Mihkel Tammo 33 kõnet

Tere paidekad ja inimesed teispool ekraani!

Väga tore on siin olla. Enne kui ma oma teema kallale asun, siis mõned kiidusõnad, esiteks Paide Teatrile. Olles inimene, kellel on viimastest aastatest väga palju avaliku esinemise kogemust, on selline formaat, mille peale te olete siin, Paides, tulnud, minu arvates väga unikaalne ja põnev. Nii idee kui ka teostuse eest, mida te  siin kohalikele kui ka eestlastele laiemalt pakute, kui ka selle eest, kuidas te sellest räägite, suured kiidusõnad. Ja teiseks, täna on emadepäev, sellest ei peaks kindlasti ümber vaatama, nii et kõikidele emadele palju õnne. Ja kasutan ära seda, et mikker on minu ees ning tervitan oma kallist kaasat Helenit, kellega meil on kolmekuune tütar ja kuueaastane poeg, ning oma ema Katrinit. Kõikidele emadele – see on teie päev. 

Nüüd teema juurde. Teema, millest ma tahan teile täna  oma mõtteid jagada, on kestlik areng. Ja ma tean, et reedel oli siin Indrek Neivelt, kes rääkis ka rohepöördest, nii et mingis mõttes tundub, et sellest on saamas nii öelda hitt-teema. Kuigi mina olen valinud sõna kestlik areng, siis tegelikult, nagu pail lapsel ikka, on tal nimesid palju. Võib öelda rohepööre, võib öelda jätkusuutlikkus, pangad ütlevad ESG, tööstusettevõtted ütlevad CSR ja nii edasi. Ma arvan, et te tunnetate, kuidas sellest on saamas üks oluline ja populaarne teema. 

Aga miks peaks sellest rääkima?

Looduse pärast peab, see on selge. Aga minu tänase kõne mõte on see, et kestlik areng kätkeb endast ka võimalust Eesti ühiskondlikku arengu vaates. See on teine vaade, miks võiks seda teemat käsitleda. Ja kui ma räägin isiklikust vaatest, siis ma loon teile täna ka natukene oma isiklikku narratiivi, kuidas ma olen siia jõudnud. Sellega on nii, et see teema valis mind, ma ei ole ise mitte midagi teinud, et sattuda tegelema kestliku arengu temaatikaga. Aga olles sattunud sellesse sisse, siis mõistad, et see on nagu jäneseurg, kuhu sa oma pea sisse pannes, näiteks nagu Alice imedemaal, satud sellisesse rägastikku, mis hakkab kasvama. Ja seni on see teekond kulgenud aina kiiremini, kõrgemale ja kaugemale. Täna tahaksingi teile seda teekonda jagada. 

Pikka teooriat ei tee, aga umbes 20 sekundit siiski. Mis asi  see kestlik areng on? Mis on printsiip? Kõige tähtsam, prioriteetide järjekorras, on see, et looduse jätkumine meile sobivates tingimustes oleks võimalik. Alati kui ma seda ette loen, tundub see mulle nii ilmselge, on isegi natukene nagu piinlik sellist asja välja tuua. Aga samal ajal, kui vaadata seda, et tööstusrevolutsioonist, sellest ajast, kui meil on jooksev vesi, kanalisatsioon, sisepõlemismootor ja elekter, ei ole me pannud loodust esikohale. Lühiajaliselt oleme kogu aeg ammutanud rohkem, kui meid ümbritsev keskkond suudab taastada. 

Pärast looduse kestmajäämist peaks järgmisena tulema  inimväärne elu inimestele. Ehk siis eluks vajalikud ressursid, võimalus ennast teostada, vabadused – kõik need asjad, mis on meile olulised, on kindlasti järgmisel kohal elukeskkonna säilimise järel. Ja viimaseks heaolu kasv läbi majandustegevuse, et meie ühised ettevõetud ettevõtmised oleksid need, kes seda elujärge meil järjest parandavad. Aga see ei peaks olema vastupidi.

Paljudel teil võis olla seda mingis mõttes igav kuulata, sest see info on 60ndatest saadik olemas, seda levitatakse, kuid võibolla peamine probleem on selles, et see ei ole saavutanud ühiskondlikku relavantsust ehk siis sellel ei ole olnud suurt mõju. 

Lubasin, et toon teile natuke isiklikku konteksti, kuidas minu elu on kulgenud ja mind siia toonud. Esimene kokkupuude temaatikaga oli aastal 2009, kui ma olin esimese kursuse tudeng, tol ajal TTÜ-s, Tallinnas, ja meil oli inglise keele tund. Kui välja jätta see, miks peaks üldse ülikoolis inglise keelt õppima, kui sa oled selle keskkoolis  selgeks saanud (see tundus üsna arusaamatu), siis ühes tunnis tõi õpetaja meile lugemismaterjalid kliimasoojenemise kohta ja küsis, et noh, rääkige noored, mis te sellest arvate, kõik teadlased räägivad, et asjad hakkavad hapuks minema. Ja ega tol hetkel polnud isegi enne märganud, kuigi olles juba kahekümne aastane noor inimene. Ilmselt olin ikka kuulnud, kõrvast sisse, kõrvast välja, aga tol hetkel jäi see mulle meelde, et okei, see teema puudutab kuidagi. 

Aga noh, praegu, 12 aastat hiljem, läks vähemalt kümme aastat enne kui sellel teemal tekkis ühiskondlik tähtsus. Ja minu kui praktiku kogemus algas aastal 2015, kui ma läksin 27 aastasena pereettevõtet juhtima. Hakkasin nö kestliku arengu praktikuks. See oli ettevõte, kus töötas ligi 200 inimest, kes eksportis umbes 100% oma toodangust ja kelle kliendid olid maailma suurettevõtted. Ja kuna me sättisime ettevõttele uut suund, siis me nägime, et meie kliendid räägivad sellest kestlikust arengust ja me otsustasime, et hakkame sellega tegelema. Ja selle ettevõtte missiooniks sai kaasa aidata kestliku maailma ehitamisele. See eluetapp kestis mul kuni eelmise aastani, viis aastat, ja tegelikult see, mille pealt ma saan teile rääkida, ongi minu kogemus, mis seal sai saavutatud.

Olles ettevõtte juht aastast 2016, olen ma rääkinud umbes sama juttu, mis ma teile täna räägin. Ma ise olen järjest paremini informeeritud, järjest rohkem on mul praktilist kogemust, aga mis selle aja jooksul on Eestis toimunud? 

Ma vaatasin järgi, mis olid aastal 2016 kõige olulisemad uudised: Reformierakond langes opositsiooni pärast seitseteistkümmet aastat valitsuses; avati Eesti Rahva Muuseum; Kersti Kaljulaid, kes on ka siin üks kõnepidaja, valiti presidendiks; ja LHV tuli börsile. Kui LHV käest, kes on täna ka Rohetiigri üks asutajaliige, mille eestvedaja ma olen, oleks tol hetkel küsitud, kas nad näevad ennast viie aasta pärast rohepangana, nii nad ennast täna identifitseerivad, siis ma ei taha küll nende eest vastata, aga ma ei tea, kas nad naernud oleksid, aga see teema oleks olnud nende jaoks täiesti võõras. Lühidalt – aastal 2016 kogu rohepöörde või kestlikuse temaatika ei huvitanud Eestis mitte kedagi. 

Murrang, julgen väita, juhtus aastal 2019. Me kõik teame seda ühte Rootsi tüdrukut, kes on meile nii tuttavaks saanud, kes on tekitanud palju emotsioone, nii negatiivseid kui ka positiivseid. Ja minu jaoks, ma ei tea, kuhu vanuseklassi ma küll ennast loen, ma olen kolmekümne kahe aastane, aga vaadates kui palju sotsiaalmeedia postitusi, poliitikute kirglikke väljaütlemisi jne see tüdruk suutis tekitada, siis minu jaoks on ta kuidagi võrdunud... kes on raamatuid lugenud või filme näinud, siis on olemas selline asi nagu "Näljamängud", kus oli selline peategelane nagu Katniss Everdeen, kes sattus samamoodi ootamatu kangelasena vastupanuliikumise keskmesse. Minul on tekkinud kuidagi sarnane paralleel ja ma olen seda kogu aeg niimoodi näinud. Ja kui 2016. aastal see teema ei huvitanud kedagi, siis 2019. aastal, kui mina olin sellest teemast mööda konverentse ja erinevaid üritusi umbes kolm aastat rääkinud, siis sellel hetkel hakkas reaktiivsus. Aga iga muutus toob kaasa vastujõu ja selles teemas algas selge kartus, mida selline muutus kaasa toob. Seda väga erinevatel põhjustel ja sellest ma täna ei räägi, see läheks pikale. 

Tegelikult aastast 2020 edasi on see teema olnud trendikas ja ei ole enam keeruline selles valdkonnas tegutseda. Ma arvan, et ka täna, kes te siin olete, kui te iga päev lehte loete ja jälgite ühiskonnas toimuvat, siis te olete ehk samal meelel, et paljud küsimused, mida me arutame ja millele üritame leida lahendusi, käivad selle sama kestliku arengu valguses. 

Ma veetsin selles tööstusettevõttes juhina viis aastat ja resultaat oli see, et meie majandusnäitajad tõusid, sest tollel ajal andis see veel konkurentsieelise, kui sa olid kestlik ettevõte. Inimeste rahulolu tööl käies kasvas väga palju, sest inimesed tahavad kuuluda millegisse suuremasse ja kui su ettevõte üritab maailma päästa, siis see on hea asi. Ja me valmistasime ka palju tooteid, mis reaalselt maailma päästaks. Aga tollel hetkel sai mulle selgeks see, et kui sa oled ühes ettevõttes teinud rohepöörde ja sa oled seda veel naiivselt liiga vara teinud, siis sa mõjutad oma töötajaid, nende peresid, sa mõjutad mingeid huvigruppe, kogukonda, kus on sinu tegevus, sa mõjutad tarnijaid, sa mõjutad võibolla kliente, aga sellega asi piirdub. Ja tekkis arusaamine, et tegelikult Eestis, selleks et see teema saaks oluliseks, mõistes juba seda potentsiaali, on vaja ühte ühiskondlikku laiapõhjalist algatust. Mõeldud – tehtud, tänaseks olen aasta aega toimetanud ühe eestvedajana Rohetiigris. Ma ei tea, kui paljud teist on sellest kuskilt juba kuulnud, see võimalus on täitsa olemas, sest me tegutseme üsna aktiivselt, ja umbes 10 sekundiga võiks öelda, mida me üritame saavutada: paljud eestlased teavad tiigrihüpet, mis aastal 1996 hakkas tegutsema Eesti digitaliseerimise teekonnal. Ja meie ambitsioon on sarnane, aga võibolla see, et teha Eestist roheline digiriik. Me ei näe mitte seda, et see on täiesti teine valdkond kui Tiigrihüppel, aga me näeme, et see on järgmine etapp ja meil on väga hea alus, mille peale ehitada. 

Me oleme oma tegevuse jaganud nelja suunda, mille kaudu ma tahaksingi teile anda minu vaadet, kuidas Eestis praegu selle kestliku arenguga lood on. Ja need neli suunda, millega Rohetiiger tegeleb, on üksikisik, nagu teie siin, kõik inimesed, kes Eestimaal elavad, kuidas mõeldakse ja kuidas lähenetakse sellele temaatikale. Me tegeleme erasektoriga, kellest me usume eestvedavat jõudu rohepöördele, mida me näha tahame. Me tegeleme vabakonna suunaga ja viimaks riigiga. Ehk siis toimetame neljal suunal. Ja jätkuvalt tahaksin ma teile jagada, mida ma olen selle aasta jooksul Rohetiigris õppinud. Ja loodan, et see on teie jaoks huvitav ja mõtlemapanev. 

Alustame üksikisikust, meist kõigist. Üksikisik on sellel teekonnal, rohepöördes, nii ressurss kui ka vahend. Üksikisikute nimel me seda teeme, aga üksikisikud peavad ka sellesse panustama. Ja üksikisikule, eestlasele, on tegelikult omane loodusesse uskumise narratiiv. Kui me käime algkoolis, siis meile räägitakse kas koduloo või mõnes sarnases tunnis, mis mälestus kellelgi tuleb, Taarast ja hiiepuudest ja kõigist nendest loodusesse uskumistest, mis siin maal olid kunagi muinasusundis ka tavaline. Ja ma arvan, et sümbolina on loodus eestlastele oluline, seda on näha kasvõi sellest, kui palju meil on siin metsa ja kuidas see kirgi tekitab ja kõik muu, see raiumine. 

Aga minu jaoks on oluline tuua välja, et see narratiiv on katkenud. 

Kuigi 80% eestlastest üsna värske küsitluse järgi peavad ennast kestlikult või keskkonasõbralikult mõtlevateks inimesteks, siis tegudes see tegelikult absoluutselt ei väljendu. Ja teataval määral ei saagi väljenduda, kui see ühiskond meie ümber ka sellist tõekspidamist ja käitumist mitte kuidagi ei premeeri. Ei ole ehitatud üles süsteeme, mis toetaks sellist käitumist. Aga mida oleks vaja, et saaks selle katkenud narratiivi taaskord üles tõsta, sest just nimelt sümbolina on paljude eestlaste jaoks selline looduse või kestlikuse mõtteviisi evimine täiesti loomulik?

Ma arvan, et vaja on kahte asja: ühsikonnal on vaja küpseda. Olles taasiseseisvunud aastal 1992, oleme me ikkagi võrdlemisi teismelise eas ühiskond. Seda võib ka praegusest ühiskondlikust debatist väga selgelt välja lugeda – ikka paneme üksteise pihta tuld ja tõmbame erinevatesse leeridesse. Ma arvan, et see on kindlasti üks asi, mis peab muutuma selleks, et saaks leida konstruktiivseid ja ühendavaid lahendusi. Ja teine teema on see, et ühiskondliku heaolu defineerimine vajab ümbermõtestamist. See Lääne mudel, mida me täiesti arusaadavatel põhjustel oleme nii kaua taga ajanud ja milles me oleme tegelikult ka väga edukalt oma elujärge kasvatanud, ei vii siit enam väga edasi. Ükskõik, kas see on kiirmood või toidu raiskamine või mis iganes kõrvalnähtus selle Lääne mudeli taga – suur tarbimine –, see ei saa viia lõputult edasi, sest see tuleb millegi arvelt. Ja selle asemele peaks taaskord tekkima elu ja looduse usaldamine. Kindlasti peaks sellega kaasnema iseenda mitte nägemine kui universumi keskpunkt. Vahel on endalgi kainestav mõelda, et me keegi ei ole isiklikult universumi keskpunkt ja meie eestlastena siin oma 1,3 miljoni inimesega ei peaks ka nii mõtlema, sest see ei aita meil olla koosmõjus näiteks loodusliku keskkonnaga. Tuule puhumine ei lõppe ära riigipiiril või kui kuskil mujal kliima soojeneb, siis need inimesed ju peavad sealt siiki liikuma kuskile mujale, seega peaks mõtlema ühtsemalt. 

Ja kust tuleb siis minu arvates üksikisiku vaates see lahendus? Palju kritiseeritakse täna noori ja öeldakse, et nad on lumehelbekesed. Mina olen enda jaoks selle nimetuse, mis on selgelt halvustav ja minu arvates ebaõiglane, ümber defineerinud sellise sõnaga nagu "kullatükikesed". See on uus põlvkond, kes elab tegelikult juba täna teistmoodi. Ja nad ei tee seda hariduse pärast, sest sellist haridust nad ei ole kuigivõrd saanud, aga nad teevad seda sellepärast, et nad on pealt vaadanud, kuhu see sama mainitud Lääne heaoluühiskonna tagaajamine viib, kuidas nende vanematel ei ole nende jaoks aega, kuidas neil on stress, läbipõlemine, kõik muud asjad ja need noored tegelikult täna näevad, et see ei ole võibolla see. Nad elavad täna juba tasakaalustatumalt oma elu. Ja mina usun, et sealt tuleb üksikisiku vaates muutus. Mitte ainult, aga see on selline muutumapanev jõud. 

Ja see sama põlvkonnavahetus täna juba käib. Näiteks ettevõtluses ongi väga paljud Eesti edukad ettevõtted alustatud 90ndate alguses, pärast taasiseseisvumist, ja nendes on näha järjest rohkem noori juhte, kes teevad asju teistmoodi. Järgnevalt räägiksingi teile erasektorist ehk ettevõtetest. 

Me oleme Rohetiigris loonud esindusorganisatsiooni sarnastele ettevõttetele nagu mina juhtisin, kes soovivad ühiskonnas seda pööret eest vedada. Me alustasime sellega jõulude paiku ja tahame kokku saada 250 ettevõtet, kes ühiskonnas just pakkumise poole pealt hakkavad rohepööret ellu viima. Täna on 50 liiget olemas. 

Me plaanime seda teha kahes etapis: etapp üks lähtub sellisest mõõdikust, et tuhat suurimat Eesti ettevõtet moodustavad 90% Eesti majandusest. Kõlab natukene nigelalt, aga see on tõsi. Etapp üks on keskenduda neile ettevõtetele, kellel on suur mõju, olgu see nende klientide, töötajate või muude huvigruppide näol. Ja see on oluline, kuna need suured aktiveerivad teised, nad näitavad ette. 

Etapp kaks on väikesed ja keskmised ettevõtted, keda Eestis on üle 50 000, kellel on limiteeritumad ressursid, kes tegelikult saavad võtta eeskuju ja seda järgida. 

Ja mis neid ettevõtteid ühendab, kes Eestis täna juba rohepööret ellu viivad? Seda on järjest rohkem, ma usun, et te märkate seda enda ümber. Esiteks nad saavad aru, et selle teemaga mitte tegelemine on pikas perspektiivis kallis. Ettevõtete eesmärk on püsima jääda. Käisin paar aastat tagasi Jaapanis ärikohtumisel ja seal oli üks ettevõte, mis oli algatatud aastal 156 pärast meie ajaarvamist. See oli üsna jahmatav või mõtlemapanev kogemus, kui palju peab see ettevõtte iseenast üle elama. Kui ta alustas tööstusettevõttena, siis täna on ta täiesti finantsvaldkonna ettevõtte. Kui lugeda selle ettevõtte arengurada, siis ta on tegutsenud umbes 30 erinevas tegevusvaldkonnas. Ettevõtetel on tahe kohaneda ja muutuda vastavalt sellele, milliseid nõudmisi ümbritsev keskkonda seab. Seetõttu ma arvan, et ettevõtted ongi need, kes Eestis seda pööret ellu peaksid viima või kõigepealt eest vedama, et teised saakisd järgi tulla. See on lumepall, mis mäest veereb kestliku arengu suunas ja mis kogu aeg kasvab. Tekivad omad  ökosüsteemid ja klastrid, mis tähendab seda, et probleeme ei lahendata enam üksi, vaid selleks ongi vaja ettevõtlusorganistasiooni. Ütleme, et me teeme koos oma ahela roheliseks ja me lahendame probleeme koos. Ehk siis koostööle, mitte konkurentsile, orienteeritus. See on Eestis võib olla tundlik teema, aga meie näeme küll Rohetiigris, et koostöö tegemist tekib järjest rohkem.

Kes ei saa täna sellest teemast aru? Eestis on umbes pooled ettevõtted sellised, kes ei saa selle teema tähtsusest aru. Ja ma julgen välja öelda, et neil ettevõtmistel on nõrk või lühinägelik omanik, kes teeb seda ettevõtlust ikkagi omakasu eesmärgil. Või siis seal on nõrk juhtimine, ja ei saada aru sellest, kuidas jääb püsima ettevõte, mis on asutatud aastal 156. 

Aga tegelikult on siin põhjust optimismiks, sest praegu on näha, kuidas väga paljud muudavad meelt. Muudavad meelt terved sektorid – ma tooksin välja finantssektori, ehitussektori, tööstussektori ja mitmed teised. Ja tegelikult oleme me päris põneval ajastul, kus kestlik areng ei ole enam soovunelm, vaid sellest on saamas praktika, mida viiakse ellu.

Ja viimaseks riik, mis võibolla on kõige olulisem, kuna me räägime siin täna Eesti visioonist. Ma alustaksin sellisest mõttest, et know-how tühimik või teadmiste tühimik selles teemas on absoluutselt kõigis nendes suundades. Aga mis eristab riiki näiteks üksikisikutest või ettevõtetest on see, et need samad ettevõtted tahavad kohaneda, nad tahavad õppida, nad tahavad areneda, nad tahavad luua endale oskused, et selles uues tulevas maailmas hakkama saada. Ja mitte ainult hakkama saada, vaid olla edukad nende uute standardite järgi, selle uue ühiskondliku heaolu definitsiooni järgi. 

Poliitikute puhul ei ole ma hetkel seda märganud, et nad tahaksid väga seda uut oskust õppida. Jutupunktides on see teema ees, aga otsustes ei ole. Nii on nagu mõttetu. Kui me räägime metsast või fossiilenergiast või muudest teemadest, kus on küsimus, kas valida kestlik tee või valida tavapärane, harjumuspärane, siis otsuseid ei tehta selles suunas. See on mingis mõttes ka mõistetav, sest poliitikule on ebakompetentsena välja paistmine suur oht, ta ei saa järgmine kord võibolla valituks. Aga sellele vaatamat on meil vaja julgeid otsuseid, seega ma usun, et ühiskondlik surve on siin hästi tähtis. Selline poliitika nagu siiani on olnud, ei vii meid siit kuskile edasi. 

Ja ma tahaksin veel välja öelda, et tegevuskava koostamine ei ole saavutus, kuigi me ei saa neid tegevuskavasidki enam isegi koostatud. Bürokraatia ei ole saavutus. Ümarlauad ja nõukojad ei ole saavutus. Ja tegelikult tundub mulle, et rahval on tugev ootus ja poliitikud peavad muutuma haavatavamaks või julgemaks võtma riski, ka isiklikke riske, et teha julgeid otsuseid, sest muud moodi see ei toimu. Mulle tundub, et Eestis teevad kõik ülejäänud klotsid juba tööd, aga riigilt on vaja otsustavust. 

Ja see lahendus peitubki riigi suunas kaasamises ja võimu laiali jagamises. Need on kõik demokraatia arengu vormid, millest me oleme kuulnud, aga mida liiga vähe praktiseeritakse. Minu lootus on seda lähiajal palju rohkem näha ja ma usun, et see ka nii läheb. 

Lõpuks visioonist. Miks kestlik areng on Eestile huvitav? Ma rääkisin alguses, et sellest teemast peab rääkima looduse tõttu, aga võiks rääkida Eesti ühiskonna õitsengu või edasiarenemise tõttu. Sest meil on eelis, me oleme väga hästi positsioneerunud selles teemas edu saavutamiseks. Kõigepealt kuulumine Euroopasse, mis on meiega seotud majandusruum – ma arvan, et te kõik teate neid õiglase ülemineku fonde ja roheleppeid, aga ma ei tea, kui paljud teist on mõelnud, miks Euroopa sellega nii tugevalt tegeleb, miks Euroopa näeb selles uut konkurentsi- või strateegilist eelist? 

Mis on olnud globaalselt suured trendid või majandusnähtused, mis on mõjutanud seda, kuidas elu tervel maakeral toimub? Tööstus, mis on selgelt üks väga suur mõjutaja, aga Euroopal väga mõistetavatel asjaoludel ei ole tööstuses palju kaasa rääkida, see on põhiliselt koondunud Aasiasse ja mujale, see on selline küpse vana turg ja meie elatustase on nii kõrge, meil on vähe inimesi ja kõik muud põhjused, miks tööstus on see, kust me oleme ammu lootusetult maha jäänud. Me saame ainult mingites niššides opereerida. 

Meedia? Euroopa on ka siin võrdlemisi tähtsusetu. Facebookid, Googlid, Ali Expressid ja Rakutenid tulevad jälle Aasiast-Ameerikast, aga mitte Euroopast. Ja kui nüüd on näha uut trendi, milleks on rohemajandus, mis taaskord seab ümber kõik konkurentsipositsioonid, mis tähendab, et ta loob väga palju uusi võimalusi teha majandustegevust uuel moel, ümber ehitada väga paljud toimimispõhimõtted ja majandussektorid, siis Euroopa on aru saanud, et see on võimalus, kuidas esile tõusta. 

Ja Eesti, milles meie võimalus seisneb? Loomulikult mõistmine, et see on meie majandusruumi  eesmärk peaks andma meile vihjeid, et sellega tasub tegeleda, sest me kuulume siia ruumi. Aga tegelikult on Eesti veel eriti hästi positsioneerunud, just selle sama pärast, millega ma alustasin. Kuna meil on toimunud Tiigrihüpe, on meil tänu sellele digivundament väga tugev. Ja seda rohemajandust, mida maailma  tahab, seda ei tee ilma selle vundamendita, mis Eestis on juba ehitatud. Meil on võimalik see roheline infrastruktuur ehitada selle sama digitaalse vundamendi peale. Ja see on tegelikult väga suur konkurentsieelis selles täiesti uues majandustegevuses, mis on juba käima läinud, aga mis väga suure lainena peale tuleb. Lisaks sellele on teada, et Eesti on väike ja selles kontekstis on see väga hea, meie võimukoridorid on piisavalt lühikesed ja me saame siin luua mudeleid teistele eeskujuks, mida me Rohetiigris paljuski ka üritame teha. 

Mida selleks vaja on? Selgelt on vaja kõikide osapoolte kokkulepet. Seetõttu ma olengi rääkinud teile, kuidas minu arvates erinevate osapooltega täna seis on. Meil on vaja seda ühiskondlikku tellimust. Aga Eestis on tihti vist nii, et on räägitud, et me oleme liiga väike, miks me nii generaalsed oleme, me peaksime mingeid kokkuleppeid tegema ja fookust seadma. Mina usun, et just see on see valdkond, milles peaks seda saavutama. Ja ma ütleks, et momentum on olemas. Selle teemaga on veel hea see, millega mina tahaks julgustada kõiki, kes me siin oleme ja seda kuulame ja ettevõtteid ja riiki, poliitikuid, et kui sa selle valiku teed – ma rääkisin, et kui ma ühel hetkel läksin sinna jäneseurgu ettevõtte juhina – siis see ei ole olnud raske teekond mida käia. Sest kui riik otsustaks, et meie teeme Eestist rohelise digiriigi, siis edaspidi, kui sa võtad otsuseid vastu, saad sa kohe aru, kas see on kestlik otsus või see ei ole kestlik otsus. See teekond hakkab ennast väga selgelt suunama. Ja selles mõttes, kui on tehtud suur otsus, siis sealt edasi see ei ole raske tee. 

Mida me saame selle eest potentsiaalselt tasuks? Sama asja, millest ma alustasin – hoolitud looduse, mis on meile eestlastele väga oluline, tasakaalupunktile lähemal inimesed, sest mulle tundub, et me nihkume ka isiklikus vaates sellest eemale, kuna ühiskond lihtsalt paneb meid sellisesse tsentrifuugi. Ja viimaks see, mida küll kardetakse, aga mida ma omast kogemusest julgen väita – on täiesti kindel, et tekib väärtuspõhisem, suurema lisandväärtuslikkusega majandus ehk siis see, millest me kogu aeg räägime: me oleme need allhankijad ja teeme seda odavat tööd ja ei oska sellest välja murda. Minnes uuetele rohelistele turgudele ja kasutades ära eelist, mis meil täna on, on meil võimalik seda saavutada ja teha seda kõike õiges järjekorras. 

Kas me võidame kestlikus arengus niikuinii? Ei tea, pole kindel, aga minu tunnetus on see, et kui me ära passime selle positsiooni, kus me täna oleme, ja me oleme hästi positsioneerunud seda muutust tegema ühe väikese riigina, ühe ühiskonnana, siis järgmise sama hea võimaluse ootamine võib kestma jäädagi. See on väga suur võimalus. Me peaksime seda võimalust kasutama ja sellise ühiskondliku kokkuleppe saavutama. 

See ongi minu suur soov, nägemus ja visioon Eestile. Ma loodan, et see nii läheb. Veelkord – kõikidele emadele palju õnne, te olete imelised, aitäh, et te tulite kuulama ja ilusat pühapäeva õhtut!