Hardo Pajula 33 kõnet

Olen mõelnud, kuidas mulle kõneks antud aega kõige otstarbekamalt kasutada. Vastus, mille ma enda jaoks leidsin on see, et juhtida tähelepanu asjadele, mida ma pean oluliseks. Ja mis see muu praegusel hetkel ikka olulisem on kui see, et aru saada, mis õues toimub. Ja eelkõige see, mis on toimunud siin alates eelmise aasta märtsist.

Vahetult pärast viiruse puhkemist küsis minult arvamust Elu24 ja ma kirjutasin ühe pikema loo ning selle aasta alguses või õigemini eelmise aasta lõpus küsiti uuesti. Ja selle ma siis kirjutasin ning ega mul paremat kokkuvõtet sellest, mis minu arvatest õues toimub, praegu võtta ei ole. Ma ei hakka muidugi seda lugu siin täismahus tsiteerima, aga käin need põhipunktid üle.

Loo nimi oli "Meie viroloogiline tripp". See pealkiri tuleb Ameerika kultuurikriitikult Erik Daviselt, kes on pidanud seda meie kultuuri kollektiivseks psühhedeelseks tripiks. Ja minu jaoks on see üks kõnekamaid kujundeid kogu selle viirusetralli kohta.

Miks see on minu arvates kohane metafoor? Tšehhi päritolu USA psühhiaater Stanislav Grof on öelnud, et psühhedeelikumid toovad välja need kihid, mis on patsiendi psüühe sügavamates kihistustes kaua varjul olnud ja mulle tundub, et see viirus on täitnud sama rolli kogu meie kultuuri puhul, mida psühhedeelikumid teevad üksikute patsientide puhul. Vähemalt see on see argument.

Sõnavõttu hingestav küsimus on see: mis toimub? Ja nagu ikka, on keeruline küsimus otstarbekas jaotada väiksemateks. Ning üks võimalus mistahes tundmatu situatsiooniga kokku puutudes on juhinduda filosoofia kolmest põhiküsimusest, mis Immanuel Kanti järgi on "mida me teame?", "mida me peame tegema?" ja "mida me tohime loota?".

Esimene on küsimus teadmisteteooria, epistemoloogia põhiküsimus, teine on eetika põhiküsimus ning kolmas metafüüsika põhiküsimus.

Mida me teame? Loomulikult ei saa üks 20-minutiline sõnavõtt kujutada endast kõiksuse ammendavat kirjeldust, ma toon välja lihtsalt kolm punkti ja käin need väikeste kommentaaridega üle. Me teame kolme asja: püramiid väriseb, süsteem on seniilne, kantsel on kadunud. Mida ma selle all mõtlen?

Esiteks – püramiid väriseb. Mina saan sellest aru nii, et kui me vaatame ühiskonda püramiidina või püramiidi kahemõõtmelises ruumis võrdhaarse kolmnurgana, siis võime selle suure kolmnurga jaotada ülevalt kaheks, kus üles jääb väike kolmnurk ja alla trapets. Kui me nimetame väikese kolmnurga partei ja majandusaktiiviks ning selle trapetsi armsaks ilmarahvaks, siis oleme saanud väikese ülilihtsustatud ühiskonna mudeli.

Ja kui ma ütlen, et püramiid väriseb, siis tundub küll nii, et kõikjal on armsa ilmarahva rahulolematus süsteemiga kasvamas ja minu jaoks on siin kõige kõnekamaks episoodiks see, et kui me kerime filmi neli või viis aastat tagasi aastasse 2016, siis kõikide maade ERR-id (kui ma räägin ERR-ist, siis ma mõtlen ERR-i laiemalt, kuhu kuulub kogu peavoolumeedia, nii et selles tähenduses kuuluksid ERR-i meie enda väike ERR, aga ka Postimees, Eesti Päevaleht ja kui me võtame rahvusvahelise aspekti, siis kõikide maade ERR-id, New York Timesist kuni Päevaleheni) jaurasid ühel teemal, et Donald Trump on halb ja Brexit on halb ning seda juttu tuli kõikidest torudest.

Ometi, mida me nägime, oli see, et juhtusid nii Trump kui ka Brexit. Ja nüüd on küsimus, et mida me sellest järeldame. Järeldada võib muidugi mitmeid asju, aga esimene on ilmselt see, et parteide, majandusaktiivi ja ERR-i lugu ei ole liiga veenev.

Ja selle loo veenvus sai kõvasti kannatada juba 2008. aasta finantskriisis, sest kui selle ajani üritati vaeste ja rikaste vahel kasvavat lõhet ravida võlaravimi abil, siis 2008, mil see kardin rebenes, tõi see selle partei- ning majandusaktiivi ja armsa ilmarahva vahelise lõhe igal pool nähtavale ja mulle tundub, kuigi see, et mulle midagi tundub, ei tähenda veel seda, et asjad niimoodi on, aga mulle tundub, et praegune poolteist aastat viirust on seda vastuolu veelgi süvendanud.

Teine tähelepanek, mida me teame: süsteem on seniilne. Siin ei ole paremat pilti väite illustreerimiseks, kui me mõtleme sellele, kes olid Ühendriikide viimastel presidendivalimistel vastamisi. 74-aastane Trump ja 78-aastane Biden, kelle kohta võib öelda nii ühte kui ka teist ja on ka öeldud ühte, teist ja kolmandat, aga keegi ei ole minu teada väitnud seda, et tegemist oleks sellise punapõskse ideedest pakatava visionääriga.

Tõenäoliselt ei ole ma ainuke, kellele seda valimistralli vaadates meenusid Tšernenko, Andropov ja kogu see sats, kes 1980. aastate lõpus üksteise järel ära kukkusid. Nii et paralleelid Nõukogude Liidu viimaste päevadega on olemas. Võib parafraseerida Lenini kuulsat sedastust, et "süsteem, see on vaktsiin pluss kogu maa desinfitseerimine".

Olgu esimesega kuidas on, aga veelkord, planeedi kastmine puhastusvedelikku tõenäoliselt kõiki meie probleeme ei lahenda.

Kolmas punkt – kantsel on kadunud. Muidugi on kõik need punktid omavahel orgaaniliselt seotud, aga selle all mõtlen ma seda, et kui mina üles kasvasin, siis oli meil kaks televisioonikanalit, oli kesktelevisioon ja ETV, pärast tuli ETV2 juurde. Kes Soome televisiooni ei näinud, sellel oligi valida kolme telekanali vahel, eks raadiokanaleid oli ka muidugi paar-kolm tükki.

Aga kogu selle ühiskondlikku sidusust tootva mehhanismi aluseks oli ringhäälingu mudel ja on päris selge, et see süsteem on nüüd läinud, sotsiaalmeedia on selle süsteemi ära lõhkunud. Ja seda ma peangi silmas selle all, kui ma ütlen, et kantsel on kadunud.

Võtame need kolm asja kokku: punkt üks – püramiid väriseb; punkt kaks – süsteem on seniilne; punkt kolm – kantsel on kadunud. See on murettekitav situatsioon, sest meil puudub selles olukorras mehhanism, kuidas teha valikuid, mis on meile selles olukorras head.

Mida teha? Loomulikult on vastused abstraktsed, siin ei ole midagi konkreetset, ei ole kümnepunktilist plaani, kuidas olukorrast välja tulla. Aga on kolm asja, mis ma tooksin laiemalt välja: me peame vaatama üle oma alusoletused, taastama ühise kaardi, õppima pimedas nägema.

Möödunud aasta tõi meie kõnepruuki nii mõnegi kinnisväljendi. Kõigepealt tulevad mulle meelde näiteks "sotsiaalne distantseerumine" ja "meditsiinisüsteemi kokkuvarisemine", need on omavahel loomulikult tihedalt seotud, esimest on kuuldavasti vaja selleks, et teist ära hoida. Aga pikemas perspektiivis tundub, et kõik need meetmed, mille varjus me praegu elame, on tõenäoliselt valmistamas ette pinda suuremõõdulisele eelarvekriisile, millest vähemalt minu prognoosis kujuneb meie ajastut defineeriv sündmus.

Aga mida ma mõtlen selle all, et me peaksime üle vaatama oma alusoletused? Kui ma peaksin valima ühe, siis kõige tähtsam hoiakumuutus oleks see, et igasugune mõttekas muutus peab algama tõdemusest, et surm on eksistentsiaalne, mitte insener-tehniline probleem.

Ma arvan, et suure osa nende probleemide taga, millega me oleme siin viimase paari aasta vältel tegelenud, on meie suhtumine surma. Ja kõige tähtsam pööre peakski olema see, et me annaks endale aru, et surm on just nimelt eksistentsiaalne probleem, mitte insener-tehniline probleem.

Taastama ühise kaardi, see on seotud sellega, mida ma rääkisin kantsli kadumisest. Põhiprobleem tundub praegu olevat selles, et igal vennikesel on oma Excel ja ega need eriti kokku ei lähe. Kui vanasti oli nii, et lajatati Vremjast maha, et siin on see Excel ja selle järgi nüüd elame, siis ega see ka enam ei tööta.

Järjest suuremal osal elanikkonnast on kadunud usk telekast maha loetud Excelisse ning nüüd ongi küsimus selles, kuidas me selles olukorras saaksime edasi liikuda. Ja selleks, et siit üheskoos edasi liikuda, peab meil olema mingisugune udune ettekujutlus sellest, mis on see territoorium, kus me liigume. Ja selleks on meil vaja ühist kaarti.

Esimene asi, mida selle taastamiseks teha tuleks, on muidugi püüda olla võimeline üksteisega sõbralikult ja heatahtlikult suhtlema ning kuulama ära, mida on öelda inimestel, kelle seisukohad ei pruugi meie omadega kattuda, aga kelle vaatepunkt aitab meil konsensuslikku reaalsust defineerida.

Ja kolmandaks – õppida pimedas nägema. Ma räägin selle väite illustreerimiseks ühe Erich Helleri loo, kes on üks Saksa taustaga Briti kirjamees.

Ta rääkis loo Baierimaal Weimari Vabariigi ajal töötanud koomikust Valentinist, kellel olevalt olnud selline number, et kui eesriie avaneb, on laval ainult latern, mis näitab valgusvihku ja Valentin otsib seal valgusvihus midagi. Ja kõigile on näha, et seal valgusvihis ei ole midagi.

Mõne aja pärast liitub temaga üks politseinik, kes küsib: "Mida sa siit otsid?". Valentin vastab, et ta otsib võtmeid. Eks siis politseinik hakkab koos temaga otsima ja endiselt on näha, et seal ei ole mitte midagi. Kui lõpuks politseinik küsib: "Oled sa kindel, et sa võtmed just siia kaotasid?" Valentin vastab: "Ei, ma kaotasin nad sinna," ning näitab pöidlaga lava taha pimedusse. "Aga miks sa siis sealt ei otsi?" küsib politseinik. "Sest seal ei ole valgust".

See lugu on seotud muidugi selle esimese punktiga, et me peame vaatama üle oma alusoletused.

Mida me tohime loota? Me tohime ja peame lootma, et lõpuks ikka kõik kuidagi laabub. Kui see aga peaks tõesti nii minema, siis juhtub see viisil, millest kellelgi ei ole praegu vähimatki aimu. Ja see on veelkord kinnituseks sellele, et me peame suutma omavahel rääkida ja mitte minestama juba enne seda, kui teine poole suu lahti teeb. Nagu tihti on kujunenud meie kahetsusväärseks kombeks.