Priit Värk 33 kõnet

Mitmed varasemad, kes on Paide keskväljakul pidanud kõne enne mind, on sõnanud, et nemad teadlikult vältisid siinsete etteastete kuulamist või lugemist, et hoida oma meeled puhtana rääkimast tulevikust.

Mina ei suutnud ega tahtnud kiusatusele vastu panna, sest Paide Teatri aktsioon Paide 3000 ongi tulevik. Sedastatakse teatriprojekti tutvustuseski filosoofiliselt, et lõpp tuleb siis, kui kõik esitatud küsimused on saanud vastused. Ja need 33 vastust, võimalust, seisukohta saavadki olema killuke Eesti ja Paide, ühiskonna ja kogukonna tulevikusuundadest.

Kuidas anda kogukonnale võime unistada ja kujundada tulevikku? Ja kuidas saab igaüks protsessi panustada? Lääne kultuuriruumis on aastasadu prevaleerinud individualism, üksikisiku huvid ja alles siis tulevad kollektiivi huvid.

On loomulikult olnud erandlikke perioode ka Euroopas, kuid Aasia kultuuriruumile omaste hoiakuteni - kollektiiv enne üksikisikut, riik enne inimest - pole me kunagi küündinud. Aga kuidas on sellisel juhul üldse muudetud olemasolevat status quod ja kujundatud tulevikku? Kas kõik on olnud juhuslikkus?

Püüan neile küsimustele vastata läbi erinevate karakterite. Palun kujutlusvõimet.

Johann, 38-aastane, kelle pikaaegne isiklik unistus, siht on kohe-kohe täitumas. Ta istub Pärnus oma majas, joob õhtul teed, lubab ka mõne sigareti ja tipib trükimasinaga järgmised lihtsad värsiread:

Kirikutest, laste koolist,

Põllutöödest ja harimisest,

Mitmest asjast, igast poolist,

Elajate kasvatusest:

Nende tervisest, arstirohust,

Hädaajal abiohust,

Lugeda sa leiad siit,

Aga mitte enne viit.

Tänapäeval ei seosta me nende ridadega paljut, kuid kõrvale tuttav on sellest pöördumisest esimene lause "Tere, armas Eesti rahvas!".

Johanni unistus oli utoopiline. Ta tahtis anda välja esimest eestikeelset ajalehte ja peale kahte keeldumist tsaaririigilt, sai ta lõpuks ikkagi selleks loa. Perno Postimehe avanumber ilmus 5. juunil 1857.

Esmakordselt pöördus keegi avalikult ja rõhutatult eestlaste, mitte lihtsalt maarahva, poole. Süvendades nii rahvustunnet ja virgutades rahvuslikku teadvust. Tänapäeval peame Johanni eesti rahvuse vaimseks isaks, keda ajakirjanikuna kutsuti hellitavalt Postipapaks - Johann Voldemar Jannsen.

Tema isiklik unistus oli anda välja ajalehte, aga Johanni põhimõte oli hoida rahvusküsimust kesksel kohal, tähtsustades seejuures parema hariduse vajadust. Tema suust on kõlanud lause "häbeneda tuleb rumalust, aga mitte iialgi oma päritolu ja emakeelt." Isikliku unistuse täitumine muutis kogu eesti rahva saatust. Nii mõnigi liblika tiivalöögist mõtlev filosoof deklareeriks, et ilma Jannseni eestikeelse ajaleheta poleks Eesti rahvusriiki.

Karl, 22 aastane, pärit väga jõukast perest Järvamaalt, Tartu Ülikooli arstiteaduskonna doktorant. Karl tahtis esialgu kaitsta doktoritööd tarnade süstemaatikast, aga see oli vastuvõetamatu arstiteaduskonnale. Siis otsustas ta hoopiski kirjutada väitekirja eestlaste füsioloogiast ja haigustest. Sellega kaasnesid ka kirjeldused kommetest ja harjumustest, mis siis pidid põhjustama haigusi.

Karl kirjutab sulepeaga 1814. aastal oma väitekirja järgmised fraasid:

"Eestlaste tares elavad koos pererahvaga kanad, haned ja koerad, talvel sageli ka lambad, kitsed ja põrssad. Viljagi kuivatavad samas. Talvel teeb eestlane määratusse ahju nii suure tule, et paksu suitsu tõttu saab olla ainult küürakil. Suits katab rõivad, tarberiistad ja inimese naha musta koorikuga. Üksnes peremehel ja perenaisel on voodi, teised magavad põrandal. Kõige ihaldatum lesimiskoht on ahjukummil, kus eestlane end õnnelikuna tunneb. Sageli võib ka talvisel ajal näha neid paljajalu õues toimetamas."

Lisaks kombestikule iseloomustas ta eestlasi kui vaeseid ja harimatuid, nürimeelselt tuimadena ja aplatena.

Karli täisnimeks oli Karl Ernst von Baer ja tegemist oli 19. sajandil maailma ühe mitmekülgseima ja tunnustatuma teadlasega, embrüoloogia rajajaga. Veel mõned aastad tagasi illustreeris tema näolapp kahekroonist rahatähte.

Mõnigi nüüdne ajaloolane leiab, et Karl Ernst von Baeri karmidest sõnadest ja seisukohtadest eestlastele saadakse valesti aru. 200 aastat tagasi olidki aadlikud ja talurahvas ning tänapäeva standardite järgi kõrk ja halvustav hoiak oli kaasaegsetele baltisakslastele ja eestlastele loomulik normaalsus.

Pigem arvatakse, et tema eestlaste kommete ja harjumuste kirjeldamise taga oli lisaks arstiteaduslikule huvile ka ühiskonda parandav soov avades silmad kõrgklassil ja institutsioonidel kui kehvades tingimustes elavad eestlased. Sihiga, et riigi huvides oleks meditsiiniteaduse saavutuste ja harituse jõudmine ka talurahvani ning seeläbi paraneks kõigi elujärg.

Johann ja Karl püüdlesid isiklike unistuste, eesmärkide poole väga erinevatel viisidel, kuid nende ellu viimine muutis laiemalt kogu Eesti ühiskonda. Sõnad said tegudeks ja tegudest said omakorda sündmused, mis muutsid Eestit.

Juri on 60-aastane heal järjel ettevõtja Eesti väikelinnas. 25 aastat tagasi, 1990. aastate keskpaigas, olid tema eesmärkideks hoida perel toidulaud kaetud ja katus pea kohal. Toona tegi ta hommikust õhtuni seitse päeva nädalas tööd oma isiklikus ehitusfirmas.

Teda küll häiris, et mõned heitsid talle ette vene aktsenti ja nimetasid tagaselja okupandiks, aga tal polnud aega ega tahtmist muretseda teiste arvamuste veel vähem ühiskondlike asjade pärast. Pere vajas toitmist.

Nüüd ta enam Maslowi püramiidi alumiste astmete pärast ei muretse, ta on liikunud edasi ja vajab tunnustust. Tal on rohkelt vaba aega ja ta tahab kogukonda, ühiskonda ja Eesti riiki muuta, sest praegu on miskit valesti. Juri tunneb, et keegi ründab tema tõekspidamisi. Ta nimetab neid halvustavalt liberaalideks, kuigi ta ise päris täpselt ei tea, mida see tähendab, aga ikkagi.

Tühjast jutumulinast ta lugu ei pea. Tegutseda tuleb. Selleks tipib ta igapäevaselt Facebookis oma arvamusi päevakajalistele uudistele ja kommenteerib kõiki ja kõike. Sellega proovib ta samm sammu haaval muuta kogukonnas teiste tõekspidamisi endale sarnasemaks.

Boonusena seejuures tuleb ka tunnustust - samad inimesed, kes teda varem tagaselja okupandiks kutsusid, panevad like'e, sest ka nemad tunnevad, et keegi ründab neid ja ühine vaenlane ühendab.

Juri tahab mõnes mõttes olla nagu Jannsen ja muuta riiki, kuid see ei õnnestu tal sama hooga. Kõik ei suudagi olla maailmaparandajad, aga ma katsun selgitada Juri käitumismustrit läbi psühholoogia.

Võõrkeelne termin "vermimine" ei ütle enamusele miskit. Nimelt tegi loomapsühholoog Konrad Lorenz katse partidega. Kui ta süstis hauduva pardiema jalga lihast pärssivat ainet, siis pärast koorumist hakkasid ka pardipojad ema kannul käies üht jalga järele lohistama. See on tegelikult iseloomulik ka inimestele, lapsed jäljendavad emade ja isade käitumist. Nii mõnigi on täheldanud, kuidas laps imiteerib sõpradega või nukkudega mängides ema-isa liigutusi ja sõnavara.

Sama kehtib täiskasvanute kohta ühiskondlikus käitumises. Kusagil on lombakad pardiisa ja pardiema, ühiskondlikud eeskujud, kes kuulutavad arvamusvabaduse sildi varjus, et just nemad kõnelevad ainsana tõtt ja kõik ülejäänud on kallutatud.

Juri, jäljendades pardipoja kombel lombakat ema, muudabki maailma, jagades Facebookis oma eeskujude mõtteid, sest ema on eksimatu ja emale vastu ei vaielda.

Piret, 45-aastane, on samuti heal järjel, kuid erinevalt Jurist on tal tunnustust küllaga. Ta seisab igapäevaselt kogukonna ja kõige nõrgemate huvide eest ning tema tulevikus on Eestis rohkem võrdsust. Ta on inimestega kohtudes naeratav, soe ja südamlik. Vaesus, võrdsus ja viimastel aastatel ka soojenev kliima on tema retoorikas südamemured.

Kogukonnaga kohtudes on ta alati rõivastatud väljapeetult, kaela ja randmeid ehivad kuldehted ning lahkudes viskab karusnahkse kasuka selga ja koju sõidab ta suuremootorilise džiibiga.

Traditsiooniline, kohati igavikuline arusaam, et inimeste sõnad ja teod peaksid käima kooskõlas, Pireti puhul ei kehti, kuid see ei vähenda kuidagi tema mõju ja võimet kujundada oma kogukonna tulevikku. Ta on paljude jaoks eeskuju ja nad tahavad olla temasarnased. Pardipojad, kes tahavad olla oma ema moodi.

Mõni küll mõtleb, et kui Piretile on võrdsus nii oluline, siis miks ta ei ole valmis sendigi võrra loovutama oma heaolu ja kui ta tõesti hoolib loodusest, siis milleks sellised raiskavad ja luksuslikud tarbimisharjumused?!

Ent sellised igavikulised küsimused tulevad ja lähevad kiiresti peast, sest tegelikult tahavad küsijad samasugust head elu. Seda mitte ainult heaolu mõttes, vaid hoopiski sellega kaasnevat staatust, mis paradoksaalsel kombel omakorda põhinebki ebavõrdsusel. Nii nagu ori ei taha vabadust, vaid tahab saada orjapidajaks.

Erinevalt Johannist ja Karlist on Juri ja Piret seadnud retoorikas endale altruistlikud eesmärgid muuta kodulinna ja riiki paremaks. Seejuures isiklikud sihid ja hüved on jäetud teisejärguliseks, retoorikas. Veidral kombel oli individualistlike Johanni ja Karli mõju palju suurem, aga inimeste võimed ongi erinevad.

Viimaseks karakteriks on kuuekuune Miina ja tema püüdlused kujundada tulevikku. Miina isa luges raamatust, et enne 1,5 aastat lapsed ei mõtle kui inimesed, vaid nende käitumine on sarnaselt loomadele instinktiivne ja kogemuslik. Ema sellega ei nõustu. Iga liigutuse, emotsiooni, häälitsuse taga on juba inimmõtlemine, ta on täitsa päris inimene. Mõlemad nõustuvad selles, et Miina enda tulevikumõtted on praegu piim ja püree, mänguasjad ja lõputu rullimine kõhult selili ja vastupidi.

Ema ja isa mõtlevad aga iga päev Miina tulevikule. Nad on arusaadavalt isekad ja egoistlikud, sest lapse kõrval on kollektiivsed huvid teisejärgulised. Ema tahab, et tütrel oleks turvaline ja et ta ei peaks elus millestki puudust tundma. Isa tahab, et laps saaks kasvatatud Vana-Kreeka nelja kardinaalvooruse - tarkuse, mõõdukuse, vapruse ja õigluse - vaimus.

Kas Miina muudab kunagi Paide, Eesti või maailma tulevikku? Me ei tea seda, kuid tema vanemad teevad kõik endast oleneva nii isiklikus plaanis kui ka panustades kogukonda, et ta saaks elada vooruslikus maailmas, kus on kõige tähtsamad tarkus, mõõdukus, vaprus ja õiglus.

Oma ajalooliste ja poolfiktiivsete karakteritega tahtsin tõendada, et oma veidratel viisidel, saab ja suudab igaüks kujundada kogukonna ja ühiskonna tulevikku. Selleks ei pea keegi astuma kõnetooli või pjedestaalile ja nõudma muutusi.

Lääne kultuuriruumis ei ole suured ühiskonda ja inimeste tulevikku muutvad protsessid toimunud kõikehaarava generaalplaani järgi. Ei ole enam kusagil kõrgklassi, kel on ainuõigus suunata muutusi tulevikuks. Meil on rohkem vabadusi kui kunagi varem ja need annavad igaühele võimaluse kujundada mitte ainult iseenda, vaid ka kollektiivset tulevikku.

Mõni seab suuri plaane kogu ühiskonnale ja pettub, kui teda ei tunnustata. Mõni on individualist, mõtleb ainult endale ja teeb seda, milles on hea, aga ikkagi mõjutab kogu ühiskonda. Mõni korraldab meelelahutusliku aktsiooni "33 kõnet", aga muudab väikelinna tulevikusuundi igaveseks.

Ma ei tea, milline saab olema Paide või Eesti tulevik, keegi ei tea. Kõige olulisem on, et igaüks. kellel on tahet muuta maailma paremaks, teeks seda, mitte ei jääks tegevusetult ootama, sest kogukonna ja ühiskonna muutmise teekonnad võivad olla õige utoopilised, veidrad ja ettearvamatud.

Paide 3000 projekti lõpp tuleb siis, kui kõigile küsimustele on saadud vastused. See on utoopia, aga utoopiad on ennegi realiseerunud.