Rein Veidemann: Iga kõne algab valmisolekust teine ära kuulata

Kohtumine Rein Veidemanni ja Paide Teatri meeskonna vahel leidis aset seoses Paide 3000 aktsiooniga "33 KÕNET", mille raames 3. maist  4. juunini kostub iga õhtu kell 18.00 Paide keskväljakul üks kõne. Kõne, mis otsib vastust küsimusele "Kuhu edasi? / Kuidas edasi?"

Mis on tänapäeval sõna jõud, sõna väärtus? Kui palju on sõnal tähendust?

Ma pean esmalt teile meenutama president Kersti Kaljulaidi, kes ilmus Riigikokku pusaga "Sõna on vaba". Kui ma nüüd oleksin presidendiga ühes ruumis, siis endise õppejõuna ja haritlasena, kirjandus- ja kultuuriuurijana ütlesin ma talle kõigepealt, et siin on toimunud kohutavalt suur eksitus – sõna ei ole vaba. Me räägime küll sõnavabadusest, igaühel on õigus sõna võtta, aga sõna võtmisel ja sõna kasutamisel endal on siiski piirid ees. Sõna on kõigepealt lauses, ta on seotud teise sõnaga, seega sõna vabadust piirab tema seotus – sõna on seos. Ja ta on seotud ka kõnepidajaga, kes sõna kasutab.

Aga seda peab küll ütlema, et sõna jõud on viimasel ajal kahanenud. Sõnast on saanud tänapäeval viirus, tema levik on viraalne. Me näeme seda hästi näiteks sotsiaalmeedias (aga ka traditsioonilises meedias), kus õhku paisatud sõna levib nagu tuulepuhang. See areneb tormiks ja seejärel kaob jäljetult. Kogu aeg toimub mingisugune viraalne protsess ja see viraalsus toob endaga kaasa väga palju segadust. Ma ei näe praegu ringlemas sõna, millel oleks autoriteeti ja mida ma saaksin tõsiselt võtta.

Tänapäeval võib sõna jõud mõne inimese käes muutuda relvaks ja tekitada üksjagu segadust. Ja sõna võib ka teise inimese üldisest dialoogist välja lülitada.

Sõna viraalsuse ehk nakkusliku levikuga kaasneb sõna inflatsioon – sõnu on nii palju, et ma ei orienteeru enam selles segaduses. Keda ma kuulan? Kus on tõde? Ja inflatsioonile omaselt kaotavad ka sõnumit kandvad sõnad oma väärtuse ning devalveeruvad üsna kiiresti.

Kui vaadata lineaarsel ajateljel tagasi (võtame näiteks viimased  sada aastat), siis kus on need murdepunktid, millal sõna inflatsioon algas? Majandusteadlased räägivad majanduskriisidest ja nende algusest, süvikust ja lõpust. Mis hetkel algas sõnakriis ja kas võib loota, et me oleme põhjas ja hakkame välja tulema või on veel jupp maad minna?

See algas väga nähtavalt koos sotsiaalmeedia võidukäiguga. Praegu võib igaüks nimetada ennast kirjanikuks, kui ta peab blogi ja me teame, et üks osa tänasest eesti kirjandusest ongi blogidest välja kasvanud, näiteks sai Mudlum (kes alustas samuti blogi-formaadis) hiljuti Kultuurkapitali auhinna.

Teiseks võib ühe olulise hetkena ära märkida punkti, kui traditsioonilises meedias muutusid jutusaated meelelahutuseks. Ja kolmandaks tooksin ma välja autoriteetide ääremaastumise. Intellektuaalid ei võta enam sõna, nad on justkui dinosaurused, neil on minevikuvarjud. Ja see algas juba "plats puhtaks" ideoloogiaga, kus kõik need, kes vanast ajast tulid, tituleeriti väära ideoloogia kandjaiks ning seetõttu usuti, et neil ei ole vaja enam midagi öelda. Kuid samal ajal oli neil kõigil väga suur elu- ja lugemiskogemus, mida nüüdisajal enam väga ei ole. Lugemine on tänapäeval muutunud justkui privileegiks. Loevad need, kes peavad või need, kes kuuluvad mingisugusesse nišši. Aga uue põlvkonna intellektuaalid, kes saavad oma teadmised kätte arvuti hiireklõpsu kauguselt, neil ei ole enam aega luua seoseid kergesti kättesaadavate teadmiste vahel.

Lennart Meris kehastus vana aja tõeline intellektuaal – mitmekülgne, tohutu sõnakasutuse ja suure autoriteediga. Ma meenutan, et kui Lennart Meri sai presidendiks, siis oli tema reiting kõigest 12%. Ent oma esimese presidentuuri ajal rääkis ta suureks mitte ainult Eesti, vaid ka iseenda.

Temaga koos lahkusid areenilt ka mitmed teised tuntud loov-haritlased, näiteks Mikk Mikiver, Heinz Valk või Mati Hint. Erakordselt hea kõneleja on veel näiteks Arvo Pärt, kelle kõned kujutavad enamasti pauside rida. Seal on tema vaikiv isiksus, justkui pühak ning põhiliselt väljendab ta alandlikkust, millele järgneb üks või kaks lauset. Need on küll lihtlaused, aga neid jäädakse kuulama.

Erinevate inimestega kohtudes ja sarnastele küsimustele vastust otsides on tulemused üsna sarnased: ikka jõuab jutt Lennart Merini, ikka jõuab jutt tema kõnedeni. Ning selleni, kuidas Meri lõi sõnadega visiooni ühest riigist, mis ei ole (vaatamata möödunud ajale) kaotanud oma tähendust. Aga kuulates viimase 8-10 aasta kõnesid, siis riigieelarvest suurema narratiiviga sõnavõtte... neid väga pole.

Minu viimane kõige suurem kõne-elamus oli ühel Vabariigi aastapäeval. See oli Chalice'i, räppari, muusiku ja luuletaja loodud teos "Minu inimesed". Ta pidas seda Vabariigi aastapäeval ja ma juhtusin olema selle esmaettekandel kohal – me olime šokeeritud. Miks? Sest see oli isiklik pöördumine auditooriumi poole. See on esimene asi, mis on ühe hea kõne eelduseks – sa pead haarama oma auditooriumi. Nüüd on see tehniliselt väga lihtsaks tehtud, on prompterid, mille abil saab luua tehnilised võimalused, et publikuga otseühenduses olla. Siiski harjutatakse seda vähe ja enamus kõnepidajatest ei oska seda kasutada.

Teine suurem kõneelamus oli Barack Obama Eestis peetud kõne. See kõne kuulub ka nende hulka, mis meie maailma muudavad. Obama kõne järel me tundsime (ja ma rääkisin väga paljudega), et meid ei jäeta üksi.

Kõnepidamise kunstis on oluline küsimus, kuidas haarata oma kuulajaskonda, kes on väga eriilmeline. Ei ole olemas homogeenset rahvast, igaüks on isiksus. Seepärast seisab kõnepidajal alati ees suur ülesanne – esiteks kuidas panna kuulajad ennast kuulama ja seejärel loota, et sellele kõnele järgneb mingi tegu. Sest iga kõne on tegu.

Kõne ebaõnnestub, kui kõnepidaja kaotab öeldu osas järje, kui ta muutub ainult teksti edasiandjaks. Kõnepidamine tähendab kõnega samastumist ja sellest on kohe aru saada.

Kui Lennart Meri meenutada, siis kõik tema kõned algavad pilgust, vaatest. Tegelikult algabki kõne vaikusest. Ma olen alati öelnud, et teos algab pealkirjast, iga kõne esimesest lausest. Näiteks George VI kõne, mille ta pidas pärast seda, kui septembris 1939 oli välja kuulutatud sõda. "Sellel süngel tunnil, võibolla ühel otsustavamatest meie ajaloos, pöördun ma kogu oma rahva poole, nii siin kui mere taga ning lausun oma sõnad nii sügavalt südamest, nagu oleksin ma igaühe kodus ja kõneleksin teie kõigiga näost näkku." Võimsamat kõne algust ei ole mina kusagilt lugenud. Ja põhimõtteliselt peaks iga kõne just nii alguse saama: ma kõnelen teiega näost näkku.

Iga kõne eesmärk on tegelikult saada uue kõne allikaks. "Nagu ütles ...", "Nagu Lennart Meri viitas..." jne. See tähendab seda, et igas kõnes peaks olema niisugune mõte, mis jääb kõlama ka pärast kõne pidamist. Ja ma pean president Kaljulaidi tunnustuseks ütlema, et tema kõnes neid momente on. Jah, ajakirjandus võib hambaid teritada selle või teise kallal, aga ei saa ütlemata jätta, et need on olemas. Kersti Kaljulaidi kõnedes on need markeeringud aga tehnokraatliku päritoluga. Kuigi ta on kasutanud ka kirjanduslikke kujundeid, siis paremini toimivad ikkagi niisugused kujundid, mis on laenatud kas elust endast või rahva kõnevarast (mõne vanasõna või kõnekäänu näol).

See ei ole saladus, et mina aitasin kirjutada kõnesid Arnold Rüütlile. Me püüdsime silmas pidada klassikalise kõne elemente, et need mõjule pääseksid. Aga juhtus see, mis juhtuda ei tohtinud ja mis oli tegelikult paratamatus – Arnold Rüütli kõnedesse võis sisse kirjutada nii palju jõulisi metafoore kui palju tahes, ette kanti need enamasti leinaliselt. Nii kui Rüütel – siis, kui ta oli veel Ülemnõukogu Presiidiumi esimees -  ekraanile või rahva ette ilmus, tuli ilmsiks tema rahustav kõnemaneer, mis  piltlikult öeldes, uinutas kõik meie vaenlased. Rüütli pärandina jääb eesti kõnekultuuri ajalukku "ühiskondliku leppe" konstrukt, mis on praegugi veel käibel. Või siis: "Eesti on kreenis" –  see oli samuti üks tema olulisi kujundeid. Väga mõjus kujund sotsiaalse ebavõrdsuse väljendamiseks. Kreenist välja tulemiseks vajamegi mitmes valdkonnas  "ühiskondlikku lepet".

Väga tähtis on see, kust kõnet peetakse. Kui on pult ja selle peal on Eesti Vabariigi vapp, siis on selge  – see on vahendatud, riik on seal vahel. Kui sa oled laval ja puldis, siis vaatad sa ülalt alla. Näiteks jutluse ajal läheb kirikuõpetaja kantslisse. Ta tõuseb koguduse kohale, saavutab positsiooni, kus ta on jumalasõna vahendaja. Ja seetõttu ei ole lihtsurelikul õigust kantslisse minna..

Seega kui kõnepidaja tahab jõuda rahvani, peab ta, ka kantslis, selle vaheseina ära lõhkuma. Sellega ei saanud hakkama president Toomas Hendrik Ilves, kes pigem kantslis olemist rõhutas. Seetõttu käsitleti tema kõnesid ka üsna ülbetena.

Veel üks suur kõnepidaja omast ajast on Edgar Savisaar. Ta oli väga võimas kõnepidaja. Tema esimene kõne 17. juunil 1988 Lauluväljakul pani aluse Edgar Savisaarele kui rahva juhile. Ja kui ta tõstis käe ja ütles: "meie oleme rahvas", siis oligi kõik, Edgar Savisaarest oli saanud rahva juht.

Mida eeldaks eesti kõnekultuuri taas käibele toomine, edundamine?

See eeldaks seda, et meie üldine haridustase oleks kõrgem, et meil oleks avaram lugemus. Aga see eeldab ka suuremat isiksusliku kvaliteedi omamist. Seda räägib näiteks Ülo Vooglaid – meil on vaja isiksusi. Aga kuidas nad tekivad? Tekivad läbi eneseharimise ja läbi selle, et osatakse hinnata ka teisi inimesi. Selle asemel, et käsulaudu laiali jagada, peaks püüdma kõigepealt inimesi mõista. Tuleb olla esimene võrdsete seas. Aga meil on nii, et on võrdsed ja siis on kõige võrdsemad.

Iga kõne algab valmisolekust teine ära kuulata.