Mis lahutab Paides su meelt?
Rasmus Eelmaa
Varivolikogu liige
Me elame väga toredas väikelinnas – paigas, mille piirid ei roni kaugemale Sillaotsast, Reopalust ja Mündist. Kohalikele inimestele tundub kõik justkui imeline ja ilus – on kultuurikeskus, spordihall, poed, apteegid, koolid ja lasteaiad. Eemaldage igapäevavestlusest linna valitsemise kirumine ja elu tundub kui paradiisis.
Siiski kestab see idüll millegipärast ainult viie kilomeetri raadiuses ümber kesklinna kuuse. Muide – miks üldse vedada igal aastal kesklinna mingi kuusk? Istutage üks puu, las juured ronivad maasse, las sirgub, areneb ja kasvab!
Millise pilgu suunab Paide poole aga viljandlane, tartlane või tallinlane? Korrektne vastus on ilmselt kõõrdsilmsus, keegi ei fookusta oma mõtteid siia.
Aga miks?
Paides puudub meelelahutuslik elu. Mulle tundub, et enamik inimesi huvitub üksnes sellest, et nende kinganinad oleksid viksitud, aga seda vaid kodus kandmiseks. Tehakse oma kaheksast viieni tööpäevasutsakas ära ja siis kiiresti tagasi oma urgu papusid imetlema.
Millest tuleb siis see, et alates kella kuuest õhtul viliseb Paide vahel üksnes tuul, mis ei ületa mitte mingisugust uudiskünnist?
Siin puudub kõrtsikultuur
Ma ei mõtle seda, et saame iga õhtu kell kuus trahteris kokku ja imeme londid nii umbe, et pole võimalik vahet teha, kus on uks, aken või taevas. Ei! Pole ilmselt üllatus, et eestlane on pigem introvert ja naabriga suhtlemist ei salli, see muutub aga siis, kui on kaks kannu õlut organismis ringi rallimas.
Siis tekib see metsik tahe end avada, rääkida kogu maailmale välja kõik peas ringlevad ideed ühe kilomeetri pikkuse lausega. Nii on väga mõnus end avada, aga kuidas tekitada piir, et ilus arvamus ei muutuks kuue kannu suuruseks mölaks. Tuleb lisada kannu kõrvale ka tegevusi, hubane keskkond ja apetiitne toidumenüü.
On väga palju tegevusi, mis sobivad sellisesse keskkonda: noolemäng, snuuker, suffleboard, booling, pokker. Lisa veel neli ekraani, kust leidub vaatamiseks sadu spordiülekandeid – nii tekib juba mõnusalt podisev supp. Muidugi on vaja ka kokka, kes hoiaks selle supi potis, mitte niredena pliidile üle keemas.
Miks sport ekraanidele?
Minu silmis üks on väheseid Paide müügiartikleid millest «muu maailm» kirjutab (arvamusfestivali ja Paide Teatri kõrval) Paide Linnameeskond. Okei, sulle ei meeldi jalgpall, aga äkki meeldib sulle see, et tablool ilutseb skoor, Paide–Viljandi 3:1 või ilmselt veel magusam Paide–Tartu 3:0. Mingis aspektis oleksime justkui paremad kui suuremad linnad, tõstame kuskil pead, saavutame midagi. Olgugi, et meeskond asub Tallinnas, juhivad seda Paidest pärit inimesed. Suund on selle poole, et luua ka siia korralik infrastruktuur jalgpalli harrastamiseks. Muidugi on taaskord humoorikas, et poliitikud lubavad kaasa aidata, kuid pärast valimisi lükatakse plaanid kohe nätaki aasta jagu edasi.
Tegutse kohe!
Mida saame meie ära teha, et see aina rohkem kuulsust koguv meeskond tunneks end siin kodusemalt? Loomulikult number üks – tule staadionile! Okei, veel pole korralikke tingimusi, sellega tegeldakse.
Aga kui olla iga nädal mingi seltskonnaga ühiselt kuskil suurema ekraani ees ja postitada sellest ka meeleolukas pilt, siis see ju liidab ja tekitab ühtekuuluvustunnet. See ei pea piirduma üksnes jalgpalli vaatamisega, sealt edasi võib genereerida ideid, visioone, sest ollakse ju koos, iga nädal, tihti.
Minu silmis puudub Paides ühistegevuse visioon, kõik nokitsevad oma nurgas. Aitad aastas korra sõbral sektsioonkappi liigutada ja sellega su ühistegevus lõpeb. Siin leidub seinast seina inimesi, aga millegipärast need nutikamad ja jõukamad ei taha lävida inimestega, kellel on miskit võibolla vajaka.
Kui teha koos, kas siis seltskond pigem ühtlustub või kihistub veel rohkem? Mis kasu saad sa sellest, kui nii väikeses linnas hoolitsed ainult enda eest?
Mida annab sulle see, et sa omad võimu? Väljaspool Paidet ei huvita mitte kedagi sinu suur egoism, selle peale vaadatakse hoopis viltu.
Õnneks on meil veel aktiivseid inimesi, kes soovivad ja tahavad tõesti muuta siinset elu ühtsemaks. Minu silmis neid inimesi ei hinnata, sest uudiskünnise ületavad persoonid, kes on siin lihtsalt «tiksunud» 30 aastat. Mõningaid inimesi hoitakse vana rasva peale «kuumana», et neid ühel hetkel taas linna valitsema upitada.
Kuidagi maru kole on vaadata, kuidas mõni inimene näeb meeletut vaeva, et korraldada kohalikele üritusi – mis iseenesest on kole sõna, sest üritamine on juba eos õrn allaandmine –, kuid inimesed ei tule kohale. Selle asemel istutakse kodus, kinganinad viksitud, ja urisetakse, et midagi ei toimu.
Astu toast välja, mine osale, tunne huvi, suhtle ja ava ennast! Ära palun räägi mulle, et see on pandeemia süü – kaks aastat tagasi oli teid «õues» täpselt viis inimest rohkem.
Aina rohkem tundub mulle, et pandeemiat võetakse ideaalse võimalusena kodus passida: «Jess, ma täna ei pea rahva sekka minema! Ma ei pea osalema! Meil on pandeemia!». Tuul puhub taas, seekord veel valjemalt, kuid mitte ideedega kõrgustesse, vaid vilisedes tühjusse.
Olles seotud Paide Muusika- ja Teatrimajaga või abistades arvamusfestivali korraldajaid, on väga meeldiv näha, et mingil määral on siin ikkagi olemas teatud pundid, kes tõesti tahavad ja viitsivad ajada ühist asja ning seda väga minimaalsete vahenditega.
Lihtsalt saame kokku ja teeme ära, ühise rusikana! Sooviksin seda veel rohkem näha. Kahjuks otsivad isegi nii pisikeses kogukonnas paljud inimesed oma unelmat ja dollarit ikka üksinda. Mingil hetkel hakkab lihtsalt noorem generatsioon mässama, kõik lammutatakse ära ja alustatakse uuesti, nullist, sest keegi ei jõua lihtsalt ära oodata, et iganenud juhtimine muutuks nii hallvalgeks, et ei paista enam värvide seest väljagi.
Lõpetuseks hõikan muidugi välja ka üleskutse. Kui omad pinda, kuhu tekitada «koosviibimise tsoon», ja raha pole su ainuke motivaator, siis palun võta minuga ühendust: rasmuseelmaa@gmail.com.