Jaak Valge 33 kõnet

Ma ei tea, kas minu kõne teile meeldib ja kas ma projekti algatajate lootuse täidan. Ma ei räägi pikalt, nii nagu saja aasta tagused riigimehed, kelle kõned kestsid teinekord mitu tundi ja kellele oli ca 20-30 minuti pikkune kõne pigem üks repliik. Aga 1917. aasta revolutsiooni ajal juhtus ka seda, et kui kõne sisu ei meeldinud, siis karjuti esineja maha, aeti eesti kombel kotti või visati vene enamlaste kombel teinekord ka kõnepoodiumilt alla, kus teda ootas kõike muud kui sõbralik auditoorium.

Selle suurepärase projekti algatajad on 33 kõne eesmärgiks sõnastanud ühise mõtteruumi avardamise ja võimalike tulevikustsenaariumite visandamise. Aga tulevikust suudavad meile kindlaid teateid tuua pendlimehed, kes tulevikku näevad, või marksistid, kellele ühiskonna liikumise lõpptulemus selge on. Mina ei kuulu paraku ei esimeste ega teiste hulka. Küll aga olen ajaloolane. Ajaloomaagia annab kujutlusvõimele tiivad.

Kujutagegi siis algatuseks ette täpselt saja aasta tagust aega, 8. maid 1921. See oli pühapäev ja ajalehed kajastasid pisut kergemaid teemasid. Toona ei tähendanud see seksi, toonane ühiskond ei olnud üleseksualiseeritud nagu praegune, vaid ajalooteemasid.

Pühapäeviti üldiselt lehed ei ilmunud, erandiks oli Päevaleht ja selles kirjutati pikalt, kuidas muistsel ajal Tallinnas kohut peeti ja ka Tallinna esimesest piiramisest 1221. aastal, millest siis möödus 700, nüüd aga 800 aastat. Saarlased, revalased, harjulased ning virulased tegid sel 800 aasta tagusel kevadel katse alistada end Tallinna linnuses kaitsvat Taani väge.

Aga peateemaks, mida ka teised lehed neil kuupäevadel kajastasid, oli Vabadussõja invaliidide toetamine ja neile annetamine. Sest 8. mai oli tuntud Rahvusvahelise Punase Risti Päevana. Päevalehes oli toodud lisaks üks nö persoonilugu ühest Vabadussõjas vigastatud õppursõdurist, kes maalt Tallinna tööd otsima tuli, aga kellele igasugune töö ei sobinud ning oli ilma peavarjuta ja poolnäljas.

Töösaamisel oli temasugustel küll eesõigus, ent teda see siiski ei aidanud, sest talle kõik töökohad ei sobinud, arst oli öelnud, et kingsepa- ja sadulsepatöökojas ta oma haavatasaamisest nõrkade kopsude tõttu vastu ei pea. Päevaleht palus omalt poolt neile saata pakkumised, uksehoidja, käskjala või muu sarnase ameti peale.

Edasi räägiti lehes veel Eesti riigivapi loomisest, mis oli ajaloo kõrval samuti üks enesekindla noore riigirahva identiteediotsingutest: kas Eesti riigi vapil peaksid olema Tallinna vapilõvid või hoopis Põhjamaa kotkad koos virmalistega. Veel käsitleti esiletõstetult Barcelona transiidikonverentsi, ning ka võidukate liitlaste ultimaatumit Saksamaale.

Niisiis lehe põhjal ja ajaloolasena ka palju muid allikaid uurinuna võin öelda, et hoolisime üksteisest, olime eestikesksed, aga polnud seejuures väga kolklikud midagi, tegelikult üldsegi mitte. Nüüd oleme sarnased nende saja aasta taguste eestlastega, aga oleme ka erinevad.

Erinevuste fikseerimine aitabki meil näha liikumissuunda. Kas see ikka on selline, mida me soovisime siis ja soovime praegu? Me näeme seda, kuhu võime jõuda, kui seda suunda jätkame, muidugi mitte täpselt, sest me ei tea muu konteksti muutusi, küll aga võime fikseerida, mida ja kas on selles suunas vaja muuta.

Aga keda oleks teil tänaval kõige suurem tõenäosus juhusliku vastutulijana kohata?

Tänapäeval on selleks 32-aastane eesti mees, neid on ligi 11 000, ning vanusrühmadest on kõige suurem 30-39-aastased, neid on 194 000. Sada aastat tagasi oleks kõige suurem tõenäosus kohata 14-aastast eesti soost poissi. Neid oli Eestis 11 500. Vanusrühmadest oli kõige arvukam 10-19-aastased, neid oli 219 000. Neist meestest suurem osa mobiliseeriti sõja ajal Vene või Saksa väkke ja suur osa sõtta või hiljem karistuslaagrisse ka jäi.

Sada aastat tagasi oli see suur põlvkond sündinud enne Esimest maailmasõda, meie ajal on 30-39-aastaste suur põlvkond sündinud laulva revolutsiooni ajal ja pisut enne seda.

Aga nüüd siis põhilistest erinevustest, mis toonase ja praeguse aja vahel on, ning mis ehk viitavad ka meie edasisele muutumissuunale.

Kõigepealt positiivsetest erinevustest. Majandus. Pole vähimatki kahtlust, et eestlaste majanduslik heaolu on tänapäeval kõrgem kui kunagi varem. Kui end iseendaga võrrelda, siis oleme esimesel kohal. Ent kui võrrelda iseenda ja teistega, siis pole meie koht kaugeltki selge. 

Tuleb möönda, et väga kindlaid andmeid ei ole, küll aga näib, et 1930. aastate teisel poolel oli meie sisemajanduse kogutoodangus isiku kohta Soomega väiksem vahe, kui on nüüd, mil meie SKT isiku kohta ostujõu arvestuses moodustab 75 protsenti soomlastest. Aga samas oli toona SKT per capita Kreekaga võrdne, praegu aga ületab isegi 20 protsenti.

Iseasi on see, et SKT isiku kohta näitas omal ajal selgemalt ühiskonna jõukust kui nüüd, sest praegu on majandus globaalne ja meie ettevõtlus suures osas välisomandis ning toodetud lisaväärtus võidakse välisettevõtete poolt riigist välja viia.

Kui võrrelda keskmist tarbimist, on viimastel andmetel, st 2015. aasta seisuga Eesti erinevus Soomest peaaegu neljakordne ja Kreekaga peaaegu kahekordne. Ning mitte Eesti kasuks muidugi.

Mina ei tea, miks see vahe nii suur on, kindlasti ei põhjenda seda ainult Soome kõrgemad hinnad ega ilmselt ka mitte ainuüksi kasumi väljaviimine Eestist. Üks põhjus on ka meie madal tööviljakus, mis moodustab alla kolmveerandi Soomest, ent on Kreekast isegi pisut kõrgem.

Ometi ei usu mina, et keskmine eestlane töötaks vähem kui soomlane, seega midagi on viltu. Pakun, et selleks on asjaolu, et teeme välisomandusega ettevõtetes madalama taseme ehk väiksema lisandväärtusega töid.

Küll aga on Eesti valitsussektori võlakoormus Euroopa Liidu madalaim, eelmisel aastal 18,5 protsenti SKT-st. Seda on üle kolme korra vähem kui euroalas keskmiselt, üle kolme korra vähem kui Soomes või Saksamaal, peaaegu kümme korda vähem kui Kreekas. Ning ma loodan, et ma väga poliitilisena ei näi, aga mulle on tõesti arusaamatu, miks meie neis oludes, kus võlad makstakse sisult raha juurdetrükkimise arvel, ei taha rikaste riikide kombel laenu võtta, selle asemel hoiame kokku, näiteks oma laste huvihariduse arvelt?

Pole kahtlust, et juhul kui majandusseadused kehtivad, ei saa süsteemi uut raha paisata, ilma et see odavamaks muutuks, ning kaotajaks jäävad euro stabiilsusesse vastutustundlikult suhtuvad riigid eesotsas Eestiga.

Just euroala võib ka ähvardavas kriisiis olla suurimas ohus, sest riikide vahel kokkuleppeid saavutada on riikide erineva majandusseisu ja ühiskondade erineva hoiaku tõttu raske. Igatahes kokkuhoidlikud tasuks meil olla siis, kui meil oleks käibel oma Eesti kroon. Siis vastutaksime ainult iseenda eest ning kokkuhoidmine tähendaks tulevikku investeerimist. Nüüd võib kokkuhoidmine tähendada tulevikku investeerimise ärahoidmist. Milline on võimalik tulevik, ma ei tea.

Mitte keegi ei tea. Me oleme üles ehitanud globaalse majandussüsteemi, mida me juhtida ei suuda. Kui keegi ei suuda juhtida, ei suuda keegi ka prognoosida.

Igatahes viimase saja aasta, või eriti reljeefselt viimase kolmekümne aasta majandusliku- ja sotsiaalse muutuse vektoris võib täheldada kahte suunda - esiteks ülirikkuse kasv ja teiseks ebastabiilsuse kasv. Niisiis on meil küll jõudsalt kasvanud majanduslik heaolu, aga ka ebastabiilsus ja ülirikkus.

Ülirikkus on kasvanud nii palju, et saja aasta tagusele eestlasele oleks see kujuteldamatu. Ahoi, sotsiaaldemokraadid, kus te olete? Kujutlusvõimel on piirid, suurt vahet heaolus pole, olgu inimesel vara üks miljon või üks miljard eurot. Sada aasta tagasi elanud eestlane poleks sellise ebavõrdsusega leppinud, tõsi, suuresti asjaolu tõttu, et üldine foon oli vaesem.

Toonase rahuolematuse poliitiliseks väljundiks oli kommunism. Saja aasta taguses Päevalehes oli artikkel pealkirjaga "Kommunistline sõnamulin", milles ironiseeriti parlamendis sõnavõtvate kommunistide üle, kes: "tuletavad meele hommikumaa nutunaisi, kes raha eest surnukeha juures uluwad."

See - mõtlen ideeliselt kommunistiks olekut - oli siiski saja aasta taguses Eestis populaarsem kui kunagi varem kui hiljem. Miks? See on eraldi küsimus, millel ma ei peatu. Sada aastat tagasi pooldas vast 10-20 protsenti kodanikest kommuniste.

Toona seisneski põhiline poliitiline vastasseis kommunistide ja mittekommunistide vahel, esimesed olid ka Eesti iseseisvuse vastased. Praegu on peamine vastasseis minu arvates globalistide ja rahvuslaste vahel.

Aga mis puutub parlamendi sõnamulinasse, siis igatahes ei taha ma öelda, et toona rumalust parlamendis rohkem oleks olnud, kui tänapäeval. Toona polnud kogemusi ja polnud kogemusi ka eriti kusagilt laenata, tuli ise õppida ning seda tuli teha ruttu, sest oli vaja ise otsustada, ning need otsused olid kaalukad.

Praeguse parlamendi või ka poliitikategemise tase on madal seetõttu, et meil on üha vähem otsustada. Poliitikat teevad ametnikud, kohtunikud ja Euroopa Liit, aga parlamendipoliitikule on jäänud statisti roll. Seega ei olegi vaja, et poliitikud targad oleksid.

Parlamentaarses süsteemis peaks olema nii, et kodanike poolt valitud seadusandja teeb seadusi, mille alusel ühiskond liigub ning täitevvõim ametnike ja valitsuse näol viib seadusandja ehk kodanike tahte ellu ning samal ajal president tasakaalustab süsteemi. Aga niimoodi enam pole.

Täitevvõim saab korraldusi Brüsselist ja tegutseb suhteliselt iseseisvalt. Isegi riigi pikaajaliste arengukavade koostamisel on parlamendi roll olnud sama tähtis kui suvalisel huvirühmal. Ning presidendi kohta ei taha üldse hinnangut anda, igal juhul ei taakaalusta ta mitte kedagi ega mitte midagi. Ning üks vahe on veel 1920. aastate Eestiga, nimelt see, et toona tahtsid poliitikud ikkagi valijaid targemaks teha, tänapäeval tahavad poliitikud tihtipeale kodanike teadmatust ära kasutada.

Kui see trend jätkub, siis demokraatia kaob. Muidugi võib nähtusi ümber nimetada ja väita, et kõik see, mis meile Euroopa Liidust tuleb, ongi demokraatlik. Aga mõtlen selle ehedas tähenduses, st kui rahva valik.

Ei jäta ütlemata, et sellele saaksime piiri panna siis, kui teeme põhiseadusesse täienduse, mille kohaselt oleks kodanikel endil, meil endil võimalus algatada siduvaid rahvahääletusi, mille tulemused on siduvad. Nii nagu sada aastat tagasi. Kui me nüüd seda enam ise teha ei tohi, tähendab justkui, et oleksime rumalamaks läinud.

Vähemalt formaalsete näitajate järgi on vastupidi, me ei ole rumalamaks läinud. Samuti on selge, et haridust ja tarkust oleme Eestis alati hinnanud. Juba 19. sajandi lõpul oli meie 10-60-aastaste lugemisoskus 94-98 protsenti. See tähendas, et majanduslikust mahajäämusest olenemata olime Euroopa tipus. Võrdluseks: Prantsusmaal oli lugemisoskuse näitaja 83 protsenti, Itaalias 52 protsenti ja Venemaal 28 protsenti.

Praegu ületame PISA testide edukuselt ka neid maid üsna mäekõrguselt, ning kui arvestada ainult eestlasi, siis oleksime ilmselt maailma parimad. Aga toona oli meil üksainus ülikool, kus õppis 3400 tudengit ja üliõpilasi oli tuhande elaniku kohta kolm, praegu on aga üliõpilaste arv 45 000, ning tuhande elaniku kohta 33.

Aga kui sisusse süveneda, küsida, kui palju oleme tegelikult vaimsete võimete poolest edenenud, ma jälle vastust ei tea. Selles, et ülikooli sisseastujate tase on viimasel paarikümnel aastal väga järsult langenud, ma ei kahtle enda ja oma ülikooli kolleegide teadmise põhjal hetkegi. Oslo ülikooli värske uuring üle 730 000 IQ-testi põhjal näitab, et James Flynni efekt, mille kohaselt IQ on pärast teist maailmasõda tõusnud, on alates 1970. aastate keskpaigas sündinud põlvkonnast tagasi pöördunud.

Pakutakse paljusid põhjusi, miks see nii on, üks peapõhjus näib olevat muutus elustiilis, just selles, kuidas lapsi haritakse ja kasvatatakse. Ehk teisisõnu on põhjus selles, et nõudmisi on vähendatud. Tõsi, see uuring on tehtud Norra noorte inimestega, aga me oleme kõik ühises euroopalikus õpperuumis, ning kui see paika peab, küllap kehtib ka meie kohta, kuigi tõenäoliselt võiks arvata, et meil oli pöördepunkt hilisem.

Igatahes on enam kui paradoksaalne, kui formaalne haridustase ühiskonnas muudkui aga tõuseb ja tõuseb ning varsti on kõik meie inimesed kõrgharidusega, aga samal ajal nendesamade inimeste tegelikud vaimsed võimed langevad.

Kui see peaks nii olema, siis pole see hea tulevikustsenaarium, vaid ebameeldiv trend, mida peame muutma. Ning asja ei paranda ka see, kui mujal Euroopa ühiskondades on langus veel kiirem kui meil. Aga mina küll seda muutuste tahet kusagil ei näe.

Igatahes on meie haridus ja vaimsed võimed läänemaade kontekstis praegu - või veel praegu - väga head ning pole patt loota, et meie hea haridus realiseeruks meie heaoluks.

Niisiis, sada aastat tagasi olime keskmiselt märksa nooremad kui praegu ja meid oli ka rohkem, eestlasi oli 1922. aasta rahvaloenduse järgi Eestis 967 000, erinevalt nüüdsest, kui eestlasi on Eestis 910 000, st 94 protsenti saja aasta tagusest ajast.

Selliseid oma riigiga rahvaid, mille arvukus oli sada aastat suurem kui praegu, on Euroopas ja tõenäoliselt ka maailmas vaid kaks: eestlased ja lätlased. Väheneb eestlaste arv ning statistikaameti andmetel põhinevate arvutuste kohaselt on alates 2015. aastast vähenenud ka eestlaste osakaal Eestis.

Need on küll muutused, mis oleksid sajandi tagust eestlast väga šokeerinud. Ning veel rohkem oleks ta imestunud siis, kui ta näeks, et me ei aruta selle üle, ei otsi põhjusi ega lahendusi. Et meie valitsus on hoopis rahvastikuministri ametipositsiooni likvideerinud. Et meie peamisteks arutlusteemadeks ei ole madal sündimus, mille tõttu meie arvukus väheneb, ega ka suur immigratsioon, mille tõttu meie osakaal Eestis väheneb, vaid hoopis erinevad seksuaalvähemustesse puutuvad teemad.

Aga kui ma veel tahaksin lõpetuseks eristada neid põhilisi hoiakuid, mille poolest me sada aastat tagasi teistmoodi olime, siis on neiks rahvuslik iseteadvus, majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse eesmärk, usk demokraatiasse, tahe ise otsustada, ning ka tulevikuoptimism.

Need jooned olid kindlasti sada aastat tagasi meil palju tugevamad kui praegu. Kas need jooned jooned nõrgenevad edasi või hakkavad tugevnema, ma ei tea, ega tea ka seda, kelle moodi on 2121. aasta eestlane. Küll aga tean, et see sõltub meist, 2021. aasta Eesti inimestest.