Tanel Kiik 33 kõnet

Ma ei taha teha seda, mida me viimased 16 kuud oleme pidanud tegema - rääkida peaasjalikult COVID-19 kriisist, tervisekriisist ja sellega kaasnevast. Loomulikult sellest me keegi ei pääse, aga tervisevaldkond on oluliselt laiem.

Koroona kohta ütlen nii palju, et oleme üheskoos 16 kuud selle raske, tõsise viirusega võidelnud ja tahaks väga öelda ja loota, et kaalukausid on nüüd pöördumas juba tagasipöördumatult meie kasuks.

Vaadates nakatumiste näitajaid, vaadates haiglate numbreid, siis kahe kuu taguse seisuga võrreldes on seitsme päeva nakatumise numbrid üle kümne korra langenud. Praegu on viimase seitsme päeva jooksul lisandunud alla tuhande haige, tipphetkel oli see number üle 10 000. Haiglaravi koormus on viis korda vähenenud.

Jätkuvalt on üle saja inimese selle raske haigusega haiglaravil, kümned neist ka intensiivravil, aga tegelikult on pilt muutumas iga päevaga paremaks. Ja see on paljuski inimeste vastutustundliku käitumise teene, on olnud tervishoiutöötajate pingutamise teene, aga on olnud päris palju ka teaduse teene.

Ma arvan, et COVID-19 kriis ongi meile õpetanud, et kui me tahame siin globaliseeruvas ja pidevalt arenevas maailmas edukalt toime tulla, on väga oluline rahvusvaheline koostöö ja koostöö mitte ainult riikide vahel, ettevõtete vahel, vaid ka haiglate ja teadusasutuste vahel.

Sellise kiirusega nagu on praegu välja töötatud COVID-19 vastased vaktsiinid, pole kunagi maailmas varem tehtud. Tegelikult mRNA vaktsiine pole üldse sellisel kujul käiku lastud ja see sai võimalikuks ainult tänu sellele, et teadusmaailm, riigid ja ettevõtted panid seljad kokku ja said aru, et meil ei ole muud väljapääsu sellest pandeemiast kui teaduspõhine ja tõenduspõhine lähenemine läbi elanikkonna vaktsineerimise.

Loomulikult aitab suvekuudel ka sesoonsus, eriti meie pool ekvaatorit, meie laiuskraadidel, aga selleks, et sügisel ja talvel ei tuleks taas asuda ühiskonda sulgema, koole kinni panema või kaugtööle saatma, on tegelikult selline laiapõhjaline elanikkonna vaktsineerimine ainuke väljapääs. Ja need numbrid on liikumas ikkagi meeldivalt tõusvas tempos ehk elanikkonna kaitstus kasvab, nädalavahetuse saabudes oli Eestis juba suurusjärgus 50-55 protsenti täiskasvanutest kas vaktsineeritud või haiguse läbi põdenud ja see number saab ainult tõusta.

Nii et ma arvan, et COVID-19 kriis selle kõige raskemas mõttes saab selle kevadega läbi. Ja sügisel ning talvel on kaalukausid ning meie võimalused selle pandeemia kolmanda lainega toime tulekul märkimisväärselt paremad kui need olid aasta eest või mõned kuud tagasi.

Ma loodan, et COVID-19 pandeemia järel säilib inimeste huvi tervisevaldkonna vastu, enda ja oma lähedaste tervise vastu ,vaktsineerimise vastu ja erinevate usaldusmeetmete vastu. Sest olgem ausad, tervis on miski, mis peaks igaühele meist olema püha ja äärmiselt oluline nii enda kui ka oma lähedaste puhul. Samal ajal, vaadates pelgalt toitumise uuringuid, liikumise uuringuid, ka vaimse tervise uuringuid, siis näeme, et me ei tee neid valikuid ja otsuseid, mida me teame, et on tõenäoliselt õigemad.

Ma väga loodan, et sellest kriisist võtame me kaasa tõsisema huvi, tõsisema käitumise muutuse, et ka tulevaste võimalike pandeemiate, aga ka mis tahes muude haiguste ennetamisel oleme senisest teadlikumad, targemad, ühtehoidvamad ja ka lähedasi märkavamad.

Me teame, et Eesti kõige tõsisemaks probleemiks on südame- ja veresoonkonna haigused, järgnevad erinevad vähivormid ja tegelikult väga suures osas on need õigete eluviisidega, õige keskkonna puhul kas edasilükatavad, välditavad või kui varakult avastatud, siis ka oluliselt kergemini ravitavad.

Need on teemad, mida meie oleme oma ministeeriumis püüdnud kriisi ajal jätkuvalt fookuses hoida, et ühe raske viirushaigusega tegeledes ei ununeks kogu ülejäänud tervisemaailm, mis on tegelikult märksa suurem, kui see pandeemia.

Loomulikul on mul hea meel, et oleme valitsuse tasandil heaks kiitnud rahvastikutervise arengukava 2020-2030. Ma tean, et arengukavad ei ütle reeglina inimestele suurt midagi, nii et ma võtan selle hästi lühidalt kokku. Peamine eesmärk on see, et järgmisel kümnel aastal kasvaks inimeste eluiga, aga veelgi enam kasvaksid inimeste tervena elatud aastad.

Me teame, et praegu on tervena elatud aastaid, sõltuvalt statistika tegemise meetodist, Eesti meestel ja naistel suurusjärgus 55. Keskmine pensioniiga on aga 65 juures ja kasvab.

Selles vaates on siin vastuolu, mida ma olen oma töös näinud juba aastaid – ühest küljest ütleme inimestele, et 65. eluaastani võiks tegelikult tööl käia, võiks kauemgi, kui jõudu, energiat ja tervist on, aga samal ajal me teame, et juba 50. eluaastates hakkavad inimesi üha tõsisemalt kimbutama erinevad tervisemured, nii mehi kui ka naisi, nii eesti kui ka vene rahvusest, sõltumata elukohast.

Ja see on tegelikult väga tõsine probleem ning väljakutse. Kui me suudame järgmise kümne aastaga teha edusamme just nimelt selles vaates, et ei kasva pelgalt mitte statistika või keskmise eluea number, vaid kasvab tervena elatud aastate arv, siis oleme õigel teel.

Mida selleks vaja on? Tegelikult väga lihtsaid asju. Ühest küljest on oluline muidugi terviseteenuste kättesaadavus, ravimite hinnapoliitika, aga väga oluline on ikkagi ka ennetustöö ja enda terviseteadlikkus.

Kui me vaatame selles samas arengukavas välja toodud peamisi suundasid, siis seal ongi kolm blokki. Esmalt tervist toetavad valikud, mille mõte on selles, et me suudaksime ise teha neid valikuid ja otsuseid, mis on meile mõistlikud ja õiged.

Näiteks kui on imeilus ilm, siis lähme välja jalutama, mitte ei istu televiisori ees. Või kui me teame, et meil on valida, mida õhtuks süüa teha, siis mõtleme ka selle peale, kas me saame sealt toitaineid ja vitamiine. Ning kui me otsustame alkoholi tarbida, siis teeme seda mõõdukat. Need on lihtsad tõed, mida me tihti teame, aga mitte alati ei järgi.

Sama käib piisava puhkamise kohta. Mina olen siin hästi halb näide, mul on iga kord piinlik, kui küsitakse, palju ma öösel magan, sest ma tean, et tegelikult peaks rohkem, aga printsiibis on need hästi lihtsad, hästi elementaarsed asjad – toitumine, liikumine, magamine –, mida jälgida, füüsiline ja vaimne tervis oleks tugev ja hästi hoitud.

Teine teema, mida me arengukavas käsitleme, on tervist toetav keskkond. Paides ringi jalutades võiks öelda, et vähemalt esmasel vaatluse keskkond seda toetab.

Ja kui me räägime keskkonnast, siis me ei mõtle loomulikult ainult loodust, vaid me mõtleme igasugust inimest ümbritsevat ruumi. Kodune keskkond, ventilatsiooniküsimused, müra küsimused, valgusreostuse küsimused, on see töökeskkond, kuidas inimene tööl igapäevaselt toimetab, kas seal on mingisuguseid haigusriske, mingite kindlate kutsehaiguste esinemise või süvenemise probleeme, kas tööandja mõtleb selle peale, kas töötajatel on tervist toetav, tervisele ohutu keskkond valguse, võimalike ohtude, tööõnnetuste mõttes, ka selles mõttes, et inimesed saaksid piisavalt puhata ja tööst välja lülituda.

Tänapäevases maailmas me kõik teame, kui keeruline on kell 17 või kell 18 otsustada, et nüüd on tööpäev läbi ja ma rohkem tööga ei tegele. Pigem tulevad hommikust õhtuni sisse e-kirjad ja neile vastatakse hommikust õhtuni.

Mul on alati endalgi piinlik, kui ma öösel kell üks saadan mõnele töökaaslasele kirja ning pool kaks tuleb vastus. Oleks pidanud saatma selle kirja hoopis hommikul, kui oleks teadnud, et keegi istub öösel üleval ja arvab, et ta peab mulle vastama, mida ma ilmtingimata tegelikult ei oota.

Ja kolmas oluline teema, mille me arengukavas välja toome, on inimkeskse tervishoiu pool. Inimkeskne tervishoid ei ole minu jaoks ainult patsiendikesksus. Inimkesksus tähendab ka seda, et me mõtleme tervishoiutöötajate peale, me mõtleme loomulikult patsientide peale, nii suurte kui ka väikeste peale - Tartus pandi näiteks äsja uue lastekliiniku nurgakivi.

Just see, et me mõtleme inimkeskselt tähendab seda, et me mõtleme iga inimese huvidest, vajadustest, arusaamadest lähtuvalt. On ta siis eakam inimene, on ta keskealine, on ta väike laps, kes tuleb haiglahoonesse. Kuidas ta ennast seal tunneb? Kas tema vajadustele on piisavalt mõeldud, tema ootustele vastatud, tema hirme maandatud, tema pereliikmed toetatud? Ja loomulikult ka see, kas ta saab sealt kvaliteetset kaasaegset ravi.

Kui me räägime inimkesksest tervishoiust, siis paljud hakkavad alati vastandama, et tulebki investeerida inimestesse, aga mitte betooni. Ma iga kord imestan, et keda me siis seal haiglas siis ravime?

Kui me ehitame uue haiglahoone või teeme mõne renoveerimise, on see Tallinnas, Paides või Tartus, siis just nimelt selleks me seda teeme, et inimestel seal sees oleks parem. Nii patsientidel kui ka töötajatel, nii teenuse kvaliteedi mõttes, mugavuse mõttes kui ka tööohutuse mõttes. Seesama koroonakriis näitas väga hästi, kui oluline on see, et haiglakeskkond oleks maksimaalselt terviseohutu nii patsientide kui ka töötajate jaoks. 

Nii et need on need teemad, millele meil tuleb kümne aasta jooksul väga palju rõhku panna, millega tuleb väga palju tööd teha. Ja need ei ole kindlasti kohad, kus on võimalik meil inimeste, ühiskonnaliikmetena öelda, et riik tehku või et kohalik omavalitsus tehku. Ei ole võimalik ka teistpidi, et riik vaatab inimestele otsa ja ütleb, et tehke tervist toetavaid valikud ja olge terviseteadlikud ja hoidke oma keskkonda.

Kõike seda saame teha ikkagi üheskoos. Igaüks eraldi ja kõik ühiselt, mõeldes oma tegevuste ja hobide, oma rutiinide ja lähedaste, nende tervisemurede peale. Ja samal ajal alati vaadates ka riigijuhtide, omavalitsusjuhtide või haiglajuhtidena laiemat pilti, neid võimalusi ja samme, mida saab konkreetne organisatsioon või asutus astuda inimeste tervena elatud aastate parandamiseks läbi ennetustöö, teavitustöö, selgitustöö, ravitöö, järelravi, nõustamise ja kõige muu sellise.

Mul on alati kurb, kui me vaatame Eesti riigi eelarvet. Euroopa Liit eraldab keskmiselt 9,6 protsenti SKT-st tervishoiule, ligi kümnendik, Põhjamaades tihti rohkem. Eesti paneb 6,7 protsenti. Samal ajal me teame, et meie majandus on oluliselt väiksem.

Ehk kui me paneme summad kõrvuti, siis meie mahajäämine on veelgi suurem. Ja samal ajal me teame, et tervishoius on probleeme ühest küljest nii tervena elatud aastatega, tervishoiuteenuste kättesaadavusega, ravimite poliitikaga kui ka väga palju muuga. Nii et siin on kindlasti koht, kus riik peab suutma järgmise kümne aasta jooksul, varemgi, käituda nii nagu on käitutud kriisi ajal.

Kui tuli pandeemia, siis väga kaua ei kõhelnud ei see ega eelmine valitsus vajaliku lisaraha eraldamisel. Ei haiglatele, vaktsiinide soetamiseks, testimise korraldamiseks, haiguslehtede hüvitamiseks. Aga tegelikult, nagu ma enne viitasin, siis tervishoid ja tervisevajadused on märksa suuremad kui see koroonakriis.

Täpselt sama otsustavalt ning julgelt tuleks teha neid otsuseid tervishoius ja riigieelarves ka järgmistel aastatel, ka siis, kui parasjagu ei ole ilmtingimata tegu viirushaiguse, pandeemiaga. Tegelikult me teame, et see aastatega kuhjunud ravivõlg vajab tasandamist ja hoidmist, arendamist, ehitamist ning töötajate väärtustamist.

See on üks koht, mida ma kindlasti enda väljakutsena selles praeguses ametis näen ehk siis Eesti tervishoiurahastus peab liikuma edasi, peab tõusma. Seeläbi peab tõusma tervishoiuteenuste kättesaadavus, seeläbi paranema ka rahva tervis ja inimeste võimalused teha tervist toetavaid valikuid, terviseteadlikke valikuid. Ja paranema peab ka tervishoiutöötajate võimalus mõelda võimalikult inimkeskselt oma igapäevase töö tegemisel.

Rääkisin palju füüsilisest tervisest. Samal ajal me teame, et nii pandeemia ajal kui ka laiemalt on meil vähemalt sama suur probleem inimeste vaimse tervisega. On need siis ärevushäired, lapsepõlvest kaasa tulnud traumad, elu jooksul kogetud mured, ajutised või pikaajalised depressiooninähud.

Mul on hea meel, et ühest küljest on see vaimse tervise pool üha enam fookuses. Kui mina olin laps, siis oli tavaline, et inimestele tundus, et vaimse tervise häirete korral tuleb lihtsalt ennast kokku võtta. Tänapäeval enam väga nii ei öelda. Minu jaoks on see täpselt sama absurdne, kui teile tuleb vastu autoõnnetuse järel ratastooli sattunud inimene ja te ütlete talle: "Võta ennast kokku, mis sa siin veiderdad!". Ei ütle ju.

Täpselt samamoodi peaksime mõtlema ka vaimse tervise murede puhul. Kui inimesel on probleeme oma mõttemaailmas, oma igapäevase elu korraldamisel, oma hirmude puhul, on ta siis väike laps või suurem inimene, siis tuleb seda kõike võtta hästi tõsiselt, märgata ja hoida.

Vaimse tervise puhul on üks hästi suur pluss see, et väga tihti ei maksa nende murede ravimine ja ärahoidmine mitte midagi. See eeldab lihtsalt seda, et me üksteist märkame, üksteise muresid kuulame, tähelepanu juhime, nõustame ja vajadusel loomulikult ka aitame inimesel professionaalselt abi saada, kui see peaks vajalikuks osutuma.

Reeglina on need mured nii lastel kui ka täiskasvanutel lahendatud, ma ei taha öelda madalamal tasandil, aga laiemal tasandil, need ei eelda meditsiinilist sekkumist, need ei eelda ravimite väljakirjutamist, need ei eelda haiglasse sattumis. Need eeldavad vaid seda, et inimene ei jää oma murega üksi. Nii lihtne see ongi.

Ma väga loodan, et nii see kriis kui ka laiemalt ühiskonna mõttemaailma muutumine aitavad meid ka selles osas selgelt edasi. Et meil oleks vähem vaimse tervise muresid, et meil oleks vähem nende murede ignoreerimist, ignorantset käitumist, et oleks iga päevaga, iga nädalaga, iga aastaga ka vähem neid uudiseid, et mõni noor inimene või ka täiskasvanu oma elu ise lõpetab.

Need tunduvad meile tihtipeale mõistetamatud, arusaamatud valikud, aga väga tihti, mitte öelda pea alati, on need ennetatavad. Ja see on meie kõigi ühine roll ja vastutus – märgata, õigel ajal sekkuda, abi pakkuda, ära kuulata. Ja tõesti, reeglina ei maksa see meile mitte midagi.

Siin pole küsimus, kui palju riik sinna panustab, vaid küsimus on selles, kui palju meie ise oma sõprade, lähedaste, perede puhul seda aega ja energiat oleme valmis andma. 

Ma väga loodan, et viimased 16 kuud, mille vältel väga palju on räägitud eeskätt tervishoiust pandeemia kontekstis, paneb meid kõiki väärtustama neid samu muresid, neid samu väljakutseid ka järgmistel aastatel, aastakümnetel.

Võtame parimas mõttes kaasa need kogemused, mis me oleme kriisi ajal saanud, need käitumismustrid, tervisehoidmise põhimõtted, teadusallikate uurimise, ka harjumuse debateerida, ja aitame seeläbi Eesti inimesed, Eesti riigi tervema ühiskonna suunas.

"Tervem ühiskond" või "tervem riik" või "tervem rahvas" on eesti keeles toredad terminid. Ühest küljest kätkevad need endas tervist ja tervishoidu, teisest küljest ka seda poolt, mis on vähemalt sama oluline – et me näeksime riiki terviklikuna, tervena, et me ei vaataks kuidagi erinevalt suurlinnade ja väikepiirkondade inimestele, et me suhtuksime inimestesse lähtuvalt nende rahvusest, usutunnistusest, nahavärvist, sättumusest, mis tahes muust kriteeriumist. Ja loomulikult et me suudaksime neid erinevusi tasandada.

Täpselt samuti on minu valdkonnas pidev väljakutse, kuidas tagada ja pakkuda tervishoiuteenuste kättesaadavust nii suurtes kohtades kui ka väiksemates asulates, nii noortele kui ka vanadele kõigist rahvustest. Need on põhimõtted, mida peabki kandma, mida me peame suutma näha riigi tasandil, kohalikul tasandil ja üksikindiviid tasandil.

Meil on tegelikult palju otsuseid ja valikuid tehtud õigesti. Me oleme 30 aastat seda riiki ehitanud ja arendanud. Aga tegelikult me teame, et siht, kuhu me saame jõuda, on jätkuvalt kaugel. Eks selle sihiga on nii, et ambitsioonitase tõuseb ja ega me kunagi ei jõuagi selleni, et me saame öelda, et Paide linn on valmis või Eesti riik on valmis või Euroopa Liit on valmis.

Täpselt niisamuti ei jõua me kunagi ka tervishoius selleni, et me saaksime öelda, et nüüd on tervishoius kõik täiuslik. Aga sinnapoole püüelda tuleb ikka, tööd tuleb teha selles suunas jätkuvalt, sest ainult niimoodi me liigume helgema ja parema tuleviku suunas ja suudame teha seda, mida iga põlvkond püüab – anda järeltulevatele põlvedele, oma lastele ja lastelastele jälle natukene tervem ühiskond, tervem riik ja tervem rahvas.