Jan Kaus: hea kõne on omamoodi kutse

Kohtumine Jan Kausi ja Paide Teatri meeskonna vahel leidis aset seoses Paide 3000 aktsiooniga "33 KÕNET", mille raames 3. maist  4. juunini kostub iga õhtu kell 18.00 Paide keskväljakul üks kõne. Kõne, mis otsib vastust küsimusele "Kuhu edasi? / Kuidas edasi?"

Mida tähendab üks kõne? Milline on hea kõne ja milline halb?

Kui me räägime kõnest, siis kõigepealt tuleks täpsustada, millisest kõnest me räägime või millisele kõne väljendusele te tahate ennekõike tähelepanu juhtida, sest eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale "kõne" viis tähendust. Ma arvan, et meie räägime siin täna ennekõike sõnast "kõne" kahes tähenduses: esiteks kõige laiemas mõttes, kõne kui rääkimine ja teatud rääkimise viis; ja teiseks kõne kui avalik sõnaline ettekanne, avalik sõnavõtt. See teine kuulub ühtlasi ka esimese alla, sest kõnelemise viis on väga lai teema. Selles mõttes tundub mulle, et teie ettevõtmine tabab aja närvi: et kõnelemise viis, kõne kui väljendi kõige laiem tähendus on hetkel väga aktuaalne teema. Mõelgem kasvõi sellele, mida on nimetatud vihakõneks või siis praegu vaenukõneks. Sellega on omakorda seotud erinevad  poliitilised, sotsiaalsed ja juriidilised küsimused.

Mulle tundub, et üks võimalus on mõelda, kas poleks parem, kui me selle vaenu- või vihakõnega, mis on kahtlemata probleem, saaksime hakkama ennekõike ühiskonnana, mitte riigina. Mulle meeldib alati mõelda ikkagi nii, et ühiskond on laiem kui riik. Riik ei pea katma kogu ühiskonda.

Minu meelest ei ole vaenukõne haigus, ta on lihtsalt selle haiguse sümptom. Haigus, millega meil tuleb tegeleda, on üha kasvav leppimatuse ja lepitamatuse tunne. See, et me ei oska enam üksteisega ära leppida. Me ei oska enam leppida sellega, et teised inimesed on teistsugused. Ja minu meelest on see lepitamatuse haigus selline, mida ei saa riikliku operatsiooniga ravida. Kui tahetakse rääkida Eesti rahvast - väga paljud poliitikud räägivad Eesti rahva nimel - siis selle taustal tuleb leppida sellega, et see rahvas ei ole ühtne.

Mina ise pakkusin mõned aastad tagasi vaenukõne kõrvale leebuskõne hüpoteesi, mis oleks teatud sorti vaenukõne alternatiiv. See oleks siis selline kõneviis, mis ei astu mitte vastu, vaid just nimelt kõrvale, ta püüab vältida oma poliitiliste või sotsiaalsete vastaste alandamist, mis ei tähenda ka oma vastastele automaatselt õiguse andmist või oma positsiooni loovutamist. Mulle tundub, et leebuskõneleja alustabki tegelikult sellest, et ta ei vaata ainult olukorda, vaid ka iseenda positsiooni, ta tegeleb pidevalt iseenda positsiooni rajamisega ja need teravad küsimused, mis tal ühiskonnale esitada on, esitab ta ühtlasi ja ennekõike ka iseendale.

Mulle tundub, et me kipume sageli mõtlema automaatselt, et probleem, millest me tahame kõneleda, asub kuidagi meist väljaspool, ta ümbritseb meid. Näiteks väga levinud on avalikus suhtluses selline ütlus: “Jube palju on praegu ühiskonnas rumalust või lollust.” Tavaliselt võiks siis eeldada, et ütleja ise ennast rumalate sekka ei arva, vastupidi, ta on selle rumaluse kuidagi läbi näinud ja nüüd osutab sellele. Ja kui keegi sedasi räägib, siis hakkan ma aeg-ajalt mõtlema, et mina ei saaks vist niimoodi öelda. Kuigi mul ei oleks raske seda teha, sest terve ühiskond on täis inimesi, kellega ma mingil määral või üleüldse ei nõustu, kelle väidetest ma sageli arugi ei saa, aga see põhjus, miks ma sedasi öelda ei saa, on see, et ma pole ise üldse kindel, et ma olen kuidagi rumaluse vastu immuunne ja järgmises lauses ise midagi rumalat ei ütle. Või ei ütle midagi, mida teie järgmises lauses rumalana ei taju. Seega algab minu jaoks leebuskõne küsimusest, kas ma ise olen väikluse, kibestumise, viha või rumaluse vastu immuunne?

Minnes kõne kui väga konkreetse suulise sõnavõtu juurde, võiks öelda, et hea kõne on paljuütlev ja vilets kõne on väheütlev.

Kui püüda seda paljuütlevat kõnet kuidagi konkretiseerida, võiks ehk öelda, et paljuütlev kõne tähendab resonantsi vastuvõtjate hulgas, kõne ulatust nii ruumis kui ka ajas. Mõjus kõne kõnetabki. Muidugi ei pruugi mõjus kõne tähendada alati head kõnet, mõni kihutuskõne võib kutsuda üles ründama parasjagu ebameeldivaid ühiskonnagruppe või inimesi, kes kõnelejale ei meeldi.

Minu jaoks on hea kõne või hea kõne resonants seotud sellega, kas kõnes on vastandeid koondav iseloom. Heas kõnes ei ole vastandeid elimineerivat jõudu, vaid pigem ikkagi jõud, mis kutsub vastandeid mingil moel aktsepteerima. Selles on resonantsi, mis kutsub inimesi lahendama probleeme üheskoos.

Näiteks ühes viimase aja suurima resonantsiga Eestis peetud kõnes oli üks korduv küsimus: "Mis on sellel pildil valesti?" Ja minu meelest selline küsimus osutab mingile pildile, mis ei ole meie ees, vaid on meie ümber. Me ei vaata pilti, vaid me ise oleme selle pildi sees. Ehk siis kui küsitakse: "Mis on sellel pildil valesti?", siis minu jaoks tähendab see väga isiklikku ja konstruktiivset küsimuse püstitust. Kas mina saaksin sellel pildil midagi paremaks teha? Ja kui ma saaksin, siis kuidas?

Hea kõne on omamoodi kutse, katse kõnetada, katse tekitada reaktsiooni. Ma ei pea silmas ülistuskõnet, mille idee on tekitada oma adressaadis ainult meeldivaid reaktsioone, aga see võiks olla katse võimalikult paljusid kuulajaid kutsuda üles kaasa mõtlema. Retoorikat või kõnekunsti peetaksegi veenmiskunstiks, aga veenda ei saa minu meelest vaakumis. Kõne kui aktiga kaasneb ikkagi mingisugune dialoogiline element, kuigi see on seotud isikliku sooritusega, üksiku inimese tasemel sõnalise retoorilis-verbaalse sooritusega. See on katse luua dialoogilist olukorda või vähemalt dialoogi potentsiaali. Hea kõne rajaneb ootusele, et kõne tekitaks vastukaja.

Ma mäletan enda lapsepõlvest nõukogudeaegseid kirjeldusi kõnedest, millele järgnesid sellised reaktsioonid, mida tähistati alati kindla väljendiga kestvad ovatsioonid. Me ei tahaks kestvaid ovatsioone, aga ehk näiteks kestvat järelemõtlemist.

Kas kõne mõjuvust ja head sisu on võimalik ühendada?

Kui me räägime ideaalsest kõnest, siis seda määratleb sisu ja vormi ideaalne tasakaal. Mina isiklikult pean kõnet kirjanduslikuks väljendusviisiks ja mulle meeldibki üha rohkem rääkida mitte niivõrd kirjandusest - see on lihtsalt sõnalise väljendusviisi üks väga konkreetne vorm -, vaid kirjanduslikkusest, kirjandusele omastest keelelistest võtetest, mida saab kasutada väljaspool neid vorme, mida peetakse otseselt kirjanduseks.

Hea kõne on alati kirjanduslik ja võiks lisaks heale resonantsivõimelisele ideele sisaldada ka puhtalt sõnalist mõjuvust. Mitte et kõne peaks otseselt mõjuma kui kirjandusteos, ent head kõnet määratlevad või esindavad teatud kindlad kõnekujundid. Ja need kujundid ei saa ka asuda vaakumis, nad peavad olema seotud kontekstiga, kus kõne aset leiab. Ühesõnaga, kõne sisuline ja vormiline pool peavad kokku saama väga heas kontekstitajus.

Võtame kõige lihtsama näite, Heinz Valgu "meie võidame niikuinii". Lihtne lause, aga väga tugeva resonantsi ja kestvusega, sellest sai tol hetkel terve rahvuse, terve kultuuri ceterum censeo, kandev mõte. See oli seotud just selle lause tugeva kontekstuaalsusega – oli vaja, et keegi ütleks välja, et see, mis toimub, on tegelikult ette määratud, see on paratamatu. Protsess, milles me viibime, on pöördumatu. Ja ta on pöördunud või pöördumas meie kasuks. Samuti on selles lauses väga tugev demokraatlik ühendav taotlus, üleskutse ühendavaks sõnaks on meie, "meie võidame niikuinii", mitte "mina võidan niikuinii... ja siis võibolla teie ka". Oleks väga huvitav mõelda, kuidas kõlaks Valgu üleskutse praeguses ajahetkes. Kas võiks hüüda umbes nii, et "me lepime niikuinii"?

Oluline ei ole kunagi ainult see, mida räägitakse, vaid ka (või isegi ennekõike) see, kuidas räägitakse, kuidas seda öeldakse. Ma olen ise toonud selle näite, et pole raske tajuda kahe sisuliselt samasuguse sõnastuse suurt erinevust, kuigi mõlemad osutavad ühele ja samale asjale. Võtame kaks lauset: esiteks, "kui on must, näita ust!" või "mina jagan või esindan protektsionistlikke seisukohti". Nende kahe lause erinevus, kuigi nad osutavad samale probleemile, on juba stiili tasandil nõnda suur, et see ulatub servapidi stiilist sisuni tagasi. See vormistus hakkab mõjutama sisu. Ma usun, et inimene võib olla protektsionistlike veendumustega ja mina usun, et selline alalhoidlikkus on paljudele eestlastele tegelikult omane, lausa veres. Ja ehk minus endaski. Aga selline inimene ei pea automaatselt arvama, et iga võõra kultuuri või nahavärviga inimesele peab kohe ust näitama. Seega on ääretult oluline, kuidas asja öeldakse.

Ma ei julge üldistada, aga mulle tundub, et kõned on sisulises plaanis väga sarnased: kõneleja taotleb mingil määral kuulajate ühinemist, otsib neile mingit ühist suunda, tahab kuulajate ridu tihendada, tahab iseenda parimad taotlused verbaalselt koondada ja nende mõjuvust kasvatada. Aga kui küsimus on mingil määral selles, kuidas ta seda parasjagu teeb, kuidas ta oma taotlused sõnastab, muutub oluliseks ka see, et ta teeks seda viisil, millega kuulajad pole päris harjunud, millega nad pole tuttavad. Harjumatust võikski tekitada kõneleja isikupärane tonaalsus, ekspressiivsus, kõnekujundid, aga ka tempo ja miimika. Või kõik koos.

Me keegi ei kujuta ette Jeesus Kristust pidamas Mäejutlust pominal, habemesse pomisedes ja kukalt kratsides, häbelikult silmi peites. Ma arvan, et lisaks sellele, et tal oli palju öelda, öelda midagi mõjuvat, oli tal ka kõva hääl ning ekspressiivne stiil.

Sellist asja kusagilt osta ei saa. Aga ma arvan, et seda saab arendada. Just harjutamine tähendabki isikupäraste tugevuste esiletoomist ja nõrkuste taandamist. Seega hea kõne on ka harjutamise tagajärg.

Kuidas Sa tajud vahekorda kirjaliku ja suulise kõne vahel? Mille poolest need erinevad?

Me ei tea, kuidas Cicero kõned kõlasid või kuidas Martin Luther Wormsi riigipäeval kõneles, kui ta olevat (väidetavalt) öelnud: "Siin ma seisan ja teisiti ei saa.” Paljusid kõnesid teame me tõesti ainult vahendatult.

Mulle tundub, et üks kirjaliku suhtlusviisi negatiivseid mõjusid on see, et inimesed kõnelevad üha vähem silmast silma. Vahetu kõne situatsioon kätkeb endas spontaansust, see võimaldab suuremat katsetuslikkust, võimaldab teha vigu. Kui ma vaidlen kellegagi facebookis ja panen afektiseisundis kirja midagi ebaviisakat, siis seda on väga raske hiljem  tagasi võtta. Ma võin selle postituse ära kustutada, ma võin vabandust paluda, aga see akt on ikkagi tehtud. Suulises situatsioonis on ebaviisakat ütlust kergem kustutada, sest sellele järgneb mingi teistsugune olukord, uued olukorrad katavad selle sujuvamalt ära, me saame edasi liikuda. Me saame vigu koos dialoogipartneriga jooksvalt parandada.

Kas on kõnesid, mis on Sulle muljet avaldanud ja mõjunud?

Mind pigem on huvitanud kõnekunsti ajalooline roll, kuidas kõned on ajalugu mõjutanud või muutnud mingisuguse ajastu vaimset seisu. Näiteks meie enda ajaloost Carl Robert Jakobsoni kolm isamaa kõnet, mille kaudu anti eesti kultuurile uhke minevik, muistne valgusaeg ja tõotati uhket tulevikku.

Kui te teate Annika Laatsi, siis näiteks laiem avalikkus sai temast teadlikuks tänu sellele, et ta võttis sõna ETV saates "Suud puhtaks". Ja nüüd on Annika Laatsist saanud üks väga oluline mõtleja, kes asub seal konservatiivse maailmavaate ja liberaalse maailmavaate lõikumiskohas. Ta on ühelt poolt väga selgelt kristlike ideaalidega inimene, aga teisalt omab kohati väga liberaalseid seisukohti. Annika Laatsi avalikkusse tulek näitab ühe suulise sõnavõtu tõeliselt suurt potentsiaali. Ja mulle tundus, et selles sõnavõtus mängis suurt rolli mingisugune spontaansus, mis põhines väga pikal järelemõtlemisel. Ma olen ise ka mõelnud, et ehk tuleneb ideaalse kõne emotsionaalne jõud kahest esmapilgul vastandlikust ajendist ehk siis spontaansest vajadusest mingi asi südame pealt välja karjatada või välja hüüda ning teiselt poolt sellest, et see, mis välja hüütakse, on aastaid laagerdunud ning kõneleja on selle üle väga pikalt järele mõelnud.  

Mulle tundub, et meie ühiskond viibib sageli mingisuguses afektiseisundis. Ma ei ütle, et seda ei tohiks olla, see on üks viis mõelda, üks viis maailmale reageerida. Aga mulle meeldiks mõelda mitte lihtsalt maailmale reageerides, vaid ka oma reaktsioonidele reageerides, mis tähendakski järelemõtlemist.

Kui palju praegu kõneldakse? Kui palju on kõnesid meie ümber? Ja kuidas see on ajaga muutunud?

Huvitav, et kui inimene on vähegi elanud tähenduslikku elu ja tal on siit ilmast lahkumise hetkel alles tema omaksed, siis saadetakse ta teele kõnega. Aga mulle tundub, et ehk on kõne üks selline vorm, mis ei olegi väga palju ajaga muutunud. Kõnesid peeti Vana-Rooma aegses senatis ja peetakse meie Riigikogus, see on poliitilise suhtluse juures olnud alati ääretult oluline vorm. Eks ajalooliselt keerukamates hetkedes peetakse kõnesid rohkem, Prantsuse Revolutsiooni juhid olid kõik suured kõnemehed. Näiteks Robespierre pidas vist 1791. aasta jooksul üle 300 kõne. See oli ka väga eksalteeritud ja afektiivne ajahetk.

Aga võiks ehk öelda, et ükskõik missuguses avalikus kohas hakkavad inimesed kogunema ja püüavad mingit probleemi lahendada, siis kõigi eelduste kohaselt peetakse seal maha vähemalt üks kõne, kui mitte rohkem.