Villu Kõve 33 kõnet

Millest siis võiks üks kohtunik rääkida? Valisin teemaks vabaduse ja vastutuse muutuvas maailmas. Räägin vabadusest olla, teha, uskuda, valida ja öelda, vastutusest selle kõige eest ning valikute teadlikkusest.

Vabadusest

Üldiselt

Koroonaaeg on meile kõige muu kõrval andnud põhjust ka mõtisklemiseks, mis on vabadus ja kust jooksevad selle piirid. Kas vabadus on igaühe õigus teha just seda, mida ta parasjagu tahab? Ometigi ei ole see võimalik, kui ümber on teised inimesed, kellel on samasugune vabadus. Nii lõpebki igaühe vabadus seal, kus algab kellegi teise vabadus. Nii mõnelgi juhul võib see muuta meie vabaduse kastikese üpris ahtakeseks, teinekord illusoorsekski.

Oleme seda viimase aasta-pooleteise jooksul näinud nii meil kui ka mujal. Puudutagu see siis vaba liikumist, kogunemist, suhtlust, tööd, puhkust, aga ka vabadust midagi öelda ja arvata, millessegi uskuda ning selle järgi käituda, st põhimõtteliselt kogu elu.

Maailma muutumine

Koroona on muutnud uskumatult palju, hirmutavalt palju. Muutnud arusaamu vabadusest, demokraatiast, teaduse rollist, uskumisest millessegi, tolerantsusest, solidaarsusest.

Koroona on näidanud, kui habras on tegelikult rahvusvaheline kogukond, kui näilised on deklareeritud sõprus- ja ühtekuuluvussidemed ning solidaarsus ka siinsamas Euroopas. Kui habras on see mugav ja luksuslik lääne tsivilisatsioon ning paljuräägitud rahvaste sõprus ja koosmeel.

Riigid sulgesid päevapealt piirid, tekkis võitlus ressursside, esmalt maskide ja desovahendite, nüüd vaktsiinide pärast. Tekkis konkurents, kes mõtleb välja rohkem ja üha hullemaid piiranguid. Kõik just nagu hea eesmärgi nimel, kui mõelda televiisorist nähtud piltidele aastatagustest Milano öistest sõjaväeautode kolonnidest masendava koormaga. Järsku oli igaüks vaid enda eest väljas.

Kas oleme vahel mõelnud, kui paljud meist oleksid valmis laevahuku korral surma palge ees tegelikult loovutama oma koha päästepaadis naistele, lastele, vanakestele? Tegelikkus võib olla arvatust nukram. Surmahirm paneb nõrgemate aitamise unustama, nii nagu aasta tagasi tormasime ummisjalu uppuva laeva väheste päästepaatide poole.

Euroopa Liit justkui lakkas mõne nädalaga toimimast, ametnikud tõttasid koju ja tõmbasid tekid üle pea, asutused sulgesid uksed. On vaid ime, et sellest ei sündinud midagi hullemat.

Näiteks oleks mõni agressiivne suurriik saanud selles olukorras tõenäoliselt suhteliselt vabalt ületada mõne väiksema naabri piiri, ilma et see rahvusvahelises kogukonnas erilist resonantsi oleks tekitanud, sest igaühel oli endagi muresid piisavalt. Iga riik võitles ja võitleb enda pärast.

Reaalpoliitika murdis hetkega väärtuspõhisuse, ärihuvid eetika, suurriikide huvid väikeriikide omad. Rikkad riigid tallasid enda, oma inimeste huve ja kaitset esiplaanile seades taas sisuliselt jalge alla kolmanda maailma, põlistades ressursside jagamisel, kasvõi vaktsiinide tootmisel ning jagamisel nende ajaloolisse mällu kodeeritud arusaama kolonisatsioonist ja ressursside kuritarvitamisest. Alles viimasel ajal oleme näinud liikumisi ka muus suunas, mh vaktsiinide patendikaitse poliitikas.

Vabaduse käestandmine

Koroona näitas ka kätte, kui habras on tegelikult aastakümneid üles ehitatud ühiskondlik kord, kui haprad on põhiõigused, kui haprad meie vabadused. Uskumatu, kui kergel käel olid inimesed hetkega valmis andma käest aastakümneid ja -sadu kätte võideldud vabadusi, enamgi veel, ise seda nõudes. Sest arstid ju ütlesid, et peaks kõike piirama ja veelgi enam.

Me kuulasime ja kuulame. Liikumisvabadus, ettevõtlusvabadus, eneseteostusvabadus, isegi sõnavabadus, kõik said tugevasti pihta. Eriti kõhedaks teeb see, kuidas ja millises ulatuses see on olnud võimalik suurtes ja vanades demokraatiates. Kas kõik need piirangud olid ka tegelikult vajalikud, mida need aitasid, millised olid ja saavad olema tegelikud mõjud, saab selgeks alles aastaid hiljem. Praegu me vaid usume seda, et tegime õigesti.

Usume ja loodame, et see kõik oli tehtud põhjusega, õigel eesmärgil ning tagantjärele vaadates ei laastanud me piirangutega ühiskonda ja maailma pandeemiast enam. Murelikuks teeb seejuures aga eriti asjaolu, et kui koroonaajal oli vabadust nii lihtne kiiresti piirata, siis kas ei tule kellelegi mõtet, et vajaduse korral saaks seda ka muul eesmärgil teha, vaja see vaid korralikult "maha müüa".

Nagu näha, saab panna inimesed kiiresti ja tõhusalt ise häälekalt nõudma, et neilt vabadused võetaks. Mida teeks maailm olukorras, kui meid ähvardaks tõeline surmaepideemia, sõda, suur üleujutus, muu kliimakatastroof, tõeline globaalne näljahäda? Kuidas reageerime siis? Ma ei hakka siinkohal õõvastavaid stsenaariume pakkuma.

Kuhu liigume?

Kas ja millal tuleb tagasipöördumine normaalsesse ühiskonda? Olukorda, kus maailmas tervikuna pole põhjust pandeemia kontrolli alla saamisest juttu teha? Praegu tundub, et mitte niipea, kui üldse.

Maailm on juba muutunud ja muutub edasi. Paljud senised arusaamad ja harjumused muutuvad pöördumatult. Mugav ja luksuslik elu pea piiramatu liikumisvabadusega jääbki kardetavasti ajalukku, vähemasti pikemaks ajaks. Terved tegevusvaldkonnad langevad põrmu ja teised tõusevad. Kaugtöö ja distantsõpe on tulnud selleks, et mingil kujul meiega jääda.

Ettenähtavas tulevikus ei terenda enam pea piiramatuid võimalusi reisida, eriti lennata, millega olime niivõrd harjunud, kui märkimisväärne osa inimkonnast viibis igal hetkel õhus. Lennuväljad on täis seisvaid lennukeid, mille liisingumakseid peab samal ajal ometi keegi tasuma. Büroohooned jäävad tühjaks või ehitatakse ümber elupindadeks. Naabrit ja kolleegi põrnitseme nakkuskahtlustavalt.

Ei ole lähedust, ei või head inimest kallistada, külastada rokk-kontserte, koos möllata. Vabaduse väärtust mõistame, nagu heade asjadega ikka, liiga hilja, kui oleme sellest juba ilma jäänud.

Kuhu siis liigume? Kas tahame täiusliku harmoonia ühiskonda, kus kõik on kellegi kontrolli all ja reguleeritud? Kus spetsialistid, tehnokraadid ja arvutid ütlevad, kuidas elada?

Kus õigust mõistab masin? Masin, mis on meie elu nii tohutult lihtsamaks ja mugavamaks muutnud, kuid teisalt võib sattuda küberrünnaku alla. Masin, mis lakkab töötamast, kui rott kaabli katki närib või elekter ära läheb. Masin, mis eeldab oma loojalt geniaalsust. Masin, mille loomisele on kulutatud nii palju raha, et selle muutmise, veaparanduse või edasiarendamise asemel on odavam sundida inimesi muutma end masina tahtmise järgi.

Kas tahame ühiskonda, kus ei tehta kurja, kus kõik mõtlevad ühesuguseid, kellegi teise mugavaid mõtteid ja enda mina sureb selle käigus tasapisi välja? Kas tahame ühiskonda, kus kõik on jälgimise ja järelevalve all, kus avalikus kohas vandesõna tarvitamisele järgneb automaadist trahvikviitungi väljastamine, kus ei tehta midagi ootamatut ega lubamatut? Mina ei taha ja loodan, et ka teie mitte.

Inimene ei ole täiuslik olend, temas on alati peidus olnud ka varjatud pool, tume, mässumeelne, anarhistlik pool, kes tahaks kõigile reeglitele ja korrale vilistada. Alati on olnud valge kõrval must, hea kõrval kuri, rikkuse kõrval vaesus, reeglite kõrval nende rikkumine. Nii on alati olnud ja küllap jääb nii ka edaspidi. See ongi inimeseks olemise võlu ja valu, privileeg olla ebatäiuslik.

Kas tahaksime elu elada oma turvalises mullis, riske võtmata, et midagi ei juhtuks? Inimesena, kellest keegi ei tea, kes kellelegi korda ei lähe, keda keegi ei mäleta? Elada sedasi, et peaasi, et midagi ei juhtuks, mitte tülitada teisi ja hoida teised endast eemal? Kas selline elu on elamist väärt? Kas võidab see, kes elus kõige enam hingetõmbeid teeb? Või see, kes on võtnud riske ja kaotanud, kuid kel vähemasti on olnud võimalus midagi saavutada, ta on seda proovinud?

Eksimisest tekivad teinekord uued mõtted, toiduretseptist juhuslik kõrvalekaldumine võib anda uue ja huvitavama roa. Lepime sellega, et maailm on ebatäiuslik ja jääbki niisuguseks, kui tahame olla inimesed.

Vabadus uskuda

Võiksime endalt küsida, mis on see idee, mis eestimaalasi ühendab, mille eest oleksime valmis seisma, mille kallale minek paneks meid liikuma. Hiinlasele on selleks seltsimees Mao pärand, venelasele võit Teises maailmasõjas, suurele osale muust inimkonnast usk jumalasse, ühel või teisel viisil.

Eestlane ei ole kuigi jumalakartlik, autoriteete ei kummarda, traditsioonilisi väärtusi tihti ei hinda. Ei ole meil endisaegses mõistes au ega häbi, vihkame ja räägime teisi taga, kadetseme ja kaebleme.

Ometigi arvan, et ka meil on siiski ühine idee, liitev mõte, millesse enamik usub. Selleks on Eesti riik, meie kõige kallim vara ning koos sellega meie õigus ise otsustada, vabadus ise valida endale tulevikku. Me usume demokraatiasse, usume võrdsusse.

Inimese vabadus millessegi või kellessegi uskuda on aga mõjutatav, vahel lausa hirmutaval määral. Kunagi ei tea, millesse meid ühel hetkel uskuma soovitakse panna, kas meil on endal kainet meelt ja otsustusvabadust ümbritsevast infotulvast õigeid kõrsi tõmmata. Usku saab kasvatada propaganda ja eeskujuga. Kuidas midagi meie mälusse kinnistub?

Võtame või kuvandi pronksiööst eri kogukondade jaoks. Juba algusest peale domineerisid eetris erinevad kaadrid eestlastele ja venelastele, eestlaste jaoks kokk Ženja ja rüüstamine, venelastele politseinikud demonstrante kumminuiadega vemmeldamas ja ära lohistamas. Kusjuures mõlemad kaadrid on autentsed.

Küsimus on, mis järelduse keegi sellest teeb, mis pildi mälusse jätab, millesse ja mida uskuma hakkab. Kas me tegelikult teame, kui lojaalne vene kogukond meil on, paljud neist on südames meiega ja usuvad samadesse ühistesse ideedesse eestlastega või kui paljud neist Vene tankidele soola ja leivaga vastu läheksid? Kas oleme suutnud integreerida oma ühiskonna, ka immigrandid? On põhjust kahelda ja raskel hetkel võib see saada saatuslikuks.

Keda või mida me siis lõpuks usume? Kas seda, kes kõige valjemalt räägib? Seda, kes tundub autoriteetsem ja uhkemate "pagunitega"? Neid keda on rohkem? Usume pimesi eksperte või veel pimedamalt sotsiaalmeediat?

Aasta tagasi, kui nakatumiskordaja oli peaaegu olematu, uskusime, et poest ostetud kaup peab ööpäeva enne puutumist garaažis seisma ja igaks juhuks tuleks see veel desovahendiga üle käia. Uskusime, et laste mänguväljakud tuleb koroonapesadena sulgeda. Nüüd, kui oleme oma numbritelt maailma tipus käinud, enam ei usu.

Maskidesse me toona ei uskunud, sest autoriteedid meile nende kasulikkust ei kinnitanud ja teaduspõhist infot nappis. Nüüd, aasta hiljem aga usume, kanname maske, kuigi teaduspõhist teadmist nende suurest kasulikkusest pole palju rohkem kui aasta tagasi. Oleme jõudnud kohustuslikkuseni, sotsiaalse normini, mille eirajaid häbimärgistatakse, põlastatakse, naeruvääristatakse, sõimatakse. Kuidas ja millesse me usume kahe või kümne aasta pärast praegusele tagasi vaadates, me ei tea. Ja ehk parem ongi.

Vabadus arvata ja mõelda

Ühiskond on liikunud mõneti ootamatult kõige meile mittemeeldiva ala- ja naeruvääristamise ning tasalülitamise poole, sallimatuse poole. Seda on tunda ja näha mitmeti, mitte ainult meil.

Seisukohad on radikaliseerunud, kuulame teisi üha vähem. Puudutagu see teisi rasse või rahvusi, vähemusi, üldse meile ebasobivaid seisukohti. Me ei aktsepteeri ega tolereeri, oleme teinekord järsud ja isegi julmad teise inimese siiraste mõtete ning arvamiste vastu. Võrdleksin seda koolikiusamise liikumisega ühiskonna küpsematesse kihtidesse, meediasse, poliitikasse. Kuidas ja miks see on tekkinud? Kuidas sellest välja tulla?

Kas asi on selles, et tolerants võib paradoksaalselt pöörduda mingil juhul iseenda vastu? Tolereerides kõiki nähtusi ja arvamusi, võib see häirida omakorda enamust, kellesse koguneb tasapisi viha ja muid halbu emotsioone, mis suunamise ja motiveerimise tulemusena on valmis välja purskuma.

Peame endale tunnistama, et neid inimesi on palju, kellele viisakas ja tolereeriv poliitika ning elukorraldus ei meeldi. Osa neist radikaliseerub. Tolereerides enamusele vastuvõtmatul viisil vähemuse arusaamu ja propagandat, võib suurel osal ühiskonnast tekkida pahameel, mis võib omakorda väljenduda püüdes vähemusi marginaliseerida.

Tekib vastureaktsioon, kui rahumeelse demonstratsiooni kallale saadetakse kumminuiade ja koertega korrakaitsjad, kui demonstrante igal tasandil ala- ja naeruvääristatakse.

Riik on "muinasjuttu rääkides" paljud nende meeleheites ja kibestumises tegelikult unustanud, nagu elu üle maailma on näidanud. Nad tulevad ühel päeval aga vaikusest välja ootamatult ja šokeerivalt, tuues võimule eliidi poolt seni naeruvääristatud radikaalsed jõud, kelle retoorika rahvale meeldib. Surudes kedagi kergel käel maha, teda n-ö tühistades, surutakse ta nurka.

Kui selliseid inimesi on palju, võib neile tekkida ootamatult ka väljund, nad tulevad lõpuks koos häälekalt oma pimedast nurgast välja kehtivat elukorraldust häirima ja rikkuma. Peites end inimeste tegelike probleemide eest, sildistades ja alandades neid, jäetakse need inimesed populistide meelevalda.

Ometigi on meie riik liiga väike ja inimesi liiga vähe, et peaksime kellegi välja lülitama, teise sordi inimeseks muutma.

Teiste ärakuulamine, leppimine ja andestamine

Nagu ütlesin, on igaühe vabadus ja õigused piiratud teiste inimeste omadega. Samas ei taha me seda tihti tunnistada. Ei taha tunnistada, sest "mul on ju õigus!". Me ei taha tunnistada, et õigused on ka eksmehel või -naisel, naabrimehel, tülli pööranud äripartneril või kellelgi teisel, kelle vastu n-ö lahingusse läheme. Veendumus enda õiguses on suur ja seda ei kõiguta tihti miski. Kust me aga võtame, et meil on õigus?

Oma töös puutun palju kokku viha, kahtlustamise, süüdistamise, leppimatuse, pettumusega inimestes, riigis ja ühiskonnas. Need on inimesed, kelle heaks ei ole enam tihti võimalik midagi teha. Kui palju voolab kirjadest kohtule välja kurjust ja tigedust.

See teeb kurvaks. Need on ometigi inimesed meie endi seast, kes on kuidagi elus alla jäänud, ei lepi sellega, süüdistavad teisi, on pettunud teistes inimestes, pettunud oma riigis. Tihti on need vanemad inimesed, meie isad, emad, vanaisad, vanaemad, kes elanud ära pika elu ja lõpuks jõudnud sellisesse punkti.

Kas see on alati vaid nende endi süü? Vaevalt küll. Inimesi võib sellisesse olukorda panna ka ebapädeva nõuandja vale nõuanne, millesse nad on oma soovides klammerdunud, asjatu julgustamisega õli tulle valamine rahuliku selgitava tagasitõmbamise asemel, leppimatuse kultiveerimine andestamisele, leppimisele ja edasiminekule suunamise asemel.

Igaühega peaks tegelema. Selleks ei ole aga aega ega ressurssi. Üritame paigutada inimesed oma muredega kindlatesse kastidesse ja pakkuda neile odavaid standardlahendusi. Paraku see pahatihti ei toimi, inimesele jääbki arusaam, et keegi teda tegelikult ära ei kuula, tema murega ei tegele. Kui võlgniku või kurjategija probleemi tuumani jõudmiseks ei ole aega, siis me tegelikult ka sanktsioneerides lahendust ei leia ja kõik halb kordub või isegi süveneb.

Probleemiks on ametiasutuse ajapuudus või soovimatus inimese muret näha ja kuulda, võimetus ja soovimatus võtta aeg ja inimene rahulikult ära kuulata, talle otse silma vaadates, mitte kabinetivaikusse varjudes, bürokraatia ja kirjavahetuse taha pugedes, talle ausalt ja lihtsalt tema tegelik seis ära rääkida. Saaksime palju ära teha, et inimesed meie ümber ei kibestuks, ei pettuks, ei muutuks kurjaks.

Meil napib leppimiskultuuri, napib andestamist. Napib ühiskonnas tervikuna. Terve ja tugeva ühiskonna jaoks oleks seda vaja. Eksinule tuleks üldjuhul anda teine võimalus. Puudutagu see õigusnormi rikkujat, võlglast, isegi vihameest.

Inimene väärib enamikul juhtudel uut võimalust ja tihti on ka tegelikult valmis end parandama, andkem siis talle selleks võimalus. Kui võimalust ei anta, siis inimene kas hävineb või kibestub ja radikaliseerub, pöörab ennast sellesama ühiskonna vastu, kes talle ust näitas. Ja teinekord astub tagasi sisse teisest uksest, lüües selle jalaga lahti.

Vastutusest

Vabadusega midagi teha peab kaasnema aga ka vastutus oma teo tagajärgede eest ja valmisolek seda vastutust kanda. Inimene võib eksida. Eksimusega peab edasiminekuks kaasnema ka valmisolek viga tunnistada ja soov teisiti jätkata, vastutuse võtmine.

Kaasaegse ühiskonna üheks probleemiks saabki pidada üha süvenevat vastutamatust oma tegude eest. Seda nii mikrotasandil kui ka maailmas tervikuna. Ei vastutata võetud võlgade eest, sest teatakse, et neid ei hakatagi kunagi tagasi maksma. Ehitaja ei soovi vastutada ehitusvigadest kubiseva maja ehitamise eest. Inimese alla ajanud autojuht lahkub sündmuskohalt ja jätab kannatanu surema. Ei vastutata kergel käel lendu lastud kurjade sõnade eest.

Au mõiste on ajas oluliselt teisenenud, solvamisele ei järgne enam duellile kutsumist, maksejõuetusega ei kaasne elust väljalülitamist ja enesetappu, lubaduse murdmine on igapäevane. Vastutamatus on tihti teadlik käitumine, ollakse lihtsalt liiga arg, et vastutust võtta.

Altpoolt alguse saav vastutamatus võib aga liikuda kõrgemale ja mõjutada ühiskonda ning maailma tervikuna. Tekib vastutamatus inimeste mõjutamise ja halbadele tegudele üleskihutamise, loodusressursside kuritarvitamise, keskkonna reostamise, nälja ja muude hädade eest.

Kas keegi sooviks võtta vastutust praeguse pandeemia vallapääsemise või mõõdutundetute ja mõtlematute piirangute sotsiaalsete tagajärgede eest? Oh ei, mitte mingil juhul, süüdi on ikka keegi teine.

Usume kohati pimesi mingi valdkonna asjatundjaid või täpsemalt neid, keda me asjatundjaks peame. Koroonaajastu on seda hästi näidanud. Samas näeme ka seda, kuidas ekspertide arvamused lahknevad, kuidas samad eksperdid oma arvamusi ajas muudavad.

Neil inimestel, kelle sõna maksab, kes koostavad prognoose, olgu nt tervishoiu või majanduse vallas, on tohutu vastutuskoorem. Nende arvamuste järgi kujundatakse ühiskondlikku korda ja jagatakse raha, nende eksimus võib minna kogu ühiskonnale tohutult maksma.

Sama suur on poliitikute vastutus rumalate otsuste eest. Tuleb vastutada selle eest, kui parema valimistulemuse lootuses tullakse välja ideedega, mille realiseerimine tähendaks ühiskonnale tervikuna kollapsit.

Üha enam sõltume arvutitest ja inimestest, kes neid programmeerivad. See on nii juba peaaegu kõigis valdkondades. Infosüsteemi loojale langeb aga tohutu vastutuskoorem. See inimene peab nägema nii paljut ette, nii paljuga arvestama, seejuures on tal väga lihtne vääratada. See inimene peab olema geenius, sest ta vastutab mingi valdkonna toimimise eest tihti märksa enam, kui seadusandja, valitsus või teenuse osutajad.

Sõnavabadus on aastasadadega kätte võidetud suur väärtus. Selle rangeks piiriks peaks olema tõsiseltvõetava üleskutse tegemine riigivõimu kukutamiseks ja ühiskonna või teiste inimeste hävitamiseks.

Tugev ja terve ühiskond tugineb vabaduse austamisele. See tugineb aga ka ühiskonna põhiväärtuste austamisele ja mitte oma (tihti vähemuse) seisukohtade jäigale pealesurumisele selleks mitte valmisolevale enamusele. Nii ei saa pidada õigeks, et sisserändajatest moslemite usuliste tunnete riivamiseks tuleks lääneriigis lõpetada pühapäeva hommikul kirikukellade helistamine. Ainuüksi piibli tsiteerimine ei tohiks viia riikliku tagakiusamiseni.

Need on keerulised küsimused, millega korralikult tegelemata võib varem või hiljem mingi protsess ühiskonnas kontrolli alt väljuda. Sõnavabadus on suur väärtus, millest loobumine ja mille kasutamise eest karistamine peaks olema ülimalt erandlik. Keelatud sõna liigub põranda alla ja levib vähkkasvajana sosinal, leides endale nii tihti rohkem poolehoidjaid, kui seda avalikult välja öeldes.

Inimene peab oma sõnade eest aga loomulikult ka vastutama. Sõnavabadusele vastandub räuskamiskultuur ja sotsiaalmeedias sopaga ülevalamine, sisuliselt võib inimese mõne hetkega meediarünnakuga laibastada ja ta ei tulegi sellest enam välja. Selline jõud on sõnal, mille väära kasutamisega peaks kaasnema ka vastutus, mida aga naljalt tunnistada ei taheta.

Vabaduse ja vastutuse tasakaalu tuleb aga otsida ka riigi otsese karistava käeta. Siin on oma roll ka ühiskonna n-ö sanitaridel, kes kurja sõna eest nõudeid esitavad. Ja õigesti teevad, kui see toimub tasakaalustatult sõnavabadust tagades.

Teadlikkusest

Mida harimatum ja kahtlustavam on ühiskond, seda kergemini saab seda manipuleerida, ärgitada hullude mõttega kaasa jooksma. Kui usk Jumalasse on asendunud usuga selgeltnägijatesse, sotsiaalmeedia staarikestesse, vandenõuteoreetikutesse, n-ö asjatundjatesse.

Kui palju teame oma õigustest ja kohustustest ühiskonnas, enda ja teiste vabadustest? Kui palju omandame lapsena kodust, kui palju aitavad kaasa kool, sõbrad, sugulased, meedia? Kui lihtsalt võib pilt muutuda ajapikku häguseks, peegel kõverpeegliks?

Mul on alust arvata, et see teadlikkus ei ole suur. See on ka üks meie ühiskonna hädasid. Pealiskaudsus ja ajanappus kõige päriselt olulise suhtes, keskendumine igapäevavajadustele, huvitumata üldisemast, vaatamata kaugemale. Inimeste ignorantsus ja manipuleeritavus võib aga valusasti kätte maksta, ajalugu on seda korduvalt näidanud. Kui on manipuleeritavaid, leidub alati ka manipuleerijaid.

Kui palju me tegelikult teame oma põhiseadusest, rääkimata muudest seadustest? Kui palju on riik ära teinud või võiks ära teha, et meie teadlikkus oleks suurem?

Jah, me tõenäoliselt teame põhitõdesid, et tappa ei tohi, varastada on halb ja võetud kohustusi tuleb täita (kuigi detailidesse minnes võivad arusaamad juba oluliselt lahkneda). Teame, et meil on oma riik ja oleme selle üle uhked, tunnetame üldist võrdse kohtlemise vajadust. Kardetavasti asi sellega ka pahatihti piirdub.

Meie baasteadmised ühiskonna ja riigi toimimisest, oma õigustest ja eriti kohustustest on puudulikud, veel väiksem on meie teadlikkus teiste inimeste õigustest ja vabadustest, vähemuste aktsepteerimise vajalikkusest ja nende õigustest.

Kogu elu meie ümber muutub aga üha keerulisemaks ja eeldab üha suuremaid ja keerulisemaid valikuid. Kas oskame neid tegelikult teha? Või pigem jätame valikud meie eest teiste teha?

Kui me ei ole teadlikud ühiskonnast ja õiguskorrast baasteadmiste tasemelgi, tulevad ebaadekvaatsed hoiakud, arusaamatused ja konfliktid, õigusrikkumised, kaotused ja kibestumised.

Selles keerulises maailmas ei saa eeldada, et laps saab kodust kõik ühiskonnas hakkamasaamiseks vajalikud teadmised ja oskused. Kesksel kohal on siin kooliharidus. Ühel gümnaasiumilõpetajal peaksid olema senisest märksa avaramad teadmised põhiõigustest, vabadustest ja riigi toimimisest, aga ka oma õiguste kaitse viisidest, baasarusaamad perekonnaõigusest, lepinguõigusest, elamuõigusest, krediidist, kohtutest, täitemenetlusest ja maksejõuetusest.

Tegelikult peaks juba põhikool andma sellest mingid elementaarsed teadmised. Ühiskonnaliige peab seda toimetulekuks elementaarsel tasemel lihtsalt teadma. Praegune kooliprogramm niisuguseid teadmisi piisavalt ei paku, ehkki on meeldivaid erandeid.

Jätkuvalt on õppimine tihti suunatud tuupimisele, mitte loogika ja seoste õppimisele, iseseisva mõtlemise ja endale küsimuste esitamise oskuse arendamisele. Ehk oleks aeg vaadata kooliprogramme üldiselt üle pilguga, mida inimesel elus toimetulekuks tegelikult ja enam vaja on ja ka õiguse osakaalu seal suurendada.

Noortesse tuleks kultiveerida ka vastutust oma tegude eest, autunnet. Kui noor mees autoga kellegi alla ajab, ei tohiks olla tema esimeseks mõtteks, et kuidas tegu võiks varju jääda ja põgeneda, vaid kuidas aidata kannatanut, võtta toimunu eest vastutus ja sellest õppida.

Kogu vastutust ei saa siiski panna kodule ja koolile. Riik ise saab nii noorte kui ka üldse inimestega palju enam ära teha. Seaduste lihtsas keeles ümberjutustused ja flaierid, atraktiivses ja lihtsas vormis õigusest ja õigusemõistmisest rääkimine, kvaliteetne ja kättesaadav õigusabi.

Meedia harimine, et sensatsioonihimu rahuldamise kõrval suudaksid ajakirjanikud õigusküsimusi kajastades neis ka tegelikult mingil tasemel orienteeruda. Õigusemõistmise kujutamine ei peaks olema üks suur reality show ja meelelahutus, vaid vaadata tuleks rohkem fassaadi taha.

Kokkuvõte

Vabadus on oluline väärtus. Hoidkem seda ja ärgem andkem seda kergesti käest. Tehkem oma valikud ise ja mitte uskudes liigselt teisi inimesi. Saagem targaks ja mõelgem rohkem ise.

Iseseisev mõtlemine takistab despoote ja diktatuure, takistab vabadust võtmast, tagab riigi hoidmise ja säilimise, tagab ideede edasikandmise. Iga inimene peaks olema võimeline küsima iga asja kohta: "miks?" ja soovima seda küsida nii endalt kui ka teistelt.

Usaldagem ja hoidkem üksteist enam, kuulakem üksteist ja hoidkem oma kallimat vara, meie riiki, demokraatiat ja vabadust!