Indrek Saar 33 kõnet

"Lollpea ei saagi kunagi rikkaks ja kui saab, varastatakse ta kohe paljaks." Selle tuntud rahvatarkuse ja väidetavalt ka korea vanasõna tuletas mulle meelde kunstnik Peeter Laurits Vikerraadio saates "Üks lugu."

Tundub justkui elementaarne, et mida kiiremini maailm muutub, seda enam vajame kohanemiseks ja edukaks hakkamasaamiseks loovust ja haritust. Ilmselt tajus ka omaaegne kütt-korilane, kui ta koopaseinale õnnestunud jahiretkest pildi maalis, oma algelises mõtlemises loovuse väge.

Teadmised ja loovus peaksid tänapäeval looma eelduse majanduslikuks eduks. Aga tuleb välja, et oleme hoopis ringiga jõudnud tagasi keskaega, kus nõid tuli kohtuotsuse tegemiseks vette heita ja kui ta ära uppus, alles siis kinnitas kohus ta süütuse.

Midagi sarnast on ette võtnud ka valitsus. Kärbitakse kärpimise nimel, ükskõik kas sellest kasu sünnib või mitte ja mõtlemata sellele, mis kasu on uppunul teadmisest, et ta süütu oli.

Lausa riiklikud talgud on alanud, et seda usku ellu viia. Karjuvaid näiteid on loetud päevade jooksul saanud hulgi ja karta on, et see kõik võib olla alles algus. Tuhandetelt lastelt võetakse võimalus minna huviringi ja seal oma andeid välja arendada. Ühtlasi tähendab see ka maapiirkondades aastate jooksul üles ehitatud huvihariduse lõhkumist.

Õpetajaid ja nende ametit pilgatakse solvava palgatõusuga, ülikooli ei oodata tulevikus mitte loovaid ja mõtlevaid inimesi, vaid rahakotte, orkestreid pannakse kinni hoogtöö korras. Arenguseirele lüüakse peale rasvane tempel: "tehtud" ja saadetakse ajalukku, sest üldiselt kipuvad seirajad-teadlased hoiatama, et tulevik võib olla ka tume ja selle vältimiseks ei piisa lihtsustatud valimislubadustest.

Kellele seda vaja on? Kindlasti mitte praegusele lühinägelikule valitsuskabinetile, kes kärpekääridega suletud uste taga hullab – lõikab ja kleebib nagu laps, kes esimest korda käärid ja värvilise paberi kätte on saanud.

Meie maanurgas on kultuurist ja loomingust osasaamine olnud väga oluline. Kohati isegi uskumatult oluline. Kui vaadata ainuüksi statistilisi näitajaid, siis oleme mitte ainult Euroopa, vaid kogu maailma tipus.

1,3 miljonilise rahva jaoks on meie kultuuriürituste külastamise numbrid erakordsed: enam kui miljon piletiga teatrikülastust aastas; kaks miljonit kontserdikülastust, üle kolme miljoni kinoskäigu ja ligemale neli miljonit muuseumipiletit on kultuuri tarbimise numbriline pool, mille lähedalegi on maailmas jõudnud vaid väga üksikud riigid. Selles oleme me tõesti viie rikkaima riigi hulgas.

Kui neile piletiostudele lisada kõik need sajad tuhanded harrastajad, kes tuhandetes näite- ja tantsutruppides, laulukoorides ja pillirühmades, kunsti- ja käsitööringides miljoneid tunde loomingulise tegevusega oma elu ning ümbritsevat maailma mõtestavad, selgub fenomen, mille nimi on Eesti Vabariik.

Muidugi pärinevad need numbrid pandeemiaeelsest ajast, aga see ei muuda kuidagi meie rahvuslikku eripära. Minu arvates väga sümpaatset ja väga olulist eripära. Meie rahva ja riigi identiteet - olla kultuurriik - on tõsisem taotlus kui pangakeldrisse ladustatud rahapakid. Väärikust ja inimlikkust ei saa mitte ühegi valuuta eest Saksamaalt või Soomest sisse osta. Rahvuskultuuri ja identiteedi järele ei saa minna pangega Kanadasse või Stockholmi.

Need on väärtused, mida on põlvkondade kaupa edasi antud. Kui me oma põhiväärtusi kärpekääridega lõikama hakkame, siis on see sama rumal nagu oli Kalju Kanguri lasteraamatu tegelase Trebla jutt, kes ütles: "ma lõikan selle teki pikemaks!"

On üsna tõenäoline, et ka meie ükssarvikute ja IT-edulood toetuvad muuhulgas just loomingulisele mõtlemisele. Progressiivses maailmas on juba mõnda aega rõhutatud loodus- ja täppisteaduste olulisuse kõrval seda, et kindlasti on vaja õpetada ja arendada ka kauneid kunste. Fakte saab kõikjalt järele vaadata, aga ainult loovusest tekivad uute ideede algimpulsid.

Teisisõnu on STEM (Science, Technology, Engineering and Math ehk teadus, tehnoloogia, inseneritehnika ja matemaatika) saanud juurde A, mis tähistab Artsi ehk kunste. Ja kujunenud nüüd STEAM-iks. Kiiresti muutuvas keskkonnas, ka ärikeskkonnas on loovus ja loominguline mõtlemine edukaks kohanemiseks hädavajalikud oskused.

Jah, igasugune loovus eeldab ka vahendeid, kuid vahendid üksinda loovust esile kutsuda ei suuda.

Ega meil pole tegelikult kunagi olnud aegu, kui raha oleks üle jäänud ja enamasti on olnud päris keeruline, et hakkama saada. Piisab vaid meenutada taasiseseisvumist 30 aastat tagasi. Olin tollal suviti õpilasmalevlane Paide külje all ja noorusele omaselt on mälestused üsna muretud, eriti suvisest ajast, aga mäletan siiski seda, et vahel tuli unistada soojast toast ja soojast veest, isegi elementaarsest toidupoolisest ning meie vanematel oli kõvasti tegemist, et meid kuidagi talutavalt riidesse saada.

Need olid veel lihtsad ajad. Aga laulmata ja tantsimata ei jäänud sellepärast ükski laul ega tants. Sest see on meile oluline. See liitis meid eestlasteks ja kultuurrahvaks ning andis meile identiteedi, selle juurika, millest kinni haarata, kui maailm liiga kiiresti ringi käib.

Ma tunnen südamest meie valitsusele kaasa. Loovalt mõtlev inimene suudab ühel hetkel ise aru saada, et ta on rumal olnud. Aga kui valitsus seisab ühel hetkel avastuse ees, et tekki ei saa pikemaks lõigata, võib see haiget teha. Ja siis peame meie nende kõrval seisma ja aitama selle valusa tõega leppida, et nad meeltesegaduses iseennast pikemaks lõikama ei hakkaks. Aga veel parem, aitame neil selle tõeni jõuda juba kohe nüüd, sest õnneks on meie hulgas lugematu hulk loovalt mõtlevaid inimesi. Seda kinnitavad paljud lood üle Eesti.

Üks neist lugudest, mis teeb südame soojaks ja lisab kindlust ning usku targa tuleviku suhtes on minu jaoks Paide lugu. Kui Paide tollane linnapea Siret Pihelgas mulle 2016 aastal rääkis, et te tahate Paidesse teatri teha, arvasin ma, et see on tore nali, mida tehakse näitlejast kultuuriministri arvel.

Mulle meenus tookord Jakob Liiv. Just, selle hulluks peetava luuletaja vend, kes oma ainsa pintsaku Estonia teatri ehituseks annetas. Eks Jakobist arvas nii mõnigi sedasama, kui ta Rakvere linnapeana 1927. aastal tahtis hakata Rakverre teatrit ehitama. Kuigi Jakobi silmad seda enam ei näinud, avati 13 aastat hiljem Rakveres teater. Ja me keegi ei kujuta tänapäeval Rakveret ilma teatrita ette. Aga no need lood juhtusid pea sajand tagasi ja Jakob oli ju hull.

Teades Paidega samas mastis omavalitsuste eelarvete suurusjärke tundus mulle üsna utoopiline, et sellist kokkulepet on võimalik kogukonnas saavutada. Muuseas, proportsionaalselt on Paide inimeste panus linnaeelarves teatri toetuseks kümmekond korda suurem, kui riigieelarvesse plaanitud kogu huvitegevuse toetus, mida nüüd nii jõhkral moel lõikama minnakse.

Tulles tagasi Paide ja teatri juurde, siis mul on pagana hea meel, et ma eksisin. Te tegite selle ära! Ma loodan, et olete ise ka uhked. Teil on põhjust olla. Teie teater on oluline. Teie kultuurihullus on oluline. See aitab maailma päästa. Väga paljude jaoks ka Paidest kaugemal.

Ja ehk päästab selline suhtumine meid ka lühinägeliku poliitiku käest, kelle jaoks loov mõtlemine on keerulisem, kui hiina keele Shanghai oru murre. Ehk õnnestub see õnnetu poliitik suvel näiteks teatrisse meelitada ja aidata ta uuesti tulevikku vaatavale raskele, aga vajalikule teele. Meie ju teame, et looming võib meist teha parema inimese, et kunst päästab maailma, aitame siis temalgi sellele arusaamisele jõuda.