Indrek Neivelt 33 kõnet

Rohkem kui kümme aastat tagasi oli populaarne laul "depressiivsed Eesti väikelinnad" . Küllap paigutasid paljud ka Paide sellesse väikelinnade gruppi. Enam see õnneks nii ei ole. Paide on viimasel kümnendil tublisti muutunud: siin on teater, kino, uus ujula, kaasaegne spordihoone. Rääkimata uutest kauplustest. Elu on siin väga hästi arenenud ja areneb edasi. Ikka sellepärast, et inimesed on teinud otsuseid, mis elukeskkonda parandavad.

Milliseid otsuseid me aga teeme ja kuhu paneme oma energia, raha ning aja? Kas need otsused meie elu ka tegelikult paremaks teevad? Millises suunas me liigume? Milline on elu Eestimaa südames kümne või kahekümne aasta pärast?

Kui mõelda avaliku sektori investeeringute peale, siis on Eesti viimastel aastatel olnud väga sõltuv Euroopa rahadest. Just nende rahade kasutamine on meie elu paljuski suunanud. Kuhu suunavad need rahad meid edaspidi? Kas see areng meid ka tegelikult rahuldab?

On erinevaid rahastusi ja erinevaid eesmärke. Seekord räägin ma nn rohepöördest.

Eelmisel aastal loodi Euroopa taasterahastu, mis peaks meid sellest praegusest kriisist välja vedama. Sellest rahast 20 protsenti läheb ühiskonna digitaliseerimiseks ja 37 protsenti rohepöörde tegemiseks. Need on Euroopa Liidust tulevad suured rahad. Ja nagu me teame, on meie suhtumine, et hoiame maksud madalad ning kogu Euroopast tuleva raha kulutame korralikult ära.

Kuhu viib meid rohepööre, millest me viimasel ajal nii palju räägime?

Mis asi üldse on rohepööre?

Olen üritanud otsida rohepöörde definitsiooni, aga ühest vastet pole leidnud. Olen küsinud ka paljudelt oma sõpradelt-tuttavatelt. Vastused on erinevad. Räägitakse kliimaneutraalsusest. Taastuvenergiast.

Paar nädalat tagasi selgitas rohepööret väga hästi Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere. See on kliimaneutraalsus majanduskasvu tingimustes. Sellist määratlust olen ma ka varem kuulnud. Me peame vähem süsihappegaasi tootma (millegipärast on just see võetud lihtsustatud näitajaks) ja saavutama kliimaneutraalsuse aastaks 2050. Aga samal ajal peab majandus kasvama.

Pealtnäha väga ilus eesmärk. Aga mis tasemeni peab majandus kasvama? Kas siin mingit piiri ei ole? Ehk siis lõpmatus? Kas see majanduskasv loob ka tegelikult mingit väärtust? Või leiaks mingid mõistlikumad mõõdikud?

Toon mõned näited majanduskasvu tagaajamise mõttetusest.

Kui ma liigutan ennast spordisaalis, siis majandus kasvab. Kõigepealt on vaja hoone projekteerida, siis ehitada, on vaja ehitusmaterjale, sisseseadet. Spordisaali on vaja kütta, koristada ja vahetevahel remontida. Pärast sportimist peaks kindlasti ostma spordijooki. Ja majandus muudkui kasvab.

Aga kui ma lähen õhtul metsa jooksma, siis selle mõju majandusele on minimaalne. Õnneks mitte minu tervisele. Kui meie eesmärgiks on majanduse kasvatamine, siis ma peaksin kohusetundliku kodanikuna sõitma elektriautoga jõusaali. Mitte metsas jooksma või jalutama.

Või näide sellest, kuidas toote eluiga on lühenenud. Kakskümmend viis aastat tagasi kestis kodus valgustis kasutatav lambipirn vastu seitse-kaheksa või isegi kümme aastat. Nüüd on vaja mõnda pirni talve jooksul paar korda vahetada. Kodus on küll varu, aga alati on puudu justnimelt see üks pirn. Paned jälle auto käima ja külastad kahte-kolme poodi kuni pirni kätte saad.

Sõidad autoga maha kokku kümme-viisteist kilomeetrit. Kütust kulub, auto kulub, pood saab raha, tootja, jäätmete ümbertöötleja ning ka riik. SKT muudkui kasvab. See on pealtnäha kõigile kasulik.

Ma saan aru, et pärast rohepööret sõidaksin ma elektriautoga. Või toodakse kaup mulle ise koju kätte. Elektriautoga loomulikult. Kõik muu oleks sama? Aga sõidaks tihedamini, kuna majanduskasv saavutatakse ikka nii, et me sagedamini uusi pirne ostaksime.

Elektripirnid on vaid üks näide. Sama on riiete ja muu kaubaga. Kui kingad või riided peaksid vastu kauem, siis ei oleks nii palju ostmist. Kui poleks ostmist, poleks inimestel jällegi tööd, riigil maksulaekumisi ega majanduskasvu. Loodusele oleks parem, aga majandusele halvem. Aga meie räägime ju kogu aeg, et majandus peab kasvama ja kasvama. Ja muretseme siis, kui majandus ei kasva.

Võtame näiteks toidu. Me sööme toitu, mille mineraalide ja vitamiinide osatähtsus on oluliselt langenud. Näiteks õunte C-vitamiini sisaldus on aastatega vähenenud isegi viis korda. Oluliselt on langenud ka teiste puu- ja köögiviljade mineraalide ning vitamiinide sisaldus.

Kui vanasti öeldi, et "one apple per day keeps doctor away" (üks õun päevas hoiab arsti eemal), siis arvestades vitamiinide langust õuntes tuleks öelda, et "five apples per day keeps doctor away" (viis õuna päevas hoiavad arsti eemal). Ja mõne aja pärast, arvestades praeguseid trende, juba kilo õunu päevas.

Kui puu- ja köögiviljades on vähenenud mineraalide ja vitamiinide osatähtsus, siis näiteks lihas ja ka piimas on kasvanud antibiootikumide ja steroidide hulk. Sellest me eriti tihti ei räägi. Jah, vahetevahel on üks-kaks artiklit, kuid siis tuleb kohe uudistelaviin peale ja see teema kaob kusagile kaugele ajalukku.

Ja nii me muudkui sööme ja sööme rohkem ning võtame toidule lisaks vitamiine ja mineraale. Ja majandus muudkui kasvab ja kasvab.

See kõik on ju üks suur enesepettus. Me teame, et me sööme aina ebatervislikumat toitu, aga me lepime sellega.

Viimasest Tervise Arengu Instituudi aruandest selgub, et üle poolte Eesti meestest on ülekaalulised. Täpsemalt on see protsent isegi 62,3. Kümme aastat tagasi oli 53,6 protsenti. Meie, meeste, vööpiirkond on seega see koht, kust meie majanduskasv välja paistab. Kuhu me edasi areneme? Kas ülekaalulisi peaks olema 90 protsenti? Või koguni sada protsenti?

Kas majanduskasv on ikkagi kõige tähtsam näitaja mõõtmaks ühiskonna edukust?

Kas me ei võiks öelda, et nii nagu vöö ümbermõõt ei pea kogu aeg kasvama, ei pea kasvama ka majandus.

Teeks päris rohepöörde

Me peaks rohepöörde juures loobuma majanduskasvu eesmärgist. Me peame rääkima kvaliteetsest elust. Tervena elatud aastatest.

Puhas õhk, vesi ja toit on elu aluseks. Me räägime majanduskasvust ja oleme unustanud lihtsad asjad. Astuks nüüd sellelt rattalt maha ja lõpetaks maa ja põhjavee mürgitamise. Aitab.

Kui sööks vähem, aga sööks ainult kvaliteetset toitu. Puhast toitu. Mahetoitu. Mitte seda, mida meile praegu müüakse.

Ma juba kujutan ette, kuidas mind hakatakse süüdistama selles, et kas ma ei tea, et mahetoit on kallim ja mis mul viga rääkida. Ning mida ma üldse fantaseerin.

Aga mis on meie tegelikult valikud? Kas liikuda veelgi enam tehiskeskkonna poole? Või ikka looduse suunas?

Jah, mahetoit on kallim. Aga sööks vähem. Nagu ma eelpool välja tõin, oleks vaja sama koguse vitamiinide ja mineraalide jaoks hoopis vähem süüa. Ja kui meil jätkub raha taastuvenergia kasutuselevõtu doteerimiseks, siis jätkub ka mahetoidu tootmise toetamiseks.

Mis oleks kui muudaks Eesti mahemaaks? Kus poodides tohib müüa ainult ökoloogiliselt puhast toitu. Samuti kasvatada. See oleks üks tõeline oaas keset tehiskeskkonnaga kõrbe.

Ehk sisustaks rohepöörde teisiti. See on reaalselt väiksem tarbimine ja kvaliteetse ehk ökotoidu söömine. Miks üldse me nimetame seda öko- või mahetoiduks? Nimetaksime seda päristoiduks. Päristoit ja tehistoit.

Kui me jätkame praeguse rohepöörde tegemist, siis näeme ka edaspidi seda, kuidas Järvamaal või mujal jäetakse põld sööti ja sinna pannakse päikesepaneelid. Just nimelt põllumaale, mida meie esivanemad on sadu aastaid harinud. Ilmselt on see reeglite järgi kasumlik. Kasumlikum kui põldu harida.

Samuti näeme seda, kuidas rohepöörde käigus võtame Eestis metsa maha, pressime kokku ja viime laevaga ümber Euroopa Hispaaniasse ja Itaaliasse.

Ja näeme tulevikus, kuidas me kiiremini teistest riikidest liigume kliimaneutraasluse poole ja lõpetame atmosfääri CO2 paiskamise. Viisaastaku plaan nelja aastaga on meil ikka veres. Aga oma maad ja põhjavett mürgitame me edasi, sest seda meile Brüsselist ei keelata ning selle lõpetamise eest toetusi ei maksta.

Õige peremees ju nii ei käitu.

Teeks päris rohepöörde. Mitte sellise, mida me praegu teha kavatseme. Tarbiks vähem. Toodaks ainult mahetoitu. Sööks vähem aga kvaliteetsemalt ja liiguks rohkem värskes õhus. Arvestades, et Järvamaal on meie viljakaimad mullad, siis just siit võiks saada alguse Eesti taasmuutumine mahemaaks. Ja Paide võiks olla mahetoidu ehk päristoidu pealinn. Teeme ära!