109 miinus 26 päeva varjude mängu

Margaret Tilk
Varivolikogu lavastusdramaturg

Volikogu istung – väga erinevate elu- ja linnakogemustega indiviidid kogunevad laua äärde, et arutada ühist eluolu. Lihtne, ilus ja väga sarnane sellele mida tehakse õhtustes kõrtsides, kui vestlusesse visataks paras ports bürokraatiat. Tänu avalikustamise, läbipaistvuse ja aususe nõudele arutatakse volikogus neid teemasid läbipaistvamal, abstraktsemal ja kollektiivsemal tasandil. Samade teemade kallal materdab ka teater, kuid seal tehakse seda jällegi läbi indiviidi, volikogus läbi päevakorrapunktide. „Varivolikogu“ integreeris mõlemat tasandit rääkimaks demokraatiast ja väikelinnast nii üksikisiku kui kollektiivi tasandil.¹

 

Paide 3000 uusim aktsioon „Varivolikogu“, mis pälvis hiljuti koos aktsiooniga „33 kõnet“ Eesti Teatriliidu juhatuse laureaadi tiitli ja etenduskunstide auhinna nominatsiooni,  koosnes kolmest istung-etendusest, kahest avatud komisjonipäevast, ühest suletud komisjonipäevast, varivolinike arvamusartiklitest Järva Teatajas, pressiteenistusest ning paljutest memorandumitest, protokollidest ja deklaratsioonidest. Enamik vaatajatest nägi sellest kõigest ainult ühte istung-etendust ja seega keskendun siinkohal ainult istungite analüüsile. „Varivolikogu“ puhul ei ole võimalik rääkida lavastusest, mille etendused on sama munaraku kaksikud, vaid pigem võib neist mõelda kui eripalgelistest sõsaratest, sest kolme istung-etenduse jooksul muutus lavastuse vorm märgatavalt. Tavalisele volikogu istungi formaadile lisasid kunstnikud esimesel istungil näitlejatest jutuvestjad, teisel istungil Paidet tutvustavad poeetilised autorännakud ning kolmandal istungil stand-up koomiku, õhtujuhi, talk show juhi, kabaree laulud ning varivolinike performatiivsed ettekanded. Lavastus uuris ja demonstreeris kuidas tillukeses linnas praktiseeritakse demokraatiat. Asetades 49. aastaste kõrgharidusega kesklinnas elavate ettevõtete juhtidest meeste² asemele juhtpositsioonidele mitmekülgsema taustaga indiviide, kelle seas võis olla alg-, kesk- ja kõrgharidusega naisi, mehi ja muusoolisi linnast, maast, soost ja rabast, küsis lavastus: milline on parim võimalik demokraatia?

 

Varjutamine kui mängimine

Putini ülipika lauaga sugulussuhtes oleva laua otsas istub noormees, kes juhib toimuvat istungit. Kuulutatakse istung alanuks, kinnitatakse päevakorrapunktid, alustatakse esimese päevakorrapunktiga – kõik käib täpselt nii nagu alati need formaalsed seadusega määratletud koosolekud käivad. Rangelt süstematiseeritud kunstiteose muutis köitvaks teatrisaali ruumi olemus, varivolinike mitmekülgne taust ning lõpuks kogu struktuuri rikkumine.

Olime teatrisaalis, mida oli tunda nii publiku kui varivolinike häälestuses ja kehakeeles. Saali meeleolu oli tõstetud ning publiku tähelepanu oli naelutatud varivolinikele (teatri)mängule omase tõsidusega, mida ei kohta tavalise koosoleku kontekstis. Vaataja jaoks oli iga repliik osa dramaturgiast ja seetõttu oli öeldul ja tehtul suurem jõud ja võim. Teose dramaturgia struktuuri võib leida iga KOVi koduleheküljelt, kuid dramaturgia ise loodi justkui kohapeal. Varivolinik esitas küsimuse, lavastusdramaturgid ehk protokollijad kirjutasid selle üles ja lõpuks sündis umbes 35 lehekülje pikkune näidend³, mida mitte kunagi uuesti ei esitata.

Samas ei olnud varivolinikud laval, vaid samal tasandil publikuga ning nad ei esinenud vaatajale, vaid lihtsalt tegid oma tööd, mis omakorda oli ainult „mängult“ nende töö. Veidrast tundest lähtuvalt esitas varivolinik Tiit Kanne eksistentsiaalse repliigi:  "Minu meelest meie olemegi linnavolikogu, mitte mingi muu asi. Alatasa kõlab sõnavõttudes see, et linnavolikogu teeb teistmoodi. Meie olemegi linnavolikogu, ärgem seda unustagem!"⁴. Repliigiga tuletab Kanne meelde mängureegleid, mida ei tohi rikkuda või mäng ebaõnnestub. Varivolikogu mäng, mille raames otsitakse võimalust paremale ja võrdsemale eksistentsile, täidab Johan Huizinga⁵ esitatud mängu formaalsed tunnused: 1. mäng on vaba tegevus, ülearune, mängu jaoks pole tungivat vajadust; 2. mäng ei ole „tavaline“ või „tegelik“ elu; 3. mäng on nii ajaliselt kui ruumiliselt piiratud ja lõpetatud; 4. mäng on korratav; ja 5. mäng loob korda, mäng on kord. „Ta toob ebatäiuslikku maailma ja stiihilisse ellu ajutist, piiratud täiuslikkust“, kirjutab Huizinga⁶. Asetades „Varivolikogu“ Huizinga mudelisse on tulemus järgnev: 1. varivolikogu tegevus ei olnud vajalik, sest linnas eksisteeris juba üks linna asjade üle otsustav volikogu, varivolinikud osalesid tegevuses vabatahtlikult; 2. varivolikogu otsustel ei olnud teostamisvõimu; 3. varivolikogu kestis 100 päeva ja tegevus toimus peamiselt teatrisaalis; 4. varivolikogu on mudel, mis on teatri kodulehelt kõigile kättesaadav ning mida on võimalik mis tahes hetkel korrata; 5. varivolikogu kasutas rangelt korrastatult volikogudele omast sõnavara, istungi struktuuri ja mängijate rolle ning kui nendes mängureeglites eksiti, tuletas keegi neid kohe teistele meelde. Igal istungil kogunesid vabatahtlikud mängijad mänguruumi, kus umbes kaks ja pool tundi mängiti ülearust võimumängu.

 

„Mina“ ja „teise“ kohtumine

Varivolinike sotsiaalmajanduslik taust oli väga mitmekülgne, mis tähendas, et varivolinikud lähenesid tekkinud küsimustele ja päevakorrapunktidele huvitavalt. Normaalse suhtluse eelduseks on rääkija ja kuulaja ebaidentsus, kuid suhtlemine on võimatu kui nende keeleruumidel puudub mingisugunegi kattuvus⁷. Mida rohkem keeleruumid kattuvad, seda kergemaks muutub teineteise mõistmine, samas kui sõnumi väärtus kasvab sedavõrd, mida erinevamaks rääkija ja kuulaja keeleruumid muutuvad⁸. Siin tekibki volikogu töö huvitav vastuolu. Kompromisside ja otsuste langetamine eeldab rääkijate maksimaalselt sarnasust, kuid kui volinikud on liiga sarnased, on diskussioon sisutu. Väga erinevatest lähtepunktidest tulevate varivolinike puhul kulub keeleruumide ühtlustamise peale jällegi nii palju aega, et resoluutsete otsusteni on väga raske jõuda. Tekkis kummalisi vaidlusi, mis ei põhinenud mitte arvamuste erinevustele, vaid teadmuse omamisele ja mitteomamisele, liiga erinevatele keeleruumidele. Noor gümnasist ja keskealine tööinimene vaidlevad teemal, kui keskkonda saastav on asfaldi panek. Samaaegselt istub laua ääres asfalti alternatiivi tootva ettevõte tegevjuht, kes... vaikib. Ta rikub mängureegleid. Kodanikuaktivistid ja mõttekodade töötajad väldivad diskussiooni astumist, sest kattuvus „teise“ keeleruumiga on liiga väike. Siiski, isegi kui varivolinike erinevuste tõttu läks osa informatsioonis n-ö tõlkes kaduma, rikastas varivolinikke ja publikut võõraste vaatenurkadega kohtumine ja põrkumine kuni punktini, kus „«mina» saan võimaluse olla iseendale ühtlasi «teine »“⁹.

Vaataja jaoks jäi „teine“ 100 päeva vältel siiski teiseks, sest vaataja ei omanud varivolinike kohta rohkem informatsiooni kui mis nimesiltidel ja varivolinikke tutvustavatel Facebooki postitustel vastu kumas (kahtlen siiski kas lisaks minule ehk nende postituste loojale keegi neid ka luges). Lavastuse dramaturgias ei tutvustatud tegelasi ehk varivolinikke ja seega jäi vaatlus sotsiaalsete kategooriate tasemele ning varivolinikud ei esindanud mitte iseennast vaid oma intersektsionaalset kategooriat. Võõra või „teise“ positsioonist vabanemine oli iga varivoliniku enda teha, milles osutusid määravaks sõnavõttude määr. Juhtus täpselt nii nagu võis arvata, et juhtub. Madala haridustasemega keskealine mees võtab sagedasti, pikalt, võib-olla liigagi pikalt, sõna, samas kui pensioniealine kõrgharidusega naine vaikib, kuigi väljaspool istungisaali võileivabaari ääres ei saa ta mitte vaiki olla. Karakteritena tõusid esile mehed, eriti need kelle iga lähenes keskeale. Üldisemates ja pikemates diskussioonides kasvas aga mitmehäälsus tasemeni, kus ei olnud võimalik enam määratled ühe inimgrupi ülemvõimu. Neil hetkil möllas mu peas küsimuste paljusus: miks keegi alustab sõnavõttu; kuidas meie taust mõjutab seda, kas me jõuame n-ö point’ini; milliste vahendite kaudu inimesed ennast kehtestavad; kuidas osadel inimestel ei teki piinlikkuse tunnet, kuigi nad ei osale vestluses ja kari inimesi vahib neid (tõesti sügavalt imestan seda); miks vaatajal on piinlik, kui keegi räägib emotsionaalselt mõnest enda eluolu puudutavast KOV teemast; miks ei loobuta oma kotikestest isegi laval olles jne. Kõige selle keskel väreles kummaline ligimesearmastus, mis väljendus nii vaatajate toetavas käitumises kui varivolinike omavahelises tögamises. Ole milline oled, armastan sind ikkagi?

Volikogu mängureeglite rikkumine

Mängu toimimise eeldus on mängureeglitest kinnipidamine, kui nii aga ei tehta, variseb mängumaailm kokku¹⁰. Viimases istung-etenduses tehti aga täpselt seda. Kamandav haamer liikus varivolikogu esimehe käest teatri, ehk püstijalakomöödiat ja õhtujuhtimist segava näitleja Johannes Richard Seppingu kätte. Mäng lõppes enne „Varivolikogu“ tegelikku lõppu, kuid samas murti ka tekkinud hierarhia, kus varivolikogu esimehel, varivolinikel ja vaatajatel olid väga selged rollid. „Varivolikogu“ saavutas tõelise mitmehäälsuse. Märkamatult loodi teatrilavale väike tantsiv ja kaasarääkiv kogukond, kus eetriaega said nii meie kultuuri- ja meediapildis mitteeksisteeriv vana naise karakter kui keskealise mehe haavatavam pool ehk kirg rahvatantsu vastu.

Vana, varjutamisele põhinev mäng oli lõppenud kuid loodi üks uus (teatri)mäng, mis oli varivolikogu liikmete suhtes võrdsem ja arvestavam. Pidades silmas otsustamise produktiivsuse taset ei ole loodud mäng konkurentsivõimeline praeguse volikogu süsteemiga, kuid kindlasti oli süsteem “kaasavam”, kui kasutada kümne aasta tagust moesõna. Võrreldes eelmiste istungitega võttis publik rohkem sõna ning üldine tegevus ja dialoog liikus üldiselt tasemelt üksikisiku tasandile. Uus struktuur võimaldas tutvustada inimlikul ja tõeliselt mängulisel tasandil eelnõude tausta ning bürokraatia rägastiku taga olevat inimest.

 

Show pakkumise kõrval testiti, kas varivolinike vahel on tekkinud mängukaaslus, mis püsib ka väljaspool mängu piire. Huizinga tõdeb: „[---] tunne, et ollakse ühiselt erandseisundis, jagatakse ühiselt midagi tähtsat, ollakse ühiselt teistest eraldunud ja vaba üldistest normidest, säilitab oma võlu kauemini üksikust mängust“¹¹. Kaasluse tekkimist soodustati varivolinike poolisiklike ettekannete ja toimunud protsessi reflekteerivate intervjuudega. Seda kas sellel oli mõju ka väljaspool teatrisaali toimuvale, kas mängukaaslus jääb püsima ja mis mõju oli sel demokraatiale, näeme lähiaastatel. Kolme istungit ühendas soov leida parem eksistents, elamisväärne reaalsus. „Varivolikogu“ kolme istung-etenduse jooksul katsetati, eksiti, tunti piinlikkust ja väga palju igavust ning lõpuks jõuti kuskile, kus on nii kogukond, teater, poliitika kui ka teatriauhind.

[1] Tere! Mina olen Margaret Tilk, käesoleva aktsiooni lavastusdramaturg. Te loete eksperimentaalkriitika teostamise katset ehk püüdu asetada ennast enda teose vaataja positsiooni.

[2] Sarapuu, Rachel 2022. Kohaliku volikogu saadiku koondportree. Rahandusministeeriumi Rahablogi. Kättesaadav: https://blogi.fin.ee/2022/01/kohaliku-volikogu-saadiku-koondportree/ , 24.03.2022.

[3] “Näidendi“ ehk kolme istungi protokollid võib leida Paide Teatri koduleheküljelt: https://paideteater.ee/varivolikogu

[4] Paide Teater 2022. Varivolikogu 2. istungi protokoll. Paide Teatri kodulehekülg. Kättesaadav: https://static1.squarespace.com/static/5fd777431970682c875eaf3a/t/61debf6d9b8e7b199d784107/1641987949766/Varivolikogu+2.+istungi+protokoll.pdf , 22.03.2022

[5] Huizinga, Johan 2004. Mängu kui kultuurinähtuse olemus ja tähendus. – Huizinga, Johan 2004. Mängiv inimene. Tallinn: Varrak, lk 16-19.

[6] Huizinga, Johan 2004. Mängu kui kultuurinähtuse olemus ja tähendus. – Huizinga, Johan 2004. Mängiv inimene. Tallinn: Varrak, lk 19.

[7] Lotman, Juri 2001. Ükskeelne süsteem. – Lotman, Juri 2001. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak, lk 14.

[8] Lotman, Juri 2001. Ükskeelne süsteem. – Lotman, Juri 2001. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak, lk 14.

[9] Lotman, Juri 2016. Semiootilise süsteemi dünaamiline mudel. – Lotman, Juri 2016. Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tallinn: Tänapäev,  lk 255.

[10] Huizinga, Johan 2004. Mängu kui kultuurinähtuse olemus ja tähendus. – Huizinga, Johan 2004. Mängiv inimene. Tallinn: Varrak,  lk 20.

[11] Huizinga, Johan 2004. Mängu kui kultuurinähtuse olemus ja tähendus. – Huizinga, Johan 2004. Mängiv inimene. Tallinn: Varrak, lk 21.

Next
Next

Avatud noortekeskus – linnale kasuks või kahjuks?