Iga paidelase arvamus loeb

Arne Pindmaa
Varivolikogu liige

Suhete loomine ja suhtlus kogukonna inimestega saab toimida vaid huvitunde ja avatud südamega. Kuidas alustada vestlust, saada omaks, algatada arutelusid, avaldada arvamust või jääda passiivseks kuulajaks ja vaatlejaks?

Huvi puudumise puhul alustame tavaliselt vestlust küsimusega «Kuidas sul läheb?». Vastuseks saame ilmselt midagi järgmisest valikust: «Hästi!», «Läheb kah!», «Normaalselt!», «Ah, mis ta ikka läheb!».

Eestlasele on kombeks vastata just viimase lausega, sest loomuses on ikka ohkida ja puhkida. Hästi ei tohi minna, sest see võib teha teised inimesed kadedaks ja kes teab, mis tagajärjed sellega kaasnevad. Vastates «Ah, mis ta ikka läheb!», saab vestlust edasi arendada endale sobilikel teemadel, nagu tervis, töö, raha, kodu, lapsed, kool, toiduainete kallinenud hinnad, elekter, toasoe, poliitika, kehvapoolne talihoole. Ühesõnaga saab rääkida kõigest, mis peas on ja pähe tuleb – filtreerimata infotulva juga. Me ei saanud aga vastust küsimusele «Kuidas sul läheb?».

Väga tihti on olukordi, kus mõne tuttavaga kasvõi poes riiulite vahel kohtudes esitad just needsamad sisutud küsimused. Pärast on endal kuidagi kehv olemine ja tekib küsimus, miks ma nii teen. Teine variant oleks viisakalt teretada ja kiiruga edasi joosta, et mingil juhul «Kuidas läheb?» jutuks ei tuleks. Arvata on, et siis peetaks sind ülbeks ja arvataks, et ei taha tunda. Hoia vahet, kaks meetrit!

Huvitunde ja avatud südamega inimene alustab vestlust pigem küsimusega «Kuidas sa ennast tunned?» Homo sapiens (tark inimene) üldjuhul ei saa vastata eelmainitud küsimusele labaselt, vaid jääb pigem mõttesse ja vaatab enda sisse.

Piltlikult öeldes ajame pea segamini ja aju lühisesse. Aju on meie tarkvara ja «teadjamees», kes meid kontrollib ja juhib. Kontrolli kadumisel võib tekkida organismil hirm ja ärevushoog. Ikka selleks, et tunnetaksid negatiivseid tundeid ja pöörduksid tagasi oma mugavustsooni, kus saad segamatult unefaasi jätkata.

Et päriselt elada, pead ärkama! Uued positiivsed ja negatiivsed tunded on tarvilikud kogemused iseenda tundmaõppimiseks. Tuleb vaid saada iseenda peremeheks, osata tundeid omaks võtta ja neid juhtida.

Tänan sind, hea lugeja, et pühendad aega enda tundmaõppimisele! Kooliajast on meeles käitumisreeglid, nagu ära mõnita ja alaväärista klassikaaslast, aita, kui saad ja kui sinult abi palutakse, ära löö lamajat.

Tihtilugu aga tundub, et praeguse ühiskonna moto ja mõni päevapoliitika arvamuslugu toetavad just vastupidist. Üles näidatakse üksnes negatiivsust, sajatatakse, otsitakse vigu ja põrumisi, tuntakse rõõmu teiste ebaõnne üle.

Mulle on öeldud tihti, et heaks juhiks ei sünnita, vaid õpitakse. Loodan, et ühel heal päeval näeme haritud ja arukaid poliitikuid, kes toovad lavale poliitilise kultuuri esietenduse, mis oleks lihtrahvale arusaadav, kaasav, naljakas ja nauditav. Poliitik – samuti homo sapiens (tark inimene), inimene inimeste hulgast. Või kas ikka on?

Praegu on siiski nii, et kaasav koosloomine ei toimi, sest sõnad «poliitik» või «poliitika» ei tekita häid emotsioone. Vahel tundub, et kõrgeima võimu kandja – rahvas – teab kõike riigi ja kohaliku omavalitsuse korralduslikest küsimustest ning sellest, kuidas asjad tegelikult käivad või käima peaksid.

Samuti jääb tihtilugu kõlama seisukoht, et poliitikud on rumalad, omakasupüüdlikud ega tea asjast midagi. Mida siis tegema peaks? Kas tundma rohkem huvi ja olema kursis päevapoliitikaga, astuma erakonda või valimisliitu? No nii, pigem ei, sõbrad, ühine maailmavaade puudub ja vaimsuse tase ei ületa künnist! Pigem turtsun-säutsun targa siilina põõsas ja annan head nõu. Ja nii päevast päeva terve päeva.

Tundub, et ootame juba pikemat aega, millal Kalev tuleb koju. Millal Paide kuningad tulevad koju. Tuleks või mõni kangelane koju, et saaks kõik mured ja tegemata tööd tema õlule delegeerida. Peaasi, et ise midagi tegema ei peaks. Vastutuse võtmisest ära tule rääkimagi! Mis see veel on?

Aga just vastutuse võtmine on valija ehk kodaniku peamine ülesanne. Ärgata üles, olla julge, avaldada arvamust, olla häälekas ja viisakas. Vastasel juhul kohalik poliitik ei kuule sind, sest andsid oma hääle ju viimastel valimistel ära.

Mitteametlikud häälteuuringud näitavad, et valijate hääl hakkab taastuma umbes täpselt iga nelja aasta tagant ehk järgmise valimisaasta oktoobri kolmandaks pühapäevaks.

Just sellesse perioodi ajastavad poliitikud tippvormi, sest hääli on ju vaja ning pärast tähtsat pühapäeva, kui sedel on valimiskasti potsatanud, jääb valija taaskord hääletuks. Seega on, mida oodata ja mille nimel elada!

Siinkohal palun sind, Paide poliitik ja linnakodanik, ära mõnita linnavõimu, aita, kui saad ja kui sinult abi palutakse! Raskel ja segasevõitu ajal tuleb kokku hoida. Tuleb unustada erimeelsused ja ühendada meeled. Antaks vaid jõudu ja alandlikku meelt poliitikutele ja linnavõimule oma rahvast kuulata ja olla avatud koostööle.

Varivolikogu on olnud värskendav algatus kogukonna ja kohaliku elu paremaks mõistmiseks, poliitilise kultuuri tervendamiseks. Loodetavasti on see teatriprojekt algus muutustele ning andis kinnitust, et iga okas loeb. Iga paidelase arvamus loeb! Kõigi meie tööd ja tegemised ning oma aja ja mõtete panustamine loeb! Seda on vaja märgata ja tunnustada.