Rein Oselin 33 kõnet
Järvamaal olen elanud viimased 15 aastat oma elust. Siis, kui mina siia kolisin, oli läbi saanud kolhoosiesimeeste võistlus tehisjärvede ehitamises ja tuure hakkas koguma vallavanemate ja linnapeade vaheline võistlus spordihoonete ehitamises. Nüüd on see ka läbi.
Mäletan, et esimestel aastatel ma vaatasin Järvamaad kui kohta, kus mul on töö, hiljem sain aru, et kui sa tahad oma tööd hästi teha, tuleb tunda inimesi, suhteid ja ajalugu. Teisiti öeldes, olla ise osa Järvamaast.
Paide teatri noored on siia tulnud mujalt. Nad on tublid inimesed, kes on kasvanud teadmiseni, et meie siin oleme inimesed oma suhete ja ajalooga, et nad tahavad olla osa Järvamaast.
Kuue käepigistuse teooria väidab, et kahe Maal elava suvalise inimese vahele saab ehitada keti maksimaalselt kuuest inimesest nii, et esimene tunneb teist, teine kolmandat ja nii edasi. Eestis, vaatamata sellele, et uues reaalsuses on käepigistuste arv kõvasti vähenenud, on see number ikkagi üks.
Minu sõbrad Hispaanias ja Saksamaal ei saa aru, et kuidas saab elada kohas, kus mistahes suunas sõitma hakates jõuad kahe tunniga riigipiirini ja et kuidas on võimalik, et on olemas riik, kus selle kodanik saab helistada parlamendiliikme mobiiltelefonile.
Eesti oma väiksuses on sellegipoolest väga erinev. Mina hakkasin ennast järvakana tundma väga ruttu, minu Värskast pärit ülikoolikaaslane läks tööle Saaremaale ja on meenutanud, et mandrimeheks peeti teda ikka veel väga palju aastaid.
Mäletate, koolis sunniti meid lugema "Tõde ja õigust"? Minu klassikaaslastest ei saanud mitte keegi aru, et miks? Aga kõik ütlevad ka, et õige aeg seda raamatut lugeda on umbes 40-aastasena. See tähendab, et iga teadmise ja tõdemuseni tuleb kasvada.
Minu elu pole mind veel kasvatanud selliste teadmisteni, et mind saaks nimetada suurte visioonide meheks. Mulle meeldivad inimesed, kes on minu ümber. Ma oskan midagi selles formaadis soovitada.
Enne, kui ma ettepanekuni jõuan, räägin ma loo taksosõidust Kaliningradis. Taksojuhiks oli nooremas keskeas kaukaaslane. Sõidu ajal läks jutt laiale maailmale ja ta ütles umbes nii: "Ma ei ole oma kodumaal käinud üle kümne aasta, aga mida ma kindlasti tean, on see, et ta muutub iga päevaga üha ilusamaks."
Mõtlesin sel hetkel, et kas ehk kusagil Austraalias, Ameerikas või Inglismaal on ka mõni eestlane, kes sedasi oma kodumaa kohta ütleb? Või vähemalt mõtlebki.
Minu ettepanek on, et läheme võistlemisega edasi. Mis oleks, kui võistlusest võtaks osa kogu Eesti rahvas. Teate, me võiksime hakata võistlema tegudes, mis teevad Eestimaa armsaks meie lastele ja lastelastele.
Olen sündinud ja kasvanud Kiviõli linnas. Minu kodus olid head vanemad, minu koolis olid head õpetajad, minu trennis olid head treenerid. Minu naabrid ütlesid mulle trepikojas tere ja uurisid, et kuidas mul läheb. Poemüüja lubas hädalise väikese lapse leti taha WC-sse ja pärast andis kommi. See kõik tegi mulle mu kodulinna armsaks.
Me kõik oleme ju vanemad, õpetajad, treenerid, naabrid, sõltumata sellest, kas me elame Värskas, Kiviõlis või Saaremaal. Meie saaksime ju võistelda. Selle võistluses ei pea hakkama võitlema. Võitlema raha pärast, kuulsuse pärast, ega ka maailmavaate pärast.
Selles võistluses ei ole suuri võite. Õigupoolest on ka väikeseid raske nimetada. Selles võistluses oleksime me kõik võitjad. Sest, vaadake, Eestis on palju sellist, mida saab armastada: puhas loodus, tublid inimesed, meie ajalugu, meie vabadused.
Aga võitja on ju tore olla. Keegi ei taha ju kaotada.