagasi mõned päris head näidendid. Või teistpidi, kas ma peaksin Beethovenit elus ainult ühe korra kuulama?

Õnneks on Eestis ka actor’eid ehk laval tegutsejaid, keda on alati huvitav jälgida, isegi kui nad autorit, lavastajat ja kolleege – kogu teatri loomingulist organismi – münchausenlikult sitast välja tirivad, vahet pole, kas see sitt on figuratiivne või mitte. Ja vahel see õnnestub. Ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ma ju ei vihka teatrit.

Muidugi on ka võimalus, et polegi vahet, mis laval toimub või toimumata jääb. Käisin vaatamas Katariina Undi lavastatud “Kosmilisi saialilli”, kui see etendus eksamina TÜVKAs. Ma olin äärmiselt väsinud, pidevas ärkveloleku ja une vahelises seisundis, aga ma sain tohutu elamuse. Ma ei maini seda seepärast, et oma kursuse juhendajat kiita (kuigi võib ju ka), vaid seepärast, et selle kogemuse ajel hakkasin mõtlema, et teatrist tegelikult elamust ei saa; inimene läheb elamusega saali, seal on tal paar tunnikest aega, pimedas ruumis, iseendaga, lavalt tuleb mingi stiimul ja psüühika hakkab seda endale arusaadavaks tõlkima.

Kas pole nii, et Kõik, mitte ainult ilu, on vaataja silmades või hoopis nende taga? 

JT: 2019. aasta novembrikuus nägin Stratfordis (Ontario, Kanada) Martha Henry lavastatud Shakespeare’i „Henry VIII“. Lavastus tervikuna oli meeldivalt kompaktne ja seda selle sõna parimas võimalikus tähenduses. Meisterlik misanstseneering, näitlejate lustlik ja täpne mäng, pidevalt muutuvad, arenevad tempo-rütmid… ja siis äkki, teise vaatuse keskel (näidendis 4. vaatuse 2. stseen) ütleb hüljatud kuninganna Katherine (Irene Poole) „I can no more“, paneb käed rinnale risti ja sureb. Selg sirge ja silmad lahti. Ei mingeid grimasse, karjeid ega kehavedelikke. Täielik katkestus. Pööraselt puhas paus. Saalist (tegelikult muidugi minust, aga on meeldiv mõelda, et teatris ühendab publikut midagi enamat kui pileti eest makstud raha) käib läbi mingi seismomeetritele tabamatu värin. Hetkeks. Hetkeks olime surmaga ühes ruumis. Ja kui ma ütlen surmaga, siis ma mõtlen muidugi hoopis eluga – sest paus kahe südamelöögi vahel on paus ainult siis, kui saabub uus löök. Muidu on ta tühipaljas lõpp… ja lõpus iseenesest midagi huvitavat pole. Huvitavad on hetked enne lõppu ja see, mis algab pärast. Sellisel hetkel unustad peaaegu, et oled teatris. Õnnis unustus. Kui see sekundi murdosa hiljem jälle meenub, ei valda mind mitte kurbus, vaid rõõm meisterlikkusest. Paradoksaalselt otsime teatris õige tihti võimalusi, kuidas panna inimesed unustama, et nad on teatris. 

Elamus peitub ennekõike äratundmises. Seda ei tohi segi ajada mõistmisega. Meie maailma sissesõiduteel plingib tohutu silt „SELETATUD!“ (või siis hoopis „SELETAME ÄRA!“), aga mind seletused eriti ei huvita. Mind huvitab moment, kus kaks pusletükki lähevad perfektselt kokku, aga pildis tekib viga: kuningal on poole näo asemel lihtsalt sinine laik. Siis on kaks võimalust – viga parandada või viga ülendada. Parandamisse ma ei usu, sest sellega kaasneb tihti eitamine. 

Kõnnin mõnel Tallinna surnuaial ja vaimustun kunstlilledest paarkümmend aastat vanal haual. Keegi on need välja valinud, keegi on nad mustrisse seadnud ja liiva torganud, keegi on neid vaadanud, on neil kakskümmend aastat pilku peal hoidnud, vahetanud välja need, mille kroonlehed on päikeses liiga tuhmiks kulunud. Nendes elututes nartsissides ja pojengides ja roosides on nii palju usku elusse, et prožektoreid polegi vaja. 

OI: Elus on jah alati rohkem kunsti, kui ühte teatri- või kunstisaali mahub.

Jõudsin 2019. aastal üsna palju Saksamaale, nii Münchenisse kui Berliini Theatertreffenile ja sealt jääb meelde saksa näitlejate meisterlik stiil, brechtilik traditsioon, mida siin Maarjamaal paraku kuskil näha ei saa, aga väga-väga tahaks.

2019 oli mulle pigem kirjandusaasta, sattusin palju lugema ja loetust vaimustuma. Olgu ära mainitud suurim lugemiselamus, Solženitsõni "Gulagi arhipelaag", mis tulenevalt minu mõnetisest materiaalsest vangistusest aasta vältel[1] vapustas oma fenomenaalse stiili ja uskumatu elutunnetusega, andes kinnitust, et kõik pole veel päris kadunud. Ilmselt oleks Solženitsõn kõngenud, kui ta poleks seda kirja pannud. Sulg päästab. Aga teater?

PP: Mida tähendab teie jaoks põlvkondlikkus? Kas tajute end mõne generatsiooni liikmetena? Kuidas selle generatsiooni ühisosa sõnastaksite? Kas jälgite tavalisest teritatuma tähelepanuga oma põlvkonnakaaslaste otsinguid kunstis, kirjanduses, muusikas, teatris, teaduses?

KK: Mingisse generatsiooni kuulumine ütleb mulle inimese kohta ainult seda, millal ta umbes on sündinud. Mul on sellest raske järeldada, mis raamatuid ta on lugenud või mis muusikat kuulab, mis filme on näinud, kes on ta lemmikkunstnik ja – ka väga olulise punktina – mis elu on ta elanud. 

Mind ei huvita inimgrupid, mind huvitab inimene, üksi. Paljud kattuvused põlvkonnakaaslastega, näiteks see, et inimene mängis millalgi telefonis ussimängu, on juhuslikud ja lõppude lõpuks mittemidagiütlevad; ehkki see on osa selle põlvkonna kultuurist ja kultuur ju iseenesest mõjutab isiksust, iseloomu, kujunemist, maailmast arusaamist. Aga ma ütleks, et minu arusaamist on mõjutanud Dostojevski, Pink Floyd, Tormis, Coppola, Picasso, kel kõigil pole minu põlvkonnaga mingit pistmist. Ja muidugi on minu elulugu mõjutatud mu vanemate ja vanavanemate elulugudest. Võib-olla on nende elud rohkem “minu elu” kui see mu igapäevane argikogemus, igasugune tarbimine jne. See polegi ju mingi elu. Minu elu kulmineerub loomeaktis ning koos minu isikliku eluloo ja mind inspireerinud loojate ja mõtlejatega. 

Kõik, mis minu jaoks oluline, on põlvkonnaväline. Et ühisosa defineerimine nõuaks olemasolevate nimetuste kummutamist või kinnitamist, vähemalt nende teadvustamist, ja et ma ei tunne, et minu põlvkonnast rääkimine mind isiklikult puudutaks, siis loobun katsest oma põlvkonda kuidagi tähenduslikult nimetada.

JT: Mind huvitab pigem ajastu, kus mitu põlvkonda koos elavad ja mida nad pidevalt loovad, muudavad ja hävitavad. Põlvkondade vastastikmõjus ilmnevad jõujooned, tuumteemad. Oma ajastu liige olen ma muidugi. Paratamatult. Isegi, kui proovin vahel võtta kõrvalseisja passiivset positsiooni, jään aktiivseks osaks ajastu olemuses. Isegi kui see, mis maailmas parasjagu toimub, mulle ei meeldi, kui ma tahaks pilgu ära pöörata ja kõrvad kinni suruda, olen ma osa suuremast tervikust. 

Me kõik teame, et 17. sajandi inimene ei teadnud, et ta elab barokis. Tore ongi, sest muidu ta oleks baroki ehk ära rikkunud. Meiegi ei tea oma ajastu nime, aga mulle kunstnikuna on oluline proovida aimata ajastu tunge, õppida tundma ajastu tajusid. Jälgida, milliseid küsimusi esitatakse ja näha, millised küsimused jäetakse (teadlikult või mitte) esitamata. Igal ajastul on oma häbi. Oma vale. Me kõik oleme osalised selle vale varjamises. Kaasosalised. Süü ühendab. Kunstnik ei saa seda süüd endalt maha pesta, aga kunstnik võib proovida mõista kuriteo motiive. Meie aja suured kriisid on ühelt poolt muidugi kõigile teada – globaliseerumine, kliima, migratsioon –, aga meie aja häbi võib peituda kartuses tunnistada, et me ei jaksa kõigest hoolida, et me kardame ebaõnnestumist. Meil on häbi, sest me ei tunne enam häbi.

Ajastu (generatsioon samuti) pole ühesuunaline liikumine. Tegevus ja vastutegevus ei tühista või kustuta üksteist, nende koostoimes ei peitu mitte häving, vaid areng. Aga barokk on mu jaoks hea näide, sest mulle tundub, et meie ajastut iseloomustab samuti kuhjumine. Raske on öelda, mis on meie aja etalonid. Esteetikad, tõemonopolid, poliitilised vaated – kõike on jõle palju, üks justkui välistaks teised (Maa ei saa olla korraga lame ja kerakujuline), aga ometi eksisteerivad nad koos. Lootus, et vaidluses selguks tõde, on juba ette kadunud, sest vastaspoolte argumendid ja neid toetavad faktid pärinevad üksteisest sõltumatutest ja üksteist blasfeemiaks kuulutavatest süsteemidest. 

OI: Kirjutan alla kõigele eelöeldule!

Jälgin küll tähelepanelikumalt oma tuttavate põlvkonnakaaslaste otsinguid, kus on keegi mõne uue artikli või essee avaldanud, millise teemaga hetkel maadleb, kuhu suunas uus lavaka lend vaatab, millest mõtleb. Millest noored, minuvanused kirjanikud Värskes Rõhus kirjutavad. Millist kunsti tehakse EKAs jne.

(Humanitaar)teaduses tundub olevat enam tahet kaasaja põletavatele küsimustele vastuseid leida, kõnetada lugejat, vaielda, kahelda, nõuda, tahta, unistada. Kunstis ja eriti teatris tajun seda oma põlvkonnakaaslasi vaadates vähem. Ma ei tunne puudust mitte “palja persega trummitagumisest”, millest Karl kõneles, vaid otsingulisusest, katsetustest, uutest mõtetest. Jääb mulje, justkui oleks teater kui vorm kindel antus, mis tuleb kindlaksmääratud kujul kindlaksmääratud sisu täis valada. Mingi selge konservatiivsuse maik on sellel kõigel küljes. Mitte et see halb oleks – aeg on selline.

PP: Kui palju mõtlete oma teoseid luues, materjali või teemat valides ajaümbrusele? Kas püüate publikut suunata kindlas suunas mõtlema või toimima, mingeid probleeme teadvustama? Kas tahate neid kui ühiskonnaliikmeid mõjutada? Kas tänane (eesti) teater suhestub piisavalt oma kaasajaga, kasutab ära võimalusi ühiskonnas kaasa rääkida? Mida kaasaegne ühiskond teie arvates teatrist ootab, vajab?

JT: Lihtsustan… Iga tegu on mõjutamine. Tegu tehakse ajas. Järelikult ma ikka mõjutan oma aega. Kõige enam tahaks, et inimesed märkaksid süsteemide ja struktuuride piiratust ja oleksid valmis tegema kirkegaardlikke hüppeid nende piiridest välja. Mis võimalused veel on? See küsima ärgitamine on mu jaoks oluline. Ma lõpetan viimastel aastatel kõik oma kirjad Leibnizi parafraseerides sooviga „Parimat võimalikku reaalsust!“ Minu jaoks pole see mitte antus, vaid kutse kujutada ette, milline maailm olla võiks. 

Märkasin, et pillasin eelmisesse lõiku kahe filosoofi nimed ja mõtlesin, kas peaksin vähemalt ühe ära kustutama, et natuke normaalsemalt mõjuda, aga jätan nad siiski alles, sest neil mõlemal on midagi, mida tänases maailmas napib – kujutlusvõimet. Täna unistab ja mõtleb, kritiseerib ja kiidab meedia, nutiseade või meelelahutustööstus meie eest, meil jääb üle üksnes sinna või tänna klikkida, naeratada või pead raputada, ehk mõni sapine kommentaar kirjutada. Meie ühiskond on saavutanud suhtelise mugavuse. Sellistes oludes ei tohiks teater unustada oma põhifunktsiooni – olla küsija. Küsida neid küsimusi, mis muidu diivani taha või vaiba alla lükatakse, võtma vastu ka löögid küsija suu pihta. Ma mõtlen, et kõige olulisem on julgus riskida, seda nii ideeliselt kui esteetiliselt. 

Mulle tundub, et suur osa tänasest eesti (aga võib-olla ka maailma) teatrist püüab vastata oma publiku ootustele. Loogiline ka – me kardame, et nad hülgavad meid. Me kardame üksi jääda. Aga kellegi ootustele vastamine võib kergesti muutuda lipitsemiseks. Ootustele vastamine on isegi vähem kui kellegi küsimustele vastamine, mis oleks vähemalt moraalne. 

KK: Teater, kunst laiemalt, on suhtlus, on dialoog. Kui ma kellegagi räägin, siis kust ma päriselt tean, et ta mind kuulab ja minust õigesti aru saab? Ütleme, et ma ütlen x, aga see, kellega ma räägin, mõistab seda kui y. Ja siis läheb ja toimib selle järgi. Kui sellest mingi jama talle tuleb, siis pöördub ta minu poole ja ütleb, et mina ju soovitasin tal teha tegevust y. Kuivõrd ma kõnelejana vastutan selle eest? Kas ma peaksin? Sõltumata sellest, mida ma ütlen, otsustab ta ise toimida selle järgi, mida ta uskus, et ma talle soovitasin. 

Kunst – oma allegooriate, metafooride, oma mitmetimõistetavusega – ei ole kõige parem viis, kuidas olulist käitumissoovitust kommunikeerida. Kunstile võib selle kohustuse anda, aga sellega tekivad probleemid. Esiteks preaching to the choir – teistsuguste arusaamade või vaadetega inimeste võõrandamine, sest andke andeks, aga paaritunnise etendusega ei kanguta kedagi tema fundamentaalsetest arusaamadest lahti ega pane pähe varasemalt talletatud informatsioonile risti vastupidiseid ideid. Ja kui see ka peaks etenduse käigus juhtuma, siis pole mingit garantiid, et inimene nädala pärast oma varasemate arusaamade juurde ei naase.

Teiseks, miks peaks kunst üldse sellega tegelema? Kas pole niigi piisavalt informatsiooni? Või kui on liiga palju informatsiooni, siis kas kunst on see, mis peaks valitud uudiseid ette kandma või tegelema faktikontrolliga? Kui loojad peavad mingit aktuaalset teemat isiklikult oluliseks, siis loomulikult võib kunst seda käsitleda. Aga küsimus on ju selles, mida ühiskond ootab ja kas see ootus on õigustatud. Mina seisan siin looja poolel ja toetan tema suveräänsust teha täpselt seda, mida ta vajalikuks peab. Kuid see on ideaal, sest asjas on konks. Enamik loojaid on ühel või teisel moel maksumaksja nisa küljes. Ja see õigustab vaatajate ootusi ja isegi nõudmisi.

Mulle tundub, et praegu tahab publik kõige rohkem kuulda, et neil on õigus. Ükskõik milles. Või siis, et neid ei kõnetatakski. Eskapismi. Või et tegeldaks millegi igavikulisega. See on minu eelistatuim variant. Muidugi, kaasaeg tuleb tahes-tahtmata sisse. Kui ma tegelen inimeksistentsiga, siis ennekõike tegelen oma eksistentsiga, sellega, mida inimeseks olemine mulle tähendab. Asi pole selles, et kedagi peaks minu elu huvitama, vaid minu katse oma elu seletada toob ehk vaataja silme ette ta enda mälestused. Ehk sunnib see teda enda elu mõtestama. Asetab ta enda eluga silmitsi. Kas see teeb talle haiget või rõõmu või kuidas see mõjub, seda ma ei tea. Valu pole ju alati halb. Üldiselt katsun leida asjas mingit helgust. Kui inimese metsa viid, siis parem, kui sealt ta tagasi ka tood. 

Mulle on kategooriliselt vastumeelne selline epistli lugemine, mingi tõe raiumine, litsi meelitused. Ja sõnum, eriti post-SMSi ajal, on suhteliselt devalveerunud. Kui seda, mida ma tahan öelda, saaks SMS-iga edasi anda, siis pole sel vaja pikemalt peatuda. Ma usaldan oma vaatajate intellekti ja südametunnistust, ma ei pea neid õpetama, ma ei pea neid programmeerima, ma avan neile ukse enda intiimsesse ruumi, vaadaku ise, mis nad seal teevad. 

Ja miks ei või teater olla ka lihtsalt hea meelelahutuse koht? Heade lugude koht? 

OI: Kunst on vaba. Seepärast on ühiskonnal raske midagi teatrist oodata. Ma saan aru Karli murest, et suurem osa kunstist tehakse maksumaksja raha toel (maksja tellib muusika, eks?), kuid minu jaoks ei ole see piisav põhjus dikteerida, millist kunsti tuleks teha. Muidugi tuleb aeg-ajalt küsida, mida avaliku rahaga tehakse, kuid kõigel on omad piirid.

Ühiskond saab sellist kunsti, mida ta väärib. Loomulikult oleks huvitav, kui meil oleks rohkem poliitilist kunsti ja kui teatritegijad oleksid aktiivsemad ühiskonna eestkõnelejad, kaasarääkijad, aga seda ei saa ka forseerida.

Kunst võiks pakkuda teist perspektiivi, muuta seda, kuidas inimene maailma tajub, mitte seda, mida ta sellest arvab. Tähtis pole mitte argumenteeritud mõttekera lahtikerimine, vaid oluliselt sügavamal jalgealuse kõikuma löömine. Kedagi õpetada on raske ja ma ei arva, et teater peaks sellega tegelema. “Oluline on valitsevat jaotuskorda ümber mängida,” ütleb Jacques Ranciere – üsna keeruline ja abstraktne mäng, aga see teebki asja huvitavaks. 

PP: Mis teid praegu teatris huvitab? Kas on mõni eesmärk, millele proovite iga oma teksti või lavastusega lähemale liikuda, probleem, mida püüate lahendada (nii filosoofilises kui esteetilises plaanis)?

KK: See, et inimene kohtuks teatris iseendaga ja see kohtumine endaga viiks teda arendama oma vooruseid. Või siis nägema oma pahet. Kunst võiks inimest inspireerida, anda jõudu edasi minna või, miks ka mitte, oma suunda muuta. Aga ennekõike just tõelisel, st isiklikul tasandil. 

Esteetilises plaanis… Lugu. Minu tegelased on kõik postapokalüptilises ajas või ruumis, aga see apokalüpsis on isiklik. Elu on juba möödunud, lennuõnnetus on üle elatud või on lennuõnnetuses hukkutud. See on kohati realistlik – päriselule kõige lähedasem loo kogemise viis. Näiteks HBO sari “Band of Brothers”, mis kõneleb Teisest maailmasõjast, on üles ehitatud nii, et episood algab või lõpeb sellesse sõdurite vennaskonda kuulunute, nüüdseks juba vanade meeste intervjuudega. See, mida nad räägivad, see, mis on neil silmis, hinges – see on ühelt poolt palju kohutavam, sest need sündmused ei ole möödas, nad kannavad sõda elu lõpuni eneses; ja teiselt poolt on see ka lootust andev – nad on sõja üle elanud, nad on siin, et seda lugu rääkida. See hetk, see pilk, see paus on minu jaoks palju võimsam kui lihtsalt selle sündmuse taaslavastus, selle paigutamine minu kui vaatajaga samasse aega, et ma saaksin tunda end justkui sündmuste keskel. Aga sündmuste keskel olemine on pidev suremine. Elu on see, kui tekib võimalus seda kuidagi tähendust andvalt haarata, kui tungid, ihad, hirmud, äng ja ärevus on möödas. 

See teatriakt on läbielamiskunst, jah, aga taaselamiskunst. Seda lugu jutustades elatakse see taas läbi ja see muutub reaalsemaks kui lavareaalsus. Proovis näitlejaga üritame teha minu loo tema looks. Mulle on ülimalt oluline, et näitleja räägib juba oma lugu, minu sõnadega küll, aga selle kõige taga on tema maailm, tema elu, tema valud ja rõõmud ja mälestused ja kujutluspildid. Mõistan kujutluspilti nii: kui rääkida “kõrbest”, siis ei peaks näitleja oma vaimusilma ette manama mingit kogust liiva, vaid näiteks distantsi – januse enda ja öökapil oleva klaasi vahel. Tähendab midagi isiklikku. Midagi tõelist tema jaoks. 

Siis juhtub etendusel see, mida Pansost räägitakse. Et ta olnud raekoja platsis ja vaadanud üles. Väga pingsalt. Teised tulnud ta juurde ja hakanud ka vaatama, et mida ta vaatab. Näitleja laval on Panso. Ta peab oma kaemuse intensiivsusega panema vaataja intensiivselt vaatama. Lõpuks pole tähtis, kas nad vaatavad sama asja.

Selle individualismiülistuse lõpetuseks tahan täpsustada, et põhjus, miks ma selle teemaga tegelen, on põlgus massikultuuri vastu, selle Leviaatani vastu. Mulle on väga oluline ja armas ka mu rahvas ja mu riik – see, et nad on mu kõrval, on põhjus, miks ma oma asja ajan. Kui nad on mu kõrval, siis ma ei taha, et nad oleks lihtsalt mingid indiviidid, vaid et nad oleksid isiksused. Mulle on palju sümpaatsem isiksus, kellega ma ei pruugi üheski sisulises küsimuses nõustuda, kui ebaautentne indiviid, kellega nõustuksime kõiges.

Isiksustel on lood. Ja lugudes elustub elu. 

JT: Mind huvitab ikkagi viga struktuuris, kärbes Rubensi maalil. Ootamatus, mis paneb aju teisiti tööle. Kunst on viga maailma struktuuris, seesamune sinine pusletükk kuninga näos. 

Kunst moodustub kahest küsimusest – miks ja kuidas. Mu meelest ei ole üks tähtsam kui teine, sisu ei ole vormi ees ülemuslik, vorm pole pelk pakend. Seepärast huvitab mind küsimus esteetikast – kuhu me liigume? Mulle tundub, et brutaalne saksa teater või skandinaavia minimalism on samavõrra kulunud kui samovarid ja papist seinad, mis värisevad hirmust ja alandusest iga kord, kui tegelane laval ukse avab või sulgeb. Kuhu edasi? Ilu poole. Mitte ilu kujutamise, vaid ilu enda poole. Ehk. 

Me oleme nii kaua otsinud ja nõudnud lihtsust, lihtsaid vastuseid, tõlkinud kõige keerulisemaid teaduslikke kontseptsioone igaühele arusaadavatesse taskuväljaannetesse. Aga mis siis, kui tõde ongi keeruline? Mis siis, kui me lepiksime sellega, et Dostojevskit ei saa lühidalt kokku võtta? Et on küsimusi, millele pole vastuseid isegi CERNi füüsikutel? 

OI: Viimasel ajal olen hakanud jälle sirvima (vanade) teatriteoreetikute tekste (Grotowski, Boal, Barba jt) ja üritanud tabada, kuidas nad on jõudnud teatri kui kunstivormi fundamentaalsete talade kõigutamiseni. Mind huvitavad need üsna erinevad tajud, mida teater tähendab, kuidas on murtud läbi selle standardi, millena teatrit mõistetakse, leitud oma publik ja näitlejad.

Kuidas tajuda teatrit teistmoodi, kui me oleme õppinud või kui meie kultuuris omane? Kuhu võib see kohtumine edasi areneda, millised võimalused on sellesse situatsiooni kätketud? Kuidas jõuda kogemuseni, ekstaasini, katarsiseni ehk kõige selleni, kuhu teater peaks justkui inimese viima? Või kuidas inimene võiks jõuda iseendani, nagu Karl räägib? Kuidas muuta teatrisituatsioon pigem ühiselt tajutavaks kogemuseks, koosolemiseks, kus kohtuvad inimesed, aga mitte näitlejad ja publik, kandes tihti mehaaniliselt ette kokkuharjutatud stsenaariumi? Tahaks, et etendus oleks elav organism, mis muutub koos seal olevate inimestega. Kohtumine.

Teatril on palju suurem potentsiaal kultuuriväljal toimetada, võimalus haarata enda kätte initsiatiiv teatrikunstiväliste ja kergelt sotsiaalsete funktsioonide rakendamisel, kui seda praegu tehakse. Märksõna on siin kindlasti kogukondlikkus. Teater kui institutsioon võiks olla ühe kogukonna kultuuriline tsentrum, mis reguleerib, organiseerib, planeerib selle kogukonna abstraktse niidistiku, nii-öelda vaimuilma.

Aga ka teatriruumis sees: kuidas muuta seda koodi, millena me teatrit mõistame? Hetkel olengi otsinguil, milliste võtetega on võimalik sisestada koodi väike error, et seda kindlusemüüri ühel hetkel ehk lõplikumalt ümber lükata.

PP: Millist töökeskkonda peate ideaalseks? Kas eelistate töötada püsivalt sama trupiga või kutsuda iga lavastuse jaoks kokku uus kooslus?

OI: Olen üritanud ja üritan edaspidigi nendes projektides, kus kaasa löön, vältida ning lõhkuda seda hierarhilist süsteemi, mis teatrisaalis üldiselt publiku kohaloluta valitseb. Kuna minu jaoks on protsess kohati isegi huvitavam, viljakam ning olulisem kui lõpptulemus, siis on võrdsus, avatus ja julgus oma arvamus välja öelda töökeskkonnas üsna olulised märksõnad. Etenduskunst tundub selles vallas üsna eesrindlik, tajun, et nendes töödes on rohkem võrdsust, demokraatlikkust kunstnike vahel. 

KK: Eelistan, et seltskonnas oleks inimesed, kellega on juba ühiselt midagi tehtud (nendeks inimesteks ei pea üldse olema näitlejad, vaid võivad olla ka (valgus)kunstnikud), ja sellesse bändi lisanduks keegi, kellega ei ole veel koos töötanud. Võiks arvata, et nii väldib mugavust, aga päris tõene see vist pole. Arvan, et kui asju õigesti teha, siis ühe trupiga ajapikku mugavust ei teki, pigem tekib tüdimus ja see võib osutuda loomingu mõttes väga häirivaks.

JT: Töökeskkond peab olema aus. See on ideaal. Ausus ei tähenda julmust, pidevat ülekuulamissituatsiooni. Ausus on see, kui trupp tunnistab üksteisele, et keegi meist ei tea. See positiivne mitteteadmine või loov kaos on mu jaoks lähtepunkt. Mitte teema, aga esimene punkt, kuhu jõuda. 

Ma ütlesin seda sulle, Priit, vist Lavaka teisel kursusel, ehk varemgi, et minu jaoks on lavastaja kõige olulisem ülesanne anda prooviruumis võimalus elamuseks, vaimustumiseks. Lavastaja loob proovisaalis situatsioone, kus trupp võiks näha üksteist seni tundmatutest külgedest. Need uued rakursid on uue maailma loomise puhul kõige olulisemad. Aeg on edasi läinud, aga sellele mõttele kirjutan jätkuvalt alla. 

Noore lavastaja esmane eesmärk on üsna iseenesestmõistetavalt oma teatrikeele loomine, selle arendamine ja lihvimine. Kuidas me tähendusi loome? Kui ühise keeleni ei jõua, siis ei jõua kuhugi. Aga kui jõuame ühise keeleni, võib üheks lavastuseks kokku tulnud meeskond seilata veel üsna pikki vahemaid. Kohtusin eelmisel aastal Saksamaal ühe Iiri näitlejaga, kes oli suure osa oma elust töötanud ühes legendaarse Ariane Mnouchkine’iga. Kõnelesime nimelt sellest „oma keelest“. „Oma trupita keelt ei loo, aga ainult ühe seltskonnaga lävides jääb keel kängu.“ Vaheaeg lõppes, pidime saali tõttama, jutt jäi pooleli, aga see lause – kes teab, kas iirlaselt, kelle nimi mul ununenud on, või kuulsalt prantslaselt laenatud – jäi mulle meelde. 

Pööraselt ilusad on need äratundmishetked, kus saad aru, et mõne inimese jaoks ei pea omi ideid tõlkima, et pildid ja mõtted, kujutlused, motiivid, olgu kui segased tahes, jõuavad nendeni mingit teist teed pidi, mitte ratsionaalse analüüsivõi lõputu seletamise kaudu. Juba ühe sellise inimesega kohtumine on jackpot… Seepärast tundub mulle oluline koosluste muutmine – kuidas sa muidu ikka aru saad, kellega ühte keelt kõneled ja kelle keelest küll vaimustud, aga ei suuda seda siiski selgeks õppida.

PP: Kuidas valite koostööpartnereid? Milliseid iseloomuomadusi ja professionaalseid kvaliteete peate oluliseks inimeste puhul, kellega koos töötate? Kes on senisel teel olnud teie jaoks olulisemad partnerid? 

JT: Intuitiivselt. 

Kõige rohkem huvitab kirg. Ja teiseks – see kõlab nüüd nagu tsitaat mõnest juhtimise käsiraamatust –, kas inimene näeb maailmas ennekõike võimalusi või takistusi.

Ma julgen välja tuua kaks inimest, kellega, tundub, on võimalus rääkida otse, tõlkimata. Kairi Mändla, kes näeb ruumi kogemusena ja Oliver Issak, kelle jaoks teater on sündmus. 

OI: Mehis Pihla vastas kunagi ühe noore teatriteadlase küsimusele, kuidas saada teatrisse tööle, et tuleb leida endale lavastajast sõber.

Loomingus on koostöö võimalik suuresti ainult isikliku sümpaatia alusel, seal pole kohta ratsionaalsetele, loogilis-algorütmilistele kaalutlustele. Kas klapib või mitte. Kas usaldatakse üksteise tunnetust või mitte. See kõik on suuresti tõesti sattumuslikkus. Mina sattusin kokku kunagise meistri, praeguse sõbra ja kaasteelise Jan Teevetiga, kelle esteetiline (ilu)tunnetus ikka ja jälle üllatab. Ja Jumal tänatud, et sattusin! 

KK: Arvan, et koostööpartnerid, kellelt olen enim õppinud, on Puustusmaa ja Sarv. Olen ka teistelt vanematelt kolleegidelt palju õppinud, aga kui pean niimoodi välja tooma, siis nemad kaks. Omavanuste seast Otsar, Habakukk ja Gansen, Truup. Otsar vast kõige olulisemalt, ta on selle KELMi hullumeelsusega kogu aeg kaasas olnud. Ja inimesed, kes on praktiliselt kõigis mu töödes osalenud: Koldits (Martin), Kull ja Valdma – kunstnikud, kellega uued ideed tavaliselt esimesena läbi arutame. Mina pole neid inimesi valinud, me oleme kuidagi kokku sattunud, valinud üksteist – alati on mängus isiklik sümpaatia. Olen püüdnud rolle ja lugusid luues silmas pidada, mis võiks neid näitlejaid ja kunstnikke kõnetada. Nemad isiksustena on olnud inspiratsiooniallikaks.

PP: Karl, kas olen õigel teel, kui väidan, et KELM on viimase paari aasta jooksul muutunud trupiteatrist autori-lavastaja teatriks? 

KK: Oled ja ei ole ka. Trupiteater ta ei ole võib-olla päris puhtal kujul kunagi olnud. Aga selles mõttes on sul õigus, et alguses ei olnud ta päris minu kui autori-lavastaja teater. Eks KELM otsis veel oma identiteeti ning otsing ja areng alles kestab. See, milline ta alguses oli, lähtus baariteatri reaalsusest – meil olid ruumid ja praktiliselt olematu rahaline resurss, aga ka vastutus. Ressurssi ei ole meil siiani, enam pole ka ruume – etendus- ja prooviruumi leidmine loob juba aga rahalised kohustused. Kui ruumid ära kadusid, siis oli tegelikult väga suur vabanemise tunne – me ei pidanud enam arvestama sellega, mis samal või järgmisel õhtul kultuuriklubis toimub, teadsime, et meil on nüüd aega teha keerulisemaid lavakujundusi jne. Aga proovide tegemiseks ruumi ja aja leidmine on palju komplitseeritum kui varem. See on tekitanud prooviprotsessis vahel kergemat, vahel raskemat sorti kaose. Me oleme selle “pornograafiaga” harjunud ja teame, kuidas sellises olukorras teatrit teha. Väljastpoolt kedagi kutsuda on lihtsalt raske – pole ju kuhugi kutsuda. See esimene aasta ilma oma ruumideta, mil tõime välja “AV Maria” ja “sest meid on õpetatud madusid kartma” (mõlemad Kanuti Gildi SAALis), oli meile test, kas üldse jääme ellu. Seetõttu tundus ka loogiline, et need on minu tükid, et see vastutus on vähemalt mingis osas minu õlul. Oleme sõpruskond – see on teistsugune ühise tegemise rõõm, seda “pornot” ei tahaks kunstnikud võib-olla kellegi teise, kellegi võõra jaoks läbi elada. 

PP: Kas KELM on loodud eelkõige su enda loominguliste ideede teostamiseks või mingi kindla lünga täitmiseks Eesti teatri- ja kultuurimaastikul? Millisena näed KELMi tulevikku?

KK: Ma olen piisavalt nahaalne või siis alandlik, kurat, keeruline öelda, et ma ei lähtu sellest, et ma hakkan nüüd ühiskondlikku tellimust täide viima või mingit lünka täitma, et mul on mingi sotsiaalne funktsioon. Ma ei mõtle selle peale, kas ma nüüd rikastan teatri- või kultuurimaastikku. Aga kui ma seda teen, siis tore. 

Tulevik võiks olla see, et mul ja kunstnikel ja näitlejatel on koht, kus koguneda, teha koosolekuid, proove ja miks mitte midagi ka eksperimentaalsemat, ühekordseid häppeninge vms.  See tähendaks, et saaks kogu kollektiiv tegeleda rohkem loomingu ja vähem administreerimisega.

PP: Jan, näib, et oled lavastajana Paide Teatri tegemistest hooajal 2019/20 mõnevõrra eemaldunud, et lasta toimetada näitlejatel ja külalislavastajatel. Millest on selline valik tingitud?

JT: Ma pole kunagi arvanud või tahtnud, et Paide Teater oleks Jan Teeveti autoriteater. Ma otsin oma teed ja arvan, et on väga oluline pakkuda meeskonnale, kes 2018. aastal koos minuga Paide Teatri lõi, samuti võimalust otsida – koos ja eraldi. Kui lõppes „Eesti jumalate“ viimane etendus, publik istus oma autodesse ja kruusatee tolmust sai aegamisi udu, siis tundsin, et vajan hetke mõtlemiseks, tehtu analüüsimiseks. Sellele õhtule ei eelnenud ju mitte ainult Paide Teatri esimese hooaja neli uuslavastust, vaid ka neli aastat lavakunstikoolis. 

PP: Kas oma teater on teie jaoks pigem võimalus või kohustus? Kas ja kuidas erineksid te lavastused, kui te poleks neid loonud oma teatris, vaid mõne suurema institutsiooni rüpes?

KK: Mõlemat. Hetkel on kaalukauss rohkem “võimaluse” poole, aga on ilmselge, et sellega kaasnevad mingid kohustused. Mul oli see oma asja tegemine peas juba enne lavakat. Kui see poleks mõtteis enne keerelnud, siis ma ilmselt oleks läinud õppima hoopis midagi muud. Mul on hea meel, et see mõte oli ja kõik nii läks. Mu enda elu on tänu sellele tunduvalt rikkam kui mõnes paraleeluniversumis elaval Karlil. Kuidas erineks? No oleksid täiesti teistsugused.

JT: Oma teater on unistus. Võimaluste ja kohustuste summa. Headel päevadel tundub, et kõik on võimalik. Olen pikalt mõelnud, kas meie ülesanne Paides on viia teater inimestele lähemale või tuua inimesed teatrile lähemale. Esimene on aktivismi, sotsiaalse angažeerituse tee, teine poeetilisem, ent siiski seotud ka hirmuga kaasaegse kunsti arusaamatuse ja elitaarsuse ees. 

PP: Oliver, kirjutasid ligi kahe aasta eest: “Institutsioonidega mängimine, nende kaasamine etenduskunstilisse paradigmasse, kunstisse enesesse, näibki ühe võimalusena, kuidas luua Eesti teatris midagi uut, luua midagi avangardset. Teha midagi, mida varem pole tehtud, avastada seni tundmata territooriume. Institutsioone ei pea üle vaatama ja korrigeerima mitte formaal-juriidilisel, vaid kunstilisel ja mängulisel moel. Tuleks näha institutsiooni kui kunstiteost. Uurida, kas teater võiks seeläbi saada juurde uusi kunstilisi (väljendus)vahendeid. Küsida, mida teater kui organisatsioon, teater kui institutsioon tähendab, mis on tema roll/funktsioon/eesmärk nii kunstis-loomingus kui ka ühiskonnas. Ja seda vajadusel muuta, ümber kujundada, rekonstrueerida (või redefineerida). Selle võimaluse ees seisab nii Hendrik Toompere juunior[2] kui ka äsja loodud Paide Teater.” [3] Mis pilguga järgnenud protsesse vaatad? Kas Draamateater ja Paide Teater on oma võimalusi kasutanud? Mis võiksid olla järgmised olulised paradigmaatilised nihked Eesti teatris?

OI: Kui aus olla, siis midagi ju muutunud pole. Või on?

Draamateatris olen tajunud vaid kaasaegsemate tekstide ja käsitluste kasutamist, ehk ka mingit nooruslikumat hõngu, aga seda hetkel paraku vaid abstraktsel kujul.

Paide Teatri läbikukkumine on otsati ehk ka minu õlgadel, kuigi teatri kui institutsiooni loomise ning kujundamise protsessis pole ma otseselt osalenud. Minu kriitika ongi suunatud ennekõike institutsiooni kui sellise pihta – Paide Teater on teater nagu iga teine, professionaalsete näitlejate, heade lavastuste ning oma publikuga. Nagu Draamateater, Linnateater, Ugala, Von Krahl jne. Selles osas on see kindlasti õnnestumine. Ometi – võimalus, mida mina nägin teatri loomisel Paidesse, ei ole realiseerunud. Nägin seal võimalust katsetada uue, kaasaegsema teatriinstitutsiooni loomist, mis üritab olla enamat kui teatrisaal linna keskmes. Kuidas saab näitleja panustada kogukonda peale näitlemise? Mida võib lavastaja/dramaturg linna heaks veel teha? Kuidas võiksid kunstnikud, loomingulised inimesed, rikastada ühe üsna väikese kogukonna omailma? Kuidas luua ühe hoomatava kogukonna ümber kultuurset niidistikku? Neid küsimusi on palju, vastuseid ma ei ole näinud. Kardan, et ei näe ka.

Tulevikust. Ma arvan, et etenduskunst saab enam tuult tiibadesse. Järjest rohkem jõuab eesti teatriskeenele inimesi, kes on õppinud väljaspool seda üsna tihket süsteemi (lavakas ja TÜVKA). Ja ka teiste valdkondade kunstnikud julgevad-tahavad enam teatriga kätt proovida, liikuda rohkem teatraalsuse suunas. Kaasaegne tants saab ka ehk rohkem nähtavaks. Ma väga loodan.

PP: Oletatavasti jääb 2019. aasta mõneks ajaks eesti teatri ja etenduskunsti kvantitatiivse paljususe tipuks. Koroonakriisi tagajärel hindavad oma prioriteete ümber ilmselt nii rahastajad kui teatripublik. Mida peaks teater tegema, et sellest hoolimata oma ühiskondlik positsioon säilitada? Lihtne vastus oleks ilmselt: teha vähem, aga kvaliteetsemalt. Aga mida „kvaliteetsem teater“ teie jaoks praeguses ühiskondlikus ja kultuurisituatsioonis tähendab?

OI: Teatri üsna prevaleerivast positsioonist kultuuriväljal on palju kõneldud, ehk olekski aeg tasakaal praegu rohkem paika loksutada?

"Kvaliteetsem teater", kui üldse sellise mõistega nõustuda saab, tähendab minu jaoks pigem teatava taustatöö olemasolu. Kui valitakse teema, probleem, küsimus, millest lähtuvalt tegutsema hakatakse, siis on enam-vähem elementaarne, et teemasse ka süüvitakse. Vähemalt lavastaja-dramaturgi tasemel. Teema töötatakse läbi, loetakse, räägitakse, vesteldakse, vaieldakse, uuritakse, kõneldakse. Ja ma ei näe põhjust, miks neid mõtteid ei võiks väljendada väljaspool teatrikunsti kitsaid müüre. Kui teemaga on süvitsi tegeletud ja see kõnetab, siis peaks olema ka tung sellest väljaspool saali rääkida. Kunstiline lõpp-produkt ei pruugi üldse olla vaimustav. Aga kvaliteet tähendab minu jaoks pigem töömahu hulka, süvenemise astet, teadmiste rohkust. Kunst on ikkagi looming ja sellel pole põhjus-tagajärg seost. Tee tööd, palju tahad, kui ikka Fortuuna ei naerata ja Thespis oma kätt ei ulata, ei tule midagi välja. Aga selline teemaga laiemalt tegelemine on küll üks võimalus, kuidas teater saaks oma positsiooni ühiskonnas avada, hoida. 

Ja tegelikult ma ei ole kindel, et “koroonakriisi tagajärjel hindavad oma prioriteete ümber ilmselt nii rahastajad kui teatripublik”. Nõustun siin pigem Hasso Krulliga, kes ütleb, et “erakorraline olukord võib küll tekitada suveräänsuse efekti, aga ta ei too veel sündmust, mis olemise paigast nihutaks ja mõtlemisele uue suuna annaks.”[4] Inimesed tegutsevad ikka samamoodi nagu enne viirust. Praegu on lihtsalt materiaalsed võimalused piiratud, teatrit ei saa teha, aga kui võimalused taastuvad (ja ühel hetkel, olgu see kasvõi kahe aasta pärast, need taastuvad), jätkub kõik ikka samamoodi. Üritatakse ju koroonaeelset maailma taastada, mitte koroonajärgset üles ehitada. 

KK: Täna on raske teha mingeid plaane selle järgi, mis arvad, et homme-ülehomme tuleb.

Kultuurilt võetakse ikka esimesena. Ilmselt õigustatult. Kultuur on tegevus, millega ühiskond tegeleb vabal ajal. Ühiskonna toimimiseks on see sekundaarne. Ma pole kindel, mida teater selles protsessis üldse teha saab. Kohaneda või välja surra. Eks külluseajal on kergem ja kui pitsitab, siis hakkavad tutvused mängima veel suuremat rolli kui külluseajal. 

Võib ju olla, et palagan saavutab hetkeks triumfi. Nii kvaliteetne palagan kui ka lihtsalt plakatil olev lubadus “te saate naerda”. Raskel ajal tahetakse ju ikka komöödiat. Aga võib-olla ei taheta enam jura – kui juba piletiraha välja käia, siis ikka asja eest.

Osa otsusest on publikul. Osa riigil… kas ollakse jäägitult riigi osalusega sihtasutuste taga või kärbitakse sealt, et ka pisematele jääks palake? Ja meie osa on teha nii head teatrit, kui me oskame. See võiks ju kehtida kogu aeg, aga noh… 

Pood. Riiulid. Mitut sorti saia, mitut sorti leiba. Õlut mitut sorti, kalja, alkovabat. Maitsed ja hinnaklassid on erinevad. Võib loota, et too, kes raskel ajal tahab end täis juua, ei taha kallist raha sita õlle peale kulutada, vaid hakkab ise õunu kääritama või paneb õlle pruulima. Nagu kodus saab ka paruka pähe panna ja naabrimehele jalaga persse taguda. Milleks siis teater? Õllegurmaan võtab ikka hea asja. Sest ta on gurmaan. See pole tema jaoks raharaiskamine. See on nauding. Ehk jääb siis teater gurmaanidele. Ja siis võib äkki vaimsus ka jälle natukene pead tõsta. 

Ilmunud kogumikus “Teatrielu 2019”.

[1]  Oliver Issak oli juulist 2019 maini 2020 ajateenistuses.

[2]  Hendrik Toompere jr asus 2018. aastal Eesti Draamateatri kunstilise juhi kohale.

[3]  Oliver Issak, „Uudsus teatris“. Teater. Muusika. Kino, 9, 2018.

[4]  Hasso Krull. Pandeemiamõtted I. Eriolukorrast. Vikerkaar, 4-5, 2020.