Viiendal detsembril esietendub Narva Vaba Laval Paide Teatri ja Vaba Lava koostöös lavastus „Ma olen tuul“. Lavastaja Johan Elm, näitlejad Johannes Richard Sepping ja Joosep Uus, kunstnik Eugen Tamberg ning helikunstnik Kirill Havanski uurivad Norra näitekirjanik Jon Fosse maailma, kus inimesed avastavad end korraga seismas keset suurt tühjust. Või võib-olla on see suur tühjus hoopis nende sees?

Jan:    Detsembri alguses jõuab sinu lavastuses publiku ette Norra näitekirjaniku Jon Fosse 2003. aastal avaldatud näidend "Ma olen tuul". Fosset peetakse kaasaegseks klassikuks, tema näidendeid lavastatakse kõikjal maailmas. Näidend ei ole Eestiski tundmatu - 2013. aastal esietendus see Theatrumis (lavastaja Lembit Peterson). Kuidas see tekst sinuni jõudis või kuidas sina selle tekstini jõudsid ja miks otsustasid selle töösse võtta?

Johan:          Noore, vabakutselise lavastajana olen harjunud ise ennast igale poole pakkuma - näidendeid teatritele või näitlejatele “maha müüma”. Aga seekord oli ootamatult vastupidine kogemus. Joosep ja Johannes helistasid ja kutsusid mind nendega lavastama. Ja kindlasti midagi psühholoogilise teatri vallast. Kahele mehele pole just kõige lihtsam näidendit leida, aga kohe, kui ma materjalides tuhnides Fosse otsa sattusin, otsustasin sisimas ära, et sellega me tööle hakkame. Alguses pidin seda ka neile ikkagi “maha müüma”, sest tegu on ebahariliku ja väga keerulise tekstiga. Aga kui me oma visioonis ja töömeetodites kokku leppisime, olime kõik juba heas mõttes ootusärevad.

Igaüks, kes seda näidendit loeks, saaks aru, et selles on midagi rasket ja rusuvat. Terve näidendi peale pole ühtki täislauset. See on päris kummaline tekst. Ja see ongi see, miks see on huvitav. Sest me ei taha tuua publiku ette lihtsalt midagi rasket ja rusuvat. Lihtsalt kannatamist on jube tüütu vaadata. Jah, see on seal olemas, aga see pole peamine. Peamine on kontakti otsimine kahe inimese, kahe sõbra vahel. Soov ennast avada ja soov aidata. Soov üles leida põhjused elamiseks.

Jan:    Fosse stiil on pehmelt öeldes minimalistlik. Sama võib öelda ka sinu eelmise lavastuse "Noad kanade sees" (autor David Harrower) stiili kohta. Mis see on, mis teeb ühe näidendi sinu jaoks köitvaks? Ja teiselt poolt - mis teeb Fosse põhjamaiselt karged tekstid kogu maailmas nii populaarseks?

Johan:          Minu jaoks on sõnanappus alati köitev. Sest parimal juhul käivad sellega kaasas ka mõttetäpsus ja kõik see, mis ütlemata jääb. Ja see, mis ütlemata jääb, on lavastaja ja näitleja jaoks kõige magusam mõistatus. Mulle meeldib näha tegelast, kes otsib sõnu. Ja proovida siis välja mõelda, miks ta just selle sõnastuse valis. Ma olen loomult tohutult uudishimulik ja mind tõmbab kõik, mida ma ei mõista. Ning üle kõige tahan ma mõista inimest. Kes ta on, miks ta selline on, mida ta tahab ja mida ta varjab.

Ma arvan, et Fosse ja Harroweri minimalism on nii haarav, sest see on nii täpne. Nii on eluski - mõnikord on kellegi ühmatud “nojah” nii laetud, et sa ei saa sellest mitmeid päevi üle. Sest tolles hetkes väljendas see nii tohutult palju. Parimad näidendid sellistest hetkedest koosnevadki.

Jan:    Näidend on kirjutatud kahele mehele. Seekordses lavastuses võtavad need rollid enda kanda Paide Teatri näitlejad Joosep Uus ja Johannes Richard Sepping. Millise väljakutse Fosse tekst näitlejatele esitab?

Johan:          Kui seda näidendit väga pinnapealselt lavastada, siis seisaksid laval kaks meest, kes vahiksid tühjusesse ja ei saaks teineteisest midagi aru. Ja see oleks kõik tapvalt masendav. Nii näitlejate kui ka minu ülesanne on leida selle paksu udu seest inimene üles. Leida üles kõik inimese varjundid, leida üles isegi rõõm ja lust.

Näitleja jaoks on ilmselt kõige väljakutsuvam selge mõtteliini kokku vedamine. Repliigid on hajusad ja laused hakitud. Tihtipeale venib üks mõte üle mitme lehekülje. Ja kui näitleja seda kokku ei vea, siis ei saa vaataja temast aru. Ja siis ei jää muud üle, kui tühjusesse vahtida. Ja Fossel on ka tohutult palju pause. Üsna lühikesi, lühikesi, tavalisi, pikki ja väga pikki. Seda näidendit on võrreldud muusikaga. Teksti rütm on samamoodi ülimalt tähtis. Johannes ja Joosep peavad olema oma tegelaste sisemaailma muusikud. Ja ennekõike ansambel.

Jan:    Meie kursusejuhendaja Mart Koldits ütles minu mäletamist mööda kunagi, et kõige mõttetum vastus küsimusele, millest näidend räägib, on “Inimsuhetest”. Kui nüüd see kõrvale jätta, siis mis lugu sa ühes trupiga publikule räägid?

Johan:          Seda vastust on tõesti lihtne anda, sest see on alati tõsi! Ja tänu sellele mittemidagiütlev.

On kaks sõpra. Üks neist on teinud midagi, mis ei mahu teisele pähe. Üks ei oska seda põhjendada, ütleb, et see lihtsalt juhtus. Aga teine ei kõnni minema. Ta jääb ja vaatab oma sõbrale silma. Püüab teda mõista. Nad vaikivad, sest sõnad on lihtsalt sõnad. Ja see hetk, see laetud silmast silma hetk kestab 109 lehekülge.

Jan:    Minu jaoks on see näidend ennekõike merest. Mäletan, et nägin Lembit Petersoni lavastuse külalisetendust väikeses Vanemuises ja tundsin, et vaesed tartlased, kellel pole muud kui Emajõgi, ei saa asjast üldse aru. Sinu lavastus esietendub Narvas, sealsetele inimestele on meri tuttav, aga kuidas rääkida piiritust avarusest Paides, kus - vaata, kuhu tahes - ikka on mõni silmapiiril segamas?

Johan:          Jah, omal moel, on see näidend ka merest. Aga Fosse on suhtunud meresse kui kujundisse. Selline lõputu tühjus on tegelikult iseenesest mõistetav taust nendele teemadele, mida ta tegelased lahkavad. Meri on piiritu avarus, aga kuhugi ei saa joosta. Pead istuma selles paadis selle ühe ja sama inimese kõrval. Ja tal on raske. Sa pead teda aitama.

Tallinlasena olen ma harjunud, et meri on lähedal. Ja tean, et seda on mulle väga vaja. Aga ma arvan, et merearmastus pole geograafiline privileeg ja merearmastus pole ka tingimus, et seda lavastust mõista. Tingimuseks on olla mõtlev inimene, aga seda oleme niigi.