Kaja Kallas 33 kõnet

Ma tahan rääkida sellest tervisekriisist. "Oh ei!" mõtlete teie. Ei jaksa sellest enam kuulata ega taha midagi teada! Nii ära on väsitanud see pikk aasta kõiki. Aga ma tahan rääkida hoopis sellest, kas see aasta on toonud ka midagi positiivset. Kas on midagi, mida oleme õppinud?

Pandeemia näitas meile, kui väike on maailm. Ühes maailma otsas alanud viirus levis kiiresti üle kogu maailma ja tabas kõiki piirkondi ühte moodi. Nakkus käitus igal pool sarnaselt ja levis inimeselt inimesele. Kuigi väljakutse oli globaalne, tuli sellega tegeleda kohalikul tasandil ja tulemused hoopis erinevad.

Ilmselt saavad käitumisteadlased ja antropoloogid veel pikalt kirjutada teadustöid erinevate kogukondade tegutsemismudelitest, kuid üks on nüüdseks juba selge: kriisis väljendus riikide ja rahvaste kultuuriline küpsus erinevalt.

Kriisis on vaja selgeid juhiseid, sest see annab kindlust, et asi on kontrolli all. Selliseid juhiseid ja reegleid igal pool ka kehtestati. Ometi oli teatud riikides karmid piirangud ning teistes riikides polnud neid sootuks nii palju vaja, sest inimesed käitusid lähtuvalt tervest mõistusest ja piirasid end ohutajust tulenevalt ise.

Näiteks kui Lõuna-Koreas tajusid kirikud, et kirikutes võib nakkus paremini levida ja sulgesid ise uksed ilma et keegi oleks neid selleks sundinud, siis Serbias ja Montenegros toimusid seevastu suured usujuhtide matused, mis tõid kaasa omakorda palju nakatumisi ja surmasid rituaale järginud usklike hulgas, sest usujuhid ütlesid, et usutalitlused töötavad "jumala vaktsiinina".

Norras keelati ülemaailmse pandeemia alguses meditsiinitöötajatel riigist lahkuda, kuigi riiki ei olnud haigus veel jõudnud. Mitte sellepärast, et nad võiksid mujalt tuua viirust, vaid selle pärast, et valmistuti kriisiks ja meditsiinitöötajatele oli ette nähtud oma roll. Ja üllatuslikult meditsiinitöötajad selle vastu ei protestinud. See näitab Norra kultuurilist küpsust, et ollakse valmis koos tegutsema.

Soomes ei ole maskikandmise kohustust, ometi inimesed kannavad maske, sest sellest on viiruse leviku tõkestamisel kasu ja see lähtub tervest mõistusest. Viiruse levik on Soomes pea olematu ja seda mitte tänu karmidele piirangutele, vaid inimeste mõistlikkusele. Ilmselt jälle näide nende kultuurilisest küpsusest.

Kuidas on läinud Eestil ja kuidas on lugu meie kultuurilise küpsusega? Ühine tegutsemine on meie individualistlikule ühiskonnale olnud väljakutse, sest meie käitumisele ühiskonnana on tugeva pitseri pannud nõukogude aeg.

Taasiseseisvunud Eesti on olnud tugevalt individualistlik ühiskond ja kollektiivsel tegutsemisel on nõukogude ajast negatiivne maik man. Seetõttu on võib-olla koos tegutsemine meile raskem kui mõnele teisele rahvale ja riigile, kel seda taaka ei ole. Aga me oleme sellega kenasti toime tulnud.

Kuust kuusse teeme uuringuid inimeste ohutaju kohta ning selle kohta, kuidas ollakse valmis oma käitumist vastavalt sellele kohandama. Ja nendest selgub, et piirangute järgimine käib käsikäes inimeste kasvava ohutajuga ning vastupidi.

Valitsus ei tohi jääda hiljaks ei piirangute kehtestamisega ega nende mahavõtmisega. Valitsus sõltub rahvast ja rahvas sõltub valitsusest. Rahvas on emotsionaalne, aga valitsus peab otsuseid tegema ratsionaalselt, argumentidele tuginedes.

Ühelt poolt pead rahva emotsiooni tunnetama, aga mitte minema sellega kaasa. Hea näide emotsiooniga kaasaminekust oli 2015. aastal, kui palestiina tüdruk küsis, kas ta saab Saksamaal varjupaika ja Angela Merkel vastas, et varjupaigataotlejaid on tuhandeid ja ei saa. Tüdruk hakkas nutma ja ajakirjandus ning avalikkus tampisid Merkeli maatasa. Selle peale tehti kannapööre ja avati uksed pagulastele, mis tõi kaasa teistpidi kriisi.

Oleme nüüd targemad kui olime eile ja aasta tagasi. Me juba enam-vähem teame, kuidas me käituma peame. Murdmaks välja vajadusest pidevalt ühiskonda lukku keerata, tulime välja valge raamatuga, et kokku leppida, kuidas ühes või teises valdkonnas võiksid inimesed erinevate riskitasemete puhul käituda, et ära hoida viiruse laiem levik ka selleta, et valitsus kehtestab karme piiranguid.

Sest kõikide piirangute kehtestamisel on alati ka nähtamatud ohvrid, inimesed, kes kaotavad töö või on sunnitud oma elutööna ehitatud ettevõtte sulgema või lapsed, kelle haridustee kannatab. Mõneti oli valge raamatu kokkupanek tervest talupojamõistusest tulenevate käitumisjuhiste kirjapanek, millele aitasid kaasa organisatsioonid, mille tegevust piirangud kõige enam mõjutasid.

Tulles nüüd kõne alguse juurde, kas te ei ole märganud, et ajal, mil maailm on meie ees justkui kinni läinud, kui suletud on nii koolid, kinod kui ka kohvikud, kui meie emotsioone väljendavad ainult silmad, sest kogu meie nägu on olnud kaetud, siis kas te ei ole tähele pannud, et just sel ajal, mil paljud meist on füüsilises, aga veel rohkem vaimses isolatsioonis, et just sel ajal oleme mõistnud, kui vajalikud me tegelikult üksteisele oleme?

Mind on pannud see mõtlema, kuidas me kõik üksteisest sõltume. Ühiskonnana tervikuna, aga ka igas kollektiivis. Isegi üheskoos bussiga sõites või söögilauas istudes, võõrad võõraste kõrval. Üks inimene võib juhuse tahtel ja pahatahtmatult, kuid ka hoolimatusest rikkuda ära kümnete inimeste elu ja tervise.

Aga ma olen selles päris kindel, et enamik inimesi on selle ängistava pandeemia ajal oma vastutustundega ise hoidnud ära kümnete, võib-olla sadade inimeste haigestumise. Ka teie, head Järvamaa inimesed, olete enese teadmatagi olnud paljude oma lähedaste, sõprade ja kolleegide päästjad. Valget raamatut lugematagi.

Ja ma soovin siiralt, et see hoolivuse tunne meie südames püsiks. Et vaktsiin, mille abil me viirusest ühel päeval lõplikult jagu saame, ei muudaks meid immuunseks üksteise murede suhtes.

Võib-olla ongi see koroonapandeemia ainus pluss, kui sellest viirusest üldse midagi positiivset otsida - suletuina muutusime avatumaks. Maailm ei läinud meie jaoks väiksemaks, vaid hoopis vastupidi, suuremaks. Me oleme ka tugevamad kui varem. Kogemusi on meil nüüd rohkem niikuinii. Ja see kehtib ka valitsuse kohta.