Viimane aeg teha ääremaastumisele lõpp

Kevin Kinev
Varvolikogu volikogu esimees

Aasta aastalt süveneb ränne – ränne justnimelt siseriigis. Kõik koondub üha enam ja enam suuremate linnade ümber, tekib ääremaastumine. Kui vahepeal justkui tundus, et probleemist hakati rääkima ja üritati leida lahendusi, siis nüüd on suur, võiks isegi öelda, et hiiglaslik keerdsõlm taaskord unarusse jäetud. Kuidas saaks peatada lõputut linnastumisefekti kohalikul tasandil?

Ma arvan, et siin on kaks märksõna, mis aitaks probleemi lahendada: noor ja kohalik elanik. Eeskätt peame suutma hoida kohalikku elanikku, see tähendab, et tal peab olema siin hea. Kui kohalikul elanikul on hea, siis tulevad siia ka teised, tulevad konkurentsivõimelised töökohad, kättesaadavad ja kvaliteetsed teenused, turvaline ja mugav elukeskkond – need on vaid vähesed punktid, mis peaks olema täidetud ideaalses keskkonnas.

Noort mõjutavad tema elupaiga valikul lisaks eelmainitule veel mitmed tegurid. Meedias ja ühiskonnas laiemalt räägitakse pahatihti,  kui halvad on väikelinnad ning maakohad, kui vähe siin toimub (õigemine – ei toimugi). Mina ei saa aga selliste seisukohtadega nõustuda. Väikekohal on omad head ja vead, üdini maha materdada küla ja/või linna ma õigeks ei pea. Peaksime pöörama tähelepanu sellele, mis on väiksemates asumites hästi, võib-olla isegi  suurepärane! Väikekohtadel on suurem potentsiaal, kui me seda hetkel ära oleme kasutanud.

Teisalt on noore ning liikuva inimese jaoks üks tähtsamaid asju meelelahutus. Tihtipeale mõtleme, et meelelahutus on ettevõttepõhine, olgu selleks siis kino, teater, seikluspark vmt. Ei, ei ole, meelelahutust on võimalik teha ka kogukondlikult. Tegelikult on kogukondlikul ettevõtmisel veelgi suurem väärtus – heaks näiteks saab tuua Väätsa kortermajade festivali. Kogukond sai kokku, nägi vaeva, korraldas ja viis ellu ning lõppkokkuvõttes toimus suurepärane meelelahutuslik üritus.

Hetkel seisame me probleemi ees, et noor lõpetab põhikooli, kutsekooli või gümnaasiumi ning asub õppima suurlinna. Tagasi ta sealt enamasti aga ei tule. Sellele leidub kaks lahendust: esitaks ärme lase oma noorel siit lahkuda ja teiseks toome teisi noori siia. Seega –  toome Paidesse ülikooli filiaali, sest ülikooli läbinud noorel on teadmised, oskused ja tahtmine. Siiski ei kasuta me maakohtadena seda praegu täienisti ära, me peaksime andma rohkem võimalust ning toetust selleks, et tudeng saaks ise luua, teha, otsustada, vastutada.

Vaadates ettevõtlust Paides, vaadates inimesi, kes on oma ettevõtted siia loonud, siis näeme üht joont – valdav enamus on elanud Paides, kas siis sünnist saati või on olnud seotud siinse keskkonnaga aastaid, ehk isegi aastakümneid. Olgu selleks siis Juta Lilleäri või TainasCatering, need on need ettevõtted, mis on püsima jäänud. Väljast poolt siia tulnud firmad ei ole olnud edukad. See tähendab üht – kohalikud inimesed eelistavad kohalike inimeste ettevõtlust ning kohalik ettevõtja teab, mis on kliendi jaoks oluline. Olen veendunud, et meil on tegelikult linnakodanike seas veel palju nii-öelda avastamata pärleid, kes võiksid ja tahaksid luua püsiettevõtte maapiirkonda. Nad tuleb üles leida!

Taaskord peaksime võtma tugevamalt luubi alla regionaalpoliitika, sest nii nagu senimaani oleme toimetanud, nii edasi minna ei saa. vajame muutust! Maapiirkondadel on palju avastamata häid külgi, me ei peaks keskenduma ainult halvale. Ääremaastumisele pidurit tõmmata ei ole kindlasti lihtne samm mida astuda, kuid kui teha seda arutledes, läbimõeldult ja kaalutletult, on see võimalik. Peaksime mõtlema oma inimestele ja noortele, sest noored on tulevik.

Previous
Previous

Kuhu on kadunud elementaarne viisakus ja austus üksteise vastu?

Next
Next

ARVAMUSFESTIVAL 2021 arutelud