Kuhu on kadunud elementaarne viisakus ja austus üksteise vastu?
Kadri Siim
varivolikogu liige
Viimase paari aastaga on täielikult kadunud headus, lugupidamine ja kohustused. On suurepärane, et inimesed on hakanud nõudma oma õigusi ja eks enda eest tulebki seista, aga iga õigusega tuleb kaasa ka kohustus. Me võime võidelda ja seista oma tõdede eest, kuid me ei tohi unustada seda inimest, kes ei pea sinu tõde oma tõeks. See on nagu usugagi – uskusid ja uskumusi on nii palju ja igaüks leiab omale selle õige, kõik on aktsepteeritud. Miks me ei võiks siis ka maailmavaadetega nii teha?
Tänasel päeval on igasugune info meile väga lihtsalt kättesaadav, kõikvõimas internet ja Google talletab kogu mineviku ning see jääb sinna pea igaveseks. Me võime minevikust kaasa võtta kõik õpetused ning seda aeg-ajalt meenutada, kuid iga viga, mida keegi on teinud, ei ole vaja välja kaevata või teisele nina peale visata. Kõigil on õigus eksida, kõik eksivad, aus oleks eksimust tunnistada ning sellest õppida. Ei tea mina veel kedagi, kellele meeldiks, et tema vigu pidevalt meelde tuletatakse ja neist lahti ei lasta. Kui näed, et keegi käitub või teeb midagi valesti, siis aita ta õigele teele! Milleks on vaja olla pidevalt sõjakas? Milleks on vaja kogu aeg keegi maatasa teha? Milleks on vaja külvata viha inimeste peale, kes täidavad käsku? Milleks on vaja teisitimõtleja maha suruda ja oma tõde pühalikult kõrgel hoida? Aktsepteeri ja õpi naabriga elama. Ära hirmuta, vaid leia viis koos ühtse eesmärgini jõudmiseks.
Inimeseks olemine on privileeg. Me oleme suutelised imelisteks asjadeks, kui vaid usume endasse ning ei külva kõikjale halba ja negatiivsust. Kui soovid, et sinuga arvestataks, pead ka sina teistega arvestama. Me loome seda maailma endile, meie töö ja kohustus on hoida see turvaline ning elamisväärne. Me ei saa süüdistada teist tegemata jätmises, kui me ka ise jätame (teadlikult) tegemata. Alustada tuleb alati endast. Ole eeskujuks endale, oma lähedastele kui ka võõrale. Näita eeskuju, kuidas väärikalt käituda oma kodukohaga, võõrastega, klienditeenindajaga poes, piletimüüjaga kultuurimajas, treeneriga trennis, administraatoriga koolis, jalakäijaga, autojuhiga, eakaga, koeraomanikuga, rasedaga, arstiga, politseinikuga, teadlasega, õpetajaga, emaga, isaga, vanaema ja vanaisaga, oma lemmikloomaga, bussijuhiga, poliitikuga, ajakirjanikuga jne. Kui näed, et kellelegi tehakse liiga, siis sekku, ära kõnni mööda nagu sa ei näeks. Aita hädasolijat, aita eesti keele õpetajal eesti keelt hinges hoida.
Kuigi hetkeline olukord meie riigis tekitab meis kõikvõimalikke emotsioone, siis peaksime siiski suutma jääda väärikaks ja arvestama kõigiga, arvestama oma kõrvalseisjaga. Ei ole vale enda õiguste eest seista, kuid ei tohiks kindlasti unustada ära oma kohustusi. Meil on õigus lasta end ravida meditsinil, nõelravil, ravisõnadel või loodusel. Me teeme ise omad valikud, püüame siis ka teiste valikuid aktsepteerida ning leida endas veidike tolerantsust, et inimest mitte hukka mõista. Igal otsusel on tagajärg, olgu see otsus siis tehtud peaministri, peapiiskopi, postiljoni, raamatupidaja või linnapea poolt. Kui tunned, et otsus on vale, siis ütle see välja, kuid püüa jääda viisakaks, ei ole vaja halvustada või inimest kohe riiulilt maha visata. Kõik otsused on siiski tehtud millegi pärast. Kui tunned vajadust protestida, siis tee seda, kuid ära unusta arvestada ka möödaminejatega või teisitimõtlejatega.
Hetkel ei pea ma silmas ainult seda kõige aktuaalsemat teemat – „vaksineerida või mitte vaksinerida“ – vaid mõtlen üldiselt. Näiteks on vale piirata kellegi armastust. Iga inimene väärib armastust, olenemata soost, seisusest, usust. Maailmas on palju asju, mis võiksid olla minu meelest teisiti, kuid vahel tunnen, et jään vähemusse, minu arvamus jääb tagaplaanile ja ma ei ütle seda alati avalikult välja. Ma ei mõista kedagi kohe hukka, vaid annan alati võimaluse ennast mulle tutvustada.
Rohkem võiksid teistega arvestada ka kõik suurobjektide projekteerijad, ideede autorid ja muud tegelased, kes on nende otsuste juures. Võtame näiteks Tallinn-Tartu maantee: uus suur projekt, teeme inimeste elu ühe minuti jagu kiiremaks, kuid samas annavad nii Tallinn kui ka Tartu teada, et tahavad olla keskkonnasäästlikud ning alustada näiteks autode liikumise vähendamisest. Aga mille arvelt ehitatakse siis nende kahe linna vahele neljarealine tee, mis meelitab inimesi rohkem autodega sõitma? Inimeste arvelt, metsade arvelt, metsloomade arvelt. Kuidagi on läinud asjad sellel maastikul eriti vastuollu, ei saa olla keskkonna säästmist, kui me ei ole loodussäästlikud.
Jah, ma sõidan tihti Tallinnasse ja Tartusse, kuid mida saab anda ühe minuti võrra lühem tee? Ma saan muidugi aru ka sellest, et siis lõpevad ära ohtlikud möödasõidud, aga kui alustaks hoopis sellest, et hariks oma liiklejaid? Ehk leiaks mingi teise mooduse, kuidas muuta liiklus ohutumaks, selle asemel et anda rohkem ruumi rutakatele liiklejatele. Võiksime seista vahel ka millegi muu, kui ainult kaubanduse ja reisimise kiirendamise eest.
Mõtleme korraks oma riigipiiride siseselt. Mõtleme korraks teisiti. Anname võimaluse ka teisiti teha – kõige lihtsam on alati uus ehitada. Aga kui seda ehitamist tehakse elanike kodude arvelt, põllumajandusettevõtete arvelt? Eesti ei ole nii suur, et hakata lõpmatult palju „kiirteid“ ehitama, et seeläbi riigile rohkem tulu tuua. Aga mis siis, kui see tulu pannakse järgmise suure objekti alla ning tulemus ei ole nii edukas, kui on soovitud? Nagu suur ja äge Mäo ümbersõit – vajalik, kuid sisuliselt läbi mängimata (mitte mõtlemata, just mängimata). Nüüd on järgmine koht Mäeküla – tee ehitatakse nii, et Mäeküla inimeste hüvanguks nagu suurt ei tehtagi. Aga kuna projekt kinnitati juba üle kümne aasta tagasi, on see kivisse raiutud ja kedagi ei huvita, et küla on selle ajaga arenenud. Ning taaskord ei ole keskkonnamõju seal arvesse võetud, sest näiteks on pinna- ja põhjavee probleem läbimõtlemata ning sellega plaanitakse tegeleda alles siis, kui probleem on käes.¹
Ehk peaks selliste suurprojektide läbiviimisel mõtlema ka sellele, et kui projekt kinnitada 10 aastat enne reaalse töö algust, tuleks siiski arvestada ümbruskonna arenguga. Kümne aastaga muutub väga palju, selle ajaga on loodud edukaid ettevõtteid, inimesed on oma elutingimusi parandanud ja kui nüüd lihtsalt minna ja kopp maasse lasta, ei ole tulemus kuigi hea, eriti kui kohalikele öeldakse külma kõhuga selgituseks „ise te ei uurinud kas Teie maade peale on riigil plaanis midagi ehitada“. Selle kümne aasta jooksul makstakse maamaksu, ostetakse, müüakse, kingitakse maad, arendatakse kogukonda. Ei saa ju eeldada või loota, et küla jätab elamise katki, sest ühel hetkel tahetakse kuskil uut teed ehitama hakata. Nende projektide loomiseks võiks olla igale piirkonnale määratud eraldi isik ja selleks ei peaks olema linna- või vallavalitsus. Selliste projektide puhul peab ühele kindlale inimesele andma kindla piirkonna, kes hoiab sel silma peal ja kui toimuvad kogukonna elus arengud, siis saab see inimene nendega suhelda. Asju ei saa ajada nii, et „me 10 aastat tagasi ju ütlesime, kuidas teile meelde ei jää?“
Kui riigi eesmärk on saada keskkonnasõbralikuks ning vähendada saastet, siis ei ole võimalik soodustada suuremat tarbimist. Kui me teeme autoga sõidu mugavamaks, siis hakataksegi autosid rohkem kasutama. Ehk arvatakse, et küll inimesed ostavad uuemad ja kaasaegsemad autod, mis võtavad vähem kütust või on hoopis alternatiivkütuse peal? Aga kütus on kütus, kuluv aine, materjal. Kuidas oleks, kui püüaksime päriselt tarbimist vähendada? Kuidas oleks, kui looksime viise ja teid, kuidas autovabalt liigelda? Kuidas oleks, kui kaasajastaksime keskkonasäästlikud liikumisviisid?
Selleks, et olla keskkonnasäästlik, ei pea elama Kalamajas või kolima maale metsade vahele ja püüdma ainult oma oblikast ära elada. Ka riik peab siin sammu astuma ja vähem tarbima, tegema eeltööd, võtma kuulda kas või kliimaaktiviste ( ju nad ikka on teinud mingi teaduspõhise eeltöö). Täiesti võimalik, et ma ei tea neist asjadest midagi, aga ma püüan natukenegi olla targem või siis tegutseda teadlikumalt.
Kõik on võimalik, kui õppida omavahel paremini kommunikeerima. Eeldades, et sinu tee on ainus tee, tekivad olukorrad, kus loobitakse mõtlematult solvanguid ning kannatajaks ei pruugi alati jääda need inimesed, kes on omavahel konfliktis, vaid need, keda see asi kõige enam puudutab. Jah, ma mõtlen selle all meie valitsust, kus ei suudeta leida üksmeelt. See peaks olema see koht, kus kõigil on üks eesmärk ja seda tehakse üksmeeles. Kui on erimeelsusi, siis saab need lahendada ka teisiti kui kirvega. Leiame selle hea sõna ja viisakuse üksteise suhtes taas üles. Oleme lahked ja tahtlikud, kiidame rohkem kui laidame. Oleme tänulikud, et meil on riik - kodu, kus elada.
¹ Keskkonnamõju hindamisel on välja toodud, et “õhukese pinnakatte tõttu on aluspõhjaline veekiht nõrgalt kaitstud. Trassilõigu keskel, Prandi piirkonnas ja trassilõigu lõunaosas Imavere kandis pinnakate puudub ning põhjavesi on kaitsmata”. Transpordiameti selgitus näeb aga ette probleemiga tegelemist alles tööde käigus: “Võimaliku mõju tee äärsetele kaevudele selgub KMH aruande koostamisel, kui hinnatakse kavandatava tegevuse elluviimisega kaasnevat mõju pinna- ja põhjaveele.”